suurt normanni katedraali, mida ehitati massiivsena kivist ja mis pidi peagi ilmestama kogu linna siluetti, nagu Tower ilmestas jõge.
Kuid alati, kui naine silmitses Saint Pauli kirikut ja meenutas suurt tulekahju, pidi ta juurdlema ühe mõistatuste üle.
Ralphile kuulunud talisman oli leitud katedraali söestunud varemetest. Aga mida ta seal oli teinud? Ja kelle olid need salapärased käed, mis teda tol ööl tervelt kaks tundi kinni hoidsid, kuni ta sama ootamatult Walbrooki lähedal lahti lasti ja ta nägi, kuidas pool Londonit maha põles? Naine polnud senini suutnud neid kaht mõistatust lahendada ega lootnudki enam sellega hakkama saada.
Nüüd, kui nende lapsed olid täiskasvanud, juhtus sageli, et Hilda oli oma abikaasaga õhtuti üksi ning neil oli juba ammu kujunenud harjumus teineteisest mitte välja teha, mistõttu nad võisid end teise seltskonnas üsna mugavalt tunda.
Hilda tegi vaikselt oma näputööd, Henri istus isa malelaua taga ja mängis iseendaga.
Tol õhtul oli Hilda aga ärritunud. Põhjus selleks peitus tema arust majas.
Ta oli tundnud end selles sünges kivist kojas alati ebamugavalt. Ta tahtis välja minna või otsida endale mõne eraldatuma ja loomulähedasema nurga. Süüdistades kõiges selles oma abikaasat, silmitses ta teda aeg-ajalt sallimatul ilmel.
Pärast seda, kui Henri oli teinud malelaual umbes kakskümmend käiku, pöördus ta naise vihaseid pilke tajudes tema poole ja lausus: „Sa peaksid püüdma oma mõtteid varjata.”
„Sul pole aimugi, mis mul mõttes on,” salvas naine näputööd jätkates vastuseks ja lisas siis pärast paari nõelapistet: „Sa ei tea minust üldse midagi.”
Henri jätkas oma malemängu ja tema nägu lõi muigele. „Sa oleksid väga üllatunud, kui teaksid, palju ma sinust tean,” vastas ta.
„Ja mida siis?” nähvas Hilda.
Mees ei lausunud mõne hetke midagi. Siis ütles ta väga vaikselt: „Seda, et sa olid Barnikeli armuke. Ja aitasid tal reetmist toime panna.”
Pool minutit valitses kivises ruumis vaikus, mida katkestasid ainult malenuppude vaiksed klõpsatused.
„Mida sa sellega silmas pead?”
Henri ei tõstnud pilku malelaualt. „Kas mäletad seda suure tulekahju ööd? Olen kindel, et mäletad. Eelmise öö veetsid sa Barnikeliga.”
Naine ahmis õhku. „Kuidas sa tead?”
„Ma lasin sind jälitada,” lausus mees leebelt. „Ma olin sind juba aastaid jälitada lasknud.”
„Miks?” Hilda tundis äkki, et tal on väga külm.
Henri kehitas õlgu. „Sellepärast, et sa oled minu naine,” vastas ta, nagu oleks sellega kõik öeldud.
Hilda mõtted läksid tagasi tulekahjuõhtule. Ta kortsutas kulmu. „Tol ööl haaras keegi minust kinni …”
„Muidugi.” Mees naeratas. „Ma aimasin, et sa jooksed Barnikeli juurde. See oli aga liiga riskantne. Sind oleks võidud vahistada.” Ta vaikis viivu. „Muide, kõik tuli välja suurepäraselt. Paremini poleks sa saanud seda korraldada.”
„Ma ei saa aru.”
„See poleks olnud hea, kui Ralph oleks abiellunud.”
„Ralph? Ta suri Saint Pauli juures.”
„Ma ei usu seda. Arvan, et ta sattus Toweri juures vastamisi sinu sõbra Barnikeliga.” Henri naeratas. „Isa ütles sageli, et kui ma malet mängin, on minu strateegia keskpärane, aga taktika väga hea. Tal oli õigus.” Mees vaikis mõne aja. „Näed siis, kallis naine, see olid sina, kes mulle võimaluse andis. Kuna sa tahtsid ilmselt Barnikelit hoiatada, tuli mul pärast seda, kui mu mehed olid su kinni pidanud, mõttesse sinu sõnum Barnikelile ikkagi ära saata. Üks mu meestest läks seda siis viima. Ta ütles, et tuleb sinu juurest, ja käskis Barnikelil Ralph ära tappa, kui too Towerisse jõuab. Kuna Ralph jäi kadunuks, olen ma kindel, et Barnikel tegigi nii.” Taktikameister ohkas vaikselt. „Ükskõik, kas Ralph oleks sinu armukese vahistanud või oleks too Ralphi tapnud. Mõlemat pidi kena käik.”
„Sina tapsid Ralphi.”
„Ei. Ma oletan, et Barnikel tegi seda.”
„Sa oled saatan.”
„Võib-olla. Kuid palun pea silmas seda, et kui Ralph oleks abiellunud ja järglasi saanud, oleks sinu laste pärand poole väiksem.”
„Sind tuleks vahi alla võtta.”
„Mina ei sooritanud mingit kuritegu. Mida ma, mu kallis, sinu kohta öelda ei saa.”
Naine tõusis püsti. Ta tundis end halvasti. Ta pidi sellest neetud kojast välja pääsema.
Mõni minut hiljem läks ta künkast alla Ludgate’i poole, väljus siis linnast, ületas Fleeti ja möödus Saint Bride’i kirikust. Ta lasi jõelt puhuval mahedal tuulel oma juukseid sasida ega peatunud enne, kui oli jõudnud Aldwychi vana sadamasilla juurde.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.