jooksul selgus Hildale, et tema abikaasa on truudusetu. Ta ei teadnud kindlalt, millal see oli alanud. Lõhe nende vahel oli aeglaselt laienenud, kuni naine ühel päeval avastas, et tõtt-öelda ei soovi kumbki neist seda enam ületada. Ta oletas, et tegemist võib olla teiste naistega. Siis ühel juuniõhtul läks mees välja ja andis mõista, et ei tule võib-olla ööseks koju.
Kuna Hilda isa Leofric oli hiljuti haige olnud, läks naine tema juurde oma vanasse koju härja märgi alla. Paar õhtut hiljem läks Henri jälle välja. Nüüd oli Hilda juba kindel.
Kui ähvardav kriis lõpuks saabus, polnud see üldse ootamatu.
Pärast torme, mis hävitasid viljasaagi, muutus ilm kuumaks ja kuivaks. Laastava suve kuumus jätkus kuni krõbekuiva septembri lõpuni ning enamikule inimestest tundus, et ees on mingi laastav palang.
Suve lõpul Issanda aastal 1087 sai Normandia hertsog William ühe tähtsusetu Prantsuse kindluse piiramisel haavata. Haav läks mädanema. Õige pea oli selge, et William sureb.
Perekond kogunes tema surivoodi ümber. Robertile anti Normandia, William Rufusele Inglismaa, noorele Henrile raha. Sureva kuninga poolvend Odo lasti vanglast välja. Sellega oli terveks põlvkonnaks pandud alus kadedusele, intriigidele ja mõrvadele. Mõni päev hiljem, pärast pikka palavat teekonda Caeni normanni esivanemate kirikusse, lõhkes kuningas William Vallutaja mädanev keha, mis oli nii punsunud, et ei mahtunud kirstu, ja külvas kõrvalseisjad üle soolikate ning kõige muuga.
Vahepeal ületas Rufus nii kiiresti, kui suutis, väina, et lasta end kroonida Inglise kuningaks.
Kaks nädalat hiljem ühel soojal ja kuival oktoobripäeval külastas taanlast Barnikelit tema majas Kõigi Pühakute kiriku lähedal väike rühm mehi. Kui Barnikel kuulis, mida nad tahavad, läks tema nägu naerule. „Ma võin teile anda, mida teil vaja on,” ütles ta. „Need on mul kõik riivi ja luku taga.” Siis kutsus ta salaja Osricu.
Taanlasel Barnikelil polnud aimugi, et õnn oli talle selja pööranud.
Ralph Silversleeves suutis oma õnne vaevalt uskuda. Milline võimalus uuele normanni kuningale muljet avaldada, kui asi korda läheb.
Ta mõistis poliitilist olukorda, sest Mandeville oli seda talle kannatlikult selgitanud.
„Robert püüab Inglismaad Rufuselt üle võtta, sest ta tahab valitseda sama paljude maade üle nagu isa. Odo tõenäoliselt toetab teda. Kui nii, toob ta Kentist kohale suure hulga rüütleid. Ka palju teisi paruneid on minu teada valmis nendega ühinema, sest Rufus ei meeldi neile. Ja sa võid kindel olla, et ka Londonis on mõned valmis nendega kaasa minema, kui arvavad, et see kasulik on. Aga,” jätkas suurnik, „enamik kohtunikke ja maarahvas tahab, et neid valitseks inglasest kuningas ja mitte Normandia hertsog. Nii et meie seisame Rufuse seljataga.” Ta oli Ralphile külma pilgu heitnud. „Meie asi on Londonit vaos hoida. Vandenõulased üles leida. Nende relvad kätte saada. Rufus on tänulik, kui me midagi päevavalgele toome.”
Järgmisel päeval tuli nagu välk selgest taevast ootamatu sõnum, mis sundis Ralphi pärast hoolikat järelemõtlemist koguma kokku tosina nuhke ja kuulutama neile: „Me seame välja lõksu, mis nad kõik kinni püüab.”
Osric seisis jõekaldal ja naeratas. Kõik tõotas korda minna.
Tema selja taga terendus süngelt hall massiivne Tower. Kuninglik korrus oli nüüd peaaegu valmis. Juba olid ehitusplatsile saabunud esimesed suured tammepalgid, mis pidid ulatuma üle kogu hoone ja katust toetama. Ainsad nii suured puud leiti peaaegu viiekümne miili kauguselt ja need tuli jõge mööda kohale tuua. Katusetegemine pidi võtma veel kaks aastat, kuid isegi sellisena näis, nagu tahaks see vägev sünge kants, mis on küll normannide oma, öelda, et tal on samasugune õigus seal seista nagu keldi ronkadel künkanõlval.
Osric vaatas ringi. Paik, kus Toweri äravoolutunnel väljus jõekaldale, oli hästi peidus, sest mõned puuseppade hütid varjasid selle ära. Barnikeli paadi sai otse võre juurde tõmmata ja kellegi nägemata täis laadida. Võre avamine võtab ainult mõne hetke. Siis tuli ronida mööda käiku sisemise võreni, mille jaoks Alfred oli uuesti võtme teinud.
Sel ajal kui Barnikel paadi juures vahti peab, tühjendab tema salakambri ja toob relvad välja. Enne sügisest koitu on nad juba jõge mööda teel ja keegi ei saa midagi teada.
Seda, kellele need relvad mõeldud on, Osric täpselt ei teadnud ja ta ei küsinud ka. Kui taanlane ütles, et neid vajatakse, siis oli temale sellest küllalt. Risk oli tema arust väike. See oli veel üks normannide kuninga vastu suunatud löök. Ta lausus taanlasele muuseas: „Milline suurepärane kink minu poja sünni puhul.”
Sünnitus pidi toimuma peagi. Juba kahe päeva eest oli ta arvanud, et Dorkesel on tuhud. Enne nädala lõppu on laps juba sündinud. Nad olid Dorkesega mõlemad kindlad, et tuleb poiss.
Operatsioon Toweri juures oli kavandatud järgmiseks ööks. Olles rahul, et kõik on korras, ootas Osric seda.
Samal õhtul oli Henri välja läinud ja mõista andnud, et võib-olla ei tule tagasi. Seepärast jättis Hilda lapsed teenijatega koju ja otsustas öö isa majas mööda saata. Kui ta oli seal juba meeldiva tunnikese veetnud ja kuna õhtupäike veel paistis, lipsas ta välja, et mööda West Cheapi ringi lonkida.
Kui ta Saint Mary-le-Bow kiriku juurde tagasi jõudis, nägi ta germaani tüdrukut, kes teda silmapilk tervitas. Hilda ohkas. Harilikult tundis ta end germaani kaupmeeste seltskonnas koduselt, sest need olid hea südamega ja töökad. Talle meeldis tema tulevane käli, kuid ta leidis, et too on väsitav. Täna Gertha lausa säras vaimustusest.
Hilda küsis Ralphi kohta.
„Tal läheb väga hästi. Ta on imepärane. Ma just äsja nägin teda.” Naine naeratas Hildale ja paistis olevat sellest mälestusest rõõmsalt erutatud. „Ta on nii kaval.” Ning siis, märkamata ilmset jahmatust, mis üle Hilda näo libises, võttis ta naise käevangu, surus ta vastu Saint Mary-le-Bow kiriku seina ja, muutunud äkki väga usalduslikuks, jagas temaga üht palju üllatavamat ja huvitavamat uudist.
„Ta ütles mulle, et ma kellelegi ei räägiks,” sosistas Gertha, „kuid meie oleme ühest perest.” Ta vaatas ringi, et kindlaks teha, kas keegi neid ei kuule. „Kas sa suudad saladust pidada?”
Tuhmid tähed olid just väikese Kõigi Pühakute kiriku kohale ilmunud ja all suures jäärakus langesid Toweri ümber sügavad varjud nagu vallikraavid, kui Hilda tuli vaikselt Barnikeli roogkatusega tarre.
Ta jälgis taanlast mõtlikult, kui too lampe süüdates ringi liikus. Mehe habemes oli nüüd rohkem halli kui punast. Kui naine talle esimest korda halbu uudiseid tõi, oli tal kurb vaadata, kui vana ja väsinud ta näib. Kuid nüüd paistis ta jälle tugevamana. Võtnud laualt kannu, valas mees neile mõlemale peekritäie veini.
Hilda silmitses teda pooleldi murelikult ja imetlevalt.
„Mida sa teed?” küsis ta.
See oli üks Essexi metsade vaene talupoeg, kes Ralphile niidiotsa kätte andis. Tema juurest leiti mõõk ning ta viidi Colchesteri kindlusesse. Seal tunti huvi, kust ta relva sai, ja teda küsitleti hoolega. Mees talus seda vapralt, kuid pärast seda, kui tal sõrmelülid purustati, oli ta valmis rääkima.
Tal oli olnud mõõk juba kaua aega, sest ta elas koos Hereward Ärataja meestega metsas. Kuid see oli juba rohkem kui viisteist aastat tagasi. „Need inimesed on nüüd kõik surnud,” ütles ta.
Colchesteri vahimehed saatsid mehe Londonisse, et anda Ralphile võimalus teda küsitleda. Mees ei rääkinud palju. Välja arvatud üks asi. Ta tunnistas, et relvad olid tulnud Londonist, kus elas mees, keda mässulised usaldasid. Ta vandus, et ei tea sellest mehest midagi, kuni just enne surma meenus talle üks detail: „Tal oli punane habe.”
Seda polnud palju. Jumalgi teadis, et selles vanas anglosakside linnas oli palju punase habemega mehi. Tegelikult oli ka paljudel normannidel punane habe. Kuid kui Ralph kõiki teadaolevaid fakte kaalus, hakkas tema peas miski kuju võtma.
Normannide vihkaja; Kaitsegildi liige; relvameister Alfredi sõber. Oli veel muid asju, mida ta teadis. Tükid