seal siis luurab? Mitte ainult tema riietus, vaid ka käitumine oli väga kummaline.
Kõigepealt läks ta tänavat mööda pisut edasi, siis peatus, pööras ringi, loivas tagasi, pöördus seejärel uuesti, rühkis edasi, peatus mõtlikult ja tuli jälle tagasi. Leofric jälgis, kuidas tema vana sõber tegi seda kolm korda järjest, ning hakkas siis tema poole minema, kartes, et ta on hulluks läinud. Kuid viimaks Barnikel ilmselt silmas teda, sest ta pages mööda Linnu tänavat minema ja kadus kaubalettide taha, jättes Leofricu juurdlema küsimuse üle: mida see taanlane plaanitseb?
Hilda sai sellele küsimusele juba järgmisel õhtul vastuse, kui jalutas koos Barnikeliga Saint Bride’ist mööda Saint Clement Danesi kiriku poole.
Hilda elus oli vähe muutunud. Ta elas vaikselt. Oli saanud veel ühe lapse. Kui pettunud naisel on võimalik leebeks jääda, siis Hildal see õnnestus. Karsked kohtamised taanlasega Thamesi kaldal olid tõenäoliselt tema kõige suurem rõõm.
Hiljuti aga märkas ta sõbra juures mingit muutust. Too polnud mitte ainult hajameelne, vaid nägi äkki ka vanem välja. Hallid karvad tema punases habemes torkasid üha rohkem silma ja käe kerge värisemine rääkis sellest, et mees joob mõnel õhtul liiga palju.
Isa oli naisele rääkinud, millist kentsakat stseeni ta Juudikvartali juures nägi, ning nüüd, arvates, et on õige hetk, küsis Hilda oma vanemalt sõbralt õrnalt, kas midagi on lahti. Alul ei rääkinud too talle midagi. Aga kui nad jõudsid Aldwychi väikese katkise sadamasilla juurde, lasi naine mehel kivile istuda ja seal tunnistas too kurval pilgul üle Thamesi vaadates viimaks kõik üles.
Näis, et tema võlad olid pikkamisi kasvanud. Naine kahtlustas, et selle osaliseks põhjuseks on mehe salajased toimetamised, kuid ei küsinud seda temalt. Maa vallutamisest saadik olid paljud taanlastest kaupmehed normannidele konkurentsis alla jäänud. Hiljuti oli londonlastele kehtestatud veel suured maksud, et kuningas Williami kindluseehitus kinni maksta. Barnikel ei olnud laostunud, kuid vajas raha. „Nii et peagi tuleb mul Juudikvartalisse minna,” sõnas ta rõõmutul häälel ja seletas pead vangutades: „Olen küll raha laenuks andnud, aga võlgu ei ole ma kunagi võtnud.” See ilmselt masendas teda.
„Aga kas Silversleeves ei ole sulle raha võlgu?” küsis naine isa vana võlga meelde tuletades.
Barnikel noogutas.
„Ta maksab intresse.”
„Miks sa seda siis tagasi ei nõua?” küsis Hilda.
Mees tõusis püsti. „Kas ma peaksin normannile näitama, et mul on seda vaja? Laskma tal näha, kuidas ma tema ees rooman?” Äkki oli ta jälle endine. „Mitte iialgi!” müristas ta. „Ennem lähen juba juutide juurde.”
Ja Hildal ei jäänud muud üle kui imestada meeste eneseuhkuse üle, nagu naised enamasti imestavad. Kuid ta arvas, et teab, mida teha.
Seepärast külastas ta hiljem oma isa ja soovitas talle: „Mine Silversleevesi juurde. Ära ütle talle, et Barnikel on hädas või et mina sulle sellest rääkisin. Ütle lihtsalt, et see laen on sinu südametunnistusel ja palu teda see ära maksta. Ta teeb seda sinu heaks, ja kui see teoks saab, ei ole Barnikelil vaja seda teada.”
Leofric noogutas nõusolevalt. Kuid enne kui tütar lahkus, vaatas isa teda mõtlikult.
„Sa oled temast sisse võetud, eks ju?”
„Jah,” vastas naine lihtsalt.
Leofric jätkas tema silmitsemist. Mitu aastat oli ta endalt küsinud, mis suhe Hildal taanlasega võiks olla, kuid polnud kunagi söandanud küsida. „Mul on kahju, et ma su Henrile mehele panin,” lausus ta tasa.
Hilda vaatas talle silma. „Ei ole sul midagi,” ütles ta ja naeratas. „Tee ainult, mida ma palun.” Siis läks ta ära.
Varsti pärast seda tekkis Alfredi ning tema sõbra ja soosija Barnikeli vahel lahkheli. See juhtus täiesti eraviisiliselt.
Nad seisid ühel vaiksel õhtul Barnikeli elutoas. Seal oli vähe muutunud. Suur sõjakirves rippus ikka veel seinal. Kõik oli täiesti tavaline – või oleks olnud, kui Alfred poleks just äsja veelgi kindlamalt korranud neid sõnu, mida ta oli hetk tagasi öelnud suurele punase habemega mehele, kes teda nüüd vihaselt vahtis.
„Ei. Ma ei julge.” See oli esimene kord, kui Alfred püüdis taanlasele ära öelda.
Barnikel oli taas mere tagant uudiseid kuulnud. Ei, ta polnud neid välja mõelnud. Teated olid täiesti tõepärased. Tõepoolest, 1083. aasta viimastel kuudel oli kuningas William oma uue saarekuningriigi pärast rohkem mures kui kunagi varem.
Põhjuseks oli suur põhjamaade vandenõu. Selle lähtepunktiks oli Taanimaa, kus uus kuningas, järjekordne Knud, ihkas uusi viikingite vallutusi. Tema saadikud olid juba alustanud läbirääkimisi normanni Vallutaja rivaalidega – Prantsuse kadeda monarhi ja Norra kiidukukest kuningaga.
Isegi Vallutaja enda perekond ei olnud alati usaldusväärne. Tema poeg Robert, aidatuna Prantsuse kuninga poolt, oli kord juba üritanud mässu tõsta ning hiljuti oli William sunnitud vangi panema Bayeux’ sõjamehest piiskopi, oma poolvenna Odo, kahtlustatuna reetmises.
„Ja kui see kõik kokku võtta, võib isegi William leida, et ta ei suuda sellega toime tulla,” täheldasid taanlaste saadikud kiiresti.
Polnud vist üllatav, et sellised kuuldused tegid Barnikelile rõõmu. Ta võis küll võlgadesse uppunud olla. Ta võis ka vanaks jäänud olla. „Aga aasta või kahe pärast võib Knud jälle Inglismaa troonil istuda,” karjus ta Alfredile õhinal. „Mõtle selle üle!”
Kuidas võis Alfred ometi kõhelda?
Suhted taanlasega olid Alfredile juba ammu muret teinud. Sellest, kui nad viimane kord relvi vedasid, oli möödas viis aastat. Need viis aastat olid Inglismaal vaiksed. Ja nende viie aastaga oli Alfredist saanud Toweri usaldatav relvameister. Ta oli valmistanud Ralphile rõngassärgi ja isegi Mandeville’ile mõõga. Ta oli loonud perekonna ja elas turvalist elu.
Tõsi, iga paari kuu tagant tuli Barnikel tema juurde ja palus tal relvi valmistada. Mitte kunagi palju korraga. Neid soove oli üsna lihtne täita, ilma et see kahtlust ärataks, ja relvi sai kergesti paigutada peidikutesse, mida ta relvatöökoja põranda alla oli meisterdanud. Rääkimata sellest isegi naisele, jätkas Alfred kohusetundest taanlase soovide täitmist. „Ma olen talle ikka veel võlgu,” ütles ta endale. Kuid kui aeg läks ja tema pere kasvas, täitis ta neid tellimusi üha tugevneva vastumeelsusega. Ja kuu aja eest, kui ta oli kogu põranda alla peidetud relvatagavara üle vaadanud, tuli talle hirm peale.
„Sa võiksid nendega sada meest varustada,” sosistas ta endamisi. Esimest korda tundis ta tõelist hirmu. Mis siis, kui normannid peaksid relvakotta tungima ja need relvad üles leidma? Ma ei suudaks nende olemasolu millegagi seletada, ütles ta endale.
„Ma kardan,” tunnistas ta Barnikelile.
„Siis oled sa argpüks.”
Selle peale kehitas Alfred ainult õlgu. Ta oli taanlasesse liiga kiindunud, et sellest solvuda. Pealegi oli tal üks mõte.
„Ma arvan,” lausus ta vaikselt, „et see kõik on muutunud ajaraiskamiseks. Tegelikult on enamik inglastest Williami juba omaks võtnud. Nad ei pruugi üldse taanlaste eest sõdima hakata.”
Barnikel tõi kuuldavale raevuröögatuse. Ja ometi ei saanud ta seda päriselt eitada. Londonil muidugi on iga kuningaga omad arved, kuid mitmes väiksemas vastuhakus viimase kümne aasta jooksul võitlesid inglased kogu maal tegelikult õlg õla kõrval vihatud normannidega, et mässu maha suruda – ja seda lihtsal põhjusel, et sellised ülestõusud ähvardasid viljasaagi hävitada.
„Sa oled reetur,” kuulutas Barnikel vihaselt. Ja selle peale lasi Alfred ohjad lõdvaks.
„Kui nii,” nähvas ta vastu, „kes on siis sinu lapsed?”
See oli ränk löök ja haavas taanlast. Alfred teadis väga hästi, et Barnikeli täiskasvanud pojad näitasid üles väga vähe huvi isa salajase tegevuse vastu. „Kui Taanimaa kuningas siia saabub, oleme me taanlased,” oli noorem poeg talle ükskord öelnud,