kokku puutuda. Nad tahtsid kaht orja oma elust eemaldada.
Ja ikkagi, kui Elfgiva ainult teaks tema saladust. Kui saaks emandale teada anda, et ta on rase. Kuidas võiks tema kui naine talle mitte kaasa tunda? Kui koit viimaks saabus ja Ricola arvas kuulvat inimeste liikumist, kasvas tema lootus pisut ja keskendus ühele olulisele asjale. Ta pidi teel orjamajast friislase laevale oma sõnumi kuidagimoodi Elfgivale edasi andma. Ükskõik mitu julma hoopi friislane talle oma piitsaga turjale valab, ta peab emandale ütlema.
Möödus tund. Valgus imbus ukse alt ruumi. Mõne aja pärast uks avanes ja friislane astus sisse. Ta andis neile vaikides odrakäkke ja vett ning kadus uuesti. Möödus veel veidi aega, siis tuli ta koos nelja madrusega tagasi ning viis orjad välja külma halli hommikusse.
Nagu Ricola oli arvanud, seisis jõekaldal hulk inimesi, et näha nende lahkumist. Ta nägi karjamehi, töödejuhatajat ja naisi, kellega koos oli iga päev töötanud. Kuid Cerdicu perekonnast mitte kedagi. Isegi mitte ühtegi tema neljast pojast. Kui nad vaatasid, siis nii, et neid näha polnud.
Kõrgel jõepervel möödus ta lähedalt ühest naisest. Kokast.
„Ma olen rase,” sosistas ta. „Ütle leedi Elfgivale. Kähku!”
„Lõpeta jutt,” katkestas friislane teda järsult.
Ricola vaatas anuvalt naise poole.
„Kas sa ei saa aru?” hüüatas ta tasa. „Ma olen rase.”
Hetk hiljem tundis ta õlas kõrvetavat valu ning friislase käsi tõukas teda kuklast ettepoole. Vaevaliselt pead pöörates õnnestus tüdrukul tagasi naise poole vaadata. Koka lai saksi nägu oli kahvatu, võib-olla ka pisut kohkunud, kuid ta ei liikunud paigast.
Miski häiris friislast. Ta võttis käe ära ja läks rea etteotsa. Ricola möödus nüüd töödejuhatajast.
„Ma olen rase,” hüüdis tüdruk talle. „Kas sa ei ütleks seda emandale? Ma olen rase.”
Mees vahtis talle rahulikult otsa, nagu oleks ta mõni kariloom. Raks! Piits langes taas vihisedes. Üks kord, kaks korda, tabades teda vastu kaela ja pannes ta valust kisendama.
Nüüd läks tüdruk meeletuks. Tal polnud enam midagi kaotada. Kogu väärikus oli läinud. Valust ta enam ei hoolinud.
„Ma olen rase!” karjus ta täiest kõrist. „Leedi Elfgiva! Ma olen rase! Kas sa ei saa aru? Rase! Ma saan lapse!”
Neljas löök lõikas kõige valusamini ja sügavamalt. Mõneks hetkeks tüdruk peaaegu minestas. Ta tundis, et tugevad käed tirivad teda kaldast alla, ja lalises asjatult: „Laps … ma saan lapse.” Kogu keha tõmbles valust. Kuid keegi ei liikunud ikka veel paigast.
Viie minuti pärast istus ta juba laevas ja tuli uuesti mõistuse juurde. Friisi madrused laadisid rahulikult kaupu pardale. Friislane ise juhatas oma mehi ja näis olevat tüdruku juba unustanud. Nagu poleks tema karjumist olnudki.
Kui Ricola karjus, pidi see kindlasti üle kogu küla kostma. Elfgiva või vähemalt keegi nende perest kuulis seda kindlasti. Tüdruk vaatas enda ees istuvaid põhjamaa orje. Nende näod olid endassetõmbunud ja peaaegu elutud. Neil polnud mingit lootust. Neid ootas mõni kauge Frangimaa talu või Vahemere-äärne sadam. Nad teevad ränka tööd, kuni jäävad nõrgaks, ja siis lastakse neil tõenäoliselt veel raskemat tööd teha, kuni viimane unts nende väärtusest on ammendatud ja nad kokku kukuvad. Kui neil just väga palju õnne ei ole.
Ja mida nad teevad raseda naisega? Kas tal lastakse abikaasa juurde jääda? Ta arvas, et ilmselt ei lasta. See, kes ta ära ostab, jätab lapse ehk ellu. Aga tõenäolisemalt – Ricola suutis seda mõtet vaevalt taluda. Tõenäolisemalt uputavad nad lapse ära, kui see sünnib, nagu ta oli kuulnud tehtavat. Mis kasu on isandal lapsest?
Tema pilk langes laeva kõrgele kõverale käilale. Kui julm see paistis, nagu mingi suur külm tera, mis on valmis veevoogusid lõikama. Või mõne röövlinnu kurjakuulutav nokk, mõtles tüdruk. Ta pööras pilgu uuesti kaldale.
Lundenwic. Viimane paik, kus nende kõigi jalg Britannia pinda puudutas, sadamasild, millel anglosaksid müüvad oma poegi ja tütreid. Hall sünge Lundenwic. Ta vihkas seda ja vihkas kõiki neid rahulikke nägusid seal rohelisel kaldapealsel.
„Neile ei paista see muret tegevat, et meie siit niimoodi ära läheme, eks ju?”
Äkki ta mõistis, et polnud oma meeleheites Offaga eelmisest õhtust saadik kordagi rääkinud. Vaene Offa, kes oli torganud nõela külavanema kehasse ja kes oli läinud kaasa tema mõtlematu plaaniga. Offa, selle lapse isa, kes on ilmselt surmale määratud. Ricola vaatas tema poole, kuid poiss ei öelnud midagi.
Nüüd tuli friislane tagasi. Madrused vööris ja ahtris olid valmis otsi lahti päästma. Kõik oli läbi. Alistunult pead vangutades silmitses tüdruk laevapõhja ega näinud, et Elfgiva tuleb mööda rohelist kaldanõlva alla.
Emand oli kuulnud.
Aga see ei olnud mitte ainult Ricola kisendamine, mis oli teda siia alla toonud. Lisaks sellele kisale oli veel midagi muud – midagi, mis oli juhtunud Cerdicu tares tol emaööl mehe ja tema naise vahel ja mis oli nagu tilluke rõõmuseeme sellel pikal südatalvisel ööl. Kui Elfgiva hommikul ärkas ja end sirutas ning tundis, et abikaasa teda suudleb, ja siis tüdruku kisendamist kuulis, sundis mingi uus ja salapärane soojus teda vaese Ricola ja tema abikaasa peale halastama.
Seepärast leidis paarike end mõne aja pärast oma suureks üllatuseks uuesti talus tagasi; nad seisid pika õlgkatusega tare kõrval oma emanda ees.
Jutt ei olnud aga pikk. Elfgiva rääkis lühidalt. Kui noored püüdsid oma teguviisi seletada, sundis ta nad kohe vaikima. Tal polnud mingit soovi seda kuulda. „Olge õnnelikud, et te pole enam orjalaeval,” teatas ta neile. „Ja nüüd võite end veelgi õnnelikumaks pidada. Ma annan teile vabaduse tagasi. Minge, kuhu tahate, aga ärge Lundenwicis enam kunagi oma nägu näidake.” Ning ta saatis nad käskiva käeviipega minema.
Veidi aja pärast, kui Cerdic neid all sadamasillal vaatas, tuli talle kiusatus tüdrukule mingi kingitus anda, kuid järele mõeldes loobus ta sellest.
Tol pärastlõunal hakkas sadama ja tihe pehme lumi kattis jõekalda.
Offa ja Ricola polnud läinud kaugele. Koolme taha Thorney-nimelisele saarele ehitas poiss põõsaste varju rohmaka hüti. Lumest oli abi. Kiiresti töötades õnnestus kuhjata hüti ümber lumevallid, nii et pimeduse saabudes oli neil Ricolaga üsna soe oma väikeses varjualuses, mis oli pooleldi haohunnik ja pooleldi lumeonn. Sissepääsu ette tegi poiss lõkke. Toitu oli neil vähe; kokk oli andnud mõned odraleivad ja tüki liha, mis oli peost järele jäänud ja millest pidi neile paariks päevaks jätkuma. Kuid varsti pärast pimeduse saabumist ilmus nende väikesesse laagrisse kapuutsiga kogu hobusel ja nad nägid lõkkevalgel noore Wistani sõbralikku nägu.
„Võtke,” kostis ta naeratades ning viskas maha mingi raske asja, mida oli sadula taga hoidnud. See oli hirvekints. „Ma tulen homme jälle ja vaatan, kas teiega on kõik korras,” lubas ta ja ratsutas siis minema.
Ja nii alustas noor paar oma uut elu metsas. „Nüüd võime lasta oma juustel kasvada,” tuletas Offa Ricolale naeratades meelde. „Me ei ole vähemalt enam orjad.”
Hirve rasva kasutades tegi Offa kõik, mis suutis, et valmistada veidi õli, mida hõõruda tüdruku kaelal ja õlgadel olevatele vorpidele. Ricola võpatas, kui poiss neid puudutas, kuid ei öelnud midagi ja lasi tal jätkata.
Ei siis ega ka hiljem ei maininud nad kordagi seda ööd, mille tüdruk oli koos kaupmehega veetnud. Kuid kui Offa küsis: „Kas see on tõsi, et sa oled rase?” ja Ricola seepeale noogutas, tundis poiss nii rõõmu kui ka kergendust. Kaupmehe tungimine tema ellu tundus nüüd kuidagi kõrvaline.
„Me peame siin paar päeva vastu,” ütles ta. „Siis mõtlen ma midagi välja.” Jõgi oli pikk. Org oli viljakas. Küll see hoolitseb nende eest.
Ka jõe ääres algas sel südatalvel uus elu. Aasta teisel kuul sai Elfgivale selgeks, et ta on rasestunud.
„Ma olen kindel, et see oli Modranecht’il,” ütles