petliku välimusega, et relvameister pidi hüüatama: „Sa oled ju tõeline meistrimees!”
Taanlane oli andnud talle ülesande ehitada tema suur vanker nii ümber, et sinna saaks relvi peita. Kuid kui tema arvas, et väike puusepp meisterdab salapanipaiga vankri alla, oli Osricule torganud pähe üks palju leidlikum lahendus. „Kui teid läbi otsitakse, siis on see esimene koht, kuhu nad vaatavad,” väitis poiss. Ta pani ette jätta vankri põrand puutumata ja keskenduda jämedatele taladele, millest koosnes selle raam. Ta õõnestas need ettevaatlikult seest tühjaks, nii et väljastpoolt jäi nende välimus samaks, ning tegi seda nii põhjalikult, et vankri raami sisse võis mugavalt paigutada märkimisväärse hulga lahtivõetud mõõku ning oda- ja nooleotsi. Kui ta oma töö lõpetas, ei olnud sellest midagi näha.
„Nüüd on vanker ise relvadest tehtud!” hüüatas Barnikel rõõmsalt ning kaisutas väikest puuseppa nii soojalt, et Osric kartis juba, et see võtab tal hinge välja.
Nüüd viin ma kauba ära, ütles taanlane Alfredile järgmisel nädalal.
Oli puhas juhus, et kaks päeva hiljem oli Hildal kokkupõrge Ralphiga. See leidis aset künkaveerul Ludgate’i ja Saint Pauli kiriku vahel ning Hilda oli väga pahas tujus. Sellel polnud aga Ralphiga midagi tegemist.
Naise viha põhjuseks oli tikkimistöö.
Neil aastatel võeti kuningas Williami Inglismaal ette üks kõigi aegade suuremaid ja kuulsamaid käsitöid. Bayeux’ vaip, nagu seda erakordset tööd nimetati, polnud tegelikult üldse mitte vaip, vaid tohutu suur tikand, mis anglosakside vana kombe kohaselt tehti värviliste lõngadega linasele riidele. Vaip oli küll ainult kakskümmend tolli lai, kuid hämmastavalt pikk – seitsekümmend seitse jardi. Sellel oli kujutatud umbes kuutsadat inimest, kolmekümmet seitset laeva, palju puid ja seitsetsadat looma. Ning sellega tähistati normannide vallutusi.
Veelgi enam, tegemist oli Inglise riikliku propaganda esimese teadaoleva näitega. Esitatud tohutu suure pildireana, kujutasid selle stiliseeritud figuurid tosinaid stseene sündmustest, mis Normandia kuninga arusaama kohaselt viisid Inglismaa vallutamisele, ning andsid üksikasjaliku ülevaate Hastingsi lahingust. Vaiba oli tellinud kuninga poolvend Odo, kes, olles küll Normandia linna Bayeux’ piiskop, mis andis talle priske sissetuleku, oli sama halastamatu ja ambitsioonikas sõjamees ning valitseja nagu kuningas ise. Vaiba olid tikkinud peamiselt Kentis elavad inglise naised, misjärel see hiljem osadest kokku õmmeldi.
Hildal olid tõsised põhjused, miks see suurejooneline kunstitöö teda nii marru ajas. Ta polnud tahtnud selles osaleda, kuid Henri oli sundinud teda osa võtma daamide kokkusaamisest kuninga Westminsteri kojas, et koos vaiba kavandi kallal töötada. „Sellega teed sa piiskop Odole rõõmu,” oli ta öelnud, kuigi Odole oli annetatud pool Kenti ja üks tema rüütlitest oli hõivanud Hilda esivanemate mõisa Boctonis. Henri teadis seda, kuid ei hoolinud sellest. Vaip oma elutruude piltidega meenutas naisele piinavalt endise kodu ja kodumaa kaotust ning pikki aastaid, mis olid kulunud külma ja küünilise iseloomuga abikaasat teenides.
Seepärast oli Hilda, kui ta tol hommikul Westminsterist tagasi tuli, ikka veel maruvihane.
Ja siis nägi ta Ralphi.
Oli selge, et mees on erutatud. Tema raskepärane nägu oli elavnenud ja tavaliselt tuimad silmad särasid, kui ta luba küsimata naise kõrval hakkas käima.
„Kas tahad teada üht saladust?” alustas ta.
Hildal oli Ralphist mõnikord kahju. Osalt tuli see sellest, et Henri teda põlgas, aga osalt võib-olla sellest, et mees polnud veel abiellunud.
Tõepoolest, tal ei olnud ikka veel naist. Mõnikord läks ta üle silla jõe lõunakaldale, kus elas väike hoorade kogukond, kuid räägiti, et isegi need daamid ei vastanud tema otsekohestele kavatsustele kuigi innukalt. Mõnikord oli Hilda ette pannud, et otsib talle naise, kuid Henri polnud seda heaks kiitnud. „Siis saab ta endale pärijad,” tuletas ta naisele meelde. Ükskord mainis ta kuivalt: „Mina vaatan perekonna rahaasjade järele. Ja ma kavatsen temast kauem elada.” Nii et kui too veider sell nüüd tema kõrval sammus, sundis Hilda end talle naeratama.
Kui Ralph poleks kohanud oma vennanaist vahetult pärast kohtumist suure Mandeville’ga, ei oleks ta ehk nii taktitu olnud. Hilda meeldis talle. „Ma pole üldsegi selline loll, nagu Henri arvab,” oli ta ükskord kaeblikult öelnud. Nüüd ei suutnud ta erutusest õhetavana loobuda võimalusest naisele muljet avaldada.
„Mulle anti tähtis ülesanne,” ütles ta.
Jutuajamine Ralphi ja Mandeville’i vahel oli olnud lühike, aga tähtis. Suurniku asi oli kõigest teadlik olla ning ainult vähesed asjad Kagu-Inglismaal jäid talle märkamatuks. Sellest jutuajamisest sai Ralph teada, et kardeti uute rahutuste puhkemist maal. „Kolm aastat tagasi toimunud mässu ajal,” ütles Mandeville talle, „said nad meie arust Londonist relvi. Nüüd tahame me sellele lõpu teha.”
Asja mõttes arutanud, otsustas Mandeville, et vajab selle väikese operatsiooni läbiviijaks meest, kes on kahtlustava loomuga, piiratud mõistusega ja halastamatu.
„See on sulle heaks võimaluseks näidata, mida sa suudad,” lausus ta Ralphile, kui oma plaani seletas. „Sa pead olema kannatlik ja sul peavad olema nuhid.”
„Ma kisun laiali iga vankri, mis Londonist väljub,” hüüatas ülevaataja.
„Seda sa ei tee,” vastas Mandeville. „Tegelikult tahan ma, et sa leevendaksid kontrolli linnast lahkuvate kaubasaadetiste üle.” Ta naeratas. „Nende kahtlusi tuleb uinutada. Pane selle asemel mehed metsa vahipostile, ja kui nad näevad mõnda kahtlast koormat, las nad siis jälgivad seda. Me ei taha mitte ainult relvade vedu peatada. Ma tahan, et need juhiksid meid mässulisteni. Eelkõige aga ära sellest kellelegi räägi. Kas saad aru?”
Ralph muidugi sai. Ta oli isik, keda usaldati. See oli salajane ülesanne. Ta jalutas uhkusest paisudes läbi linna. Polnud ime, et Hildat nähes tahtis ta naisele muljet avaldada ning lausus silmapilk:
„Sulle võin ma muidugi rääkida, sest sa kuulud meie perekonda.”
Kui naine poleks hommikuse nõelatöö pärast alles ärritunud olnud, poleks Ralphi südamepuistamine teda võib-olla üldse huvitanud. Nüüd aga, kui ta vaatas mehe raskepärasesse näkku, mis meenutas brutaalsemal kujul tema abikaasa oma, ning mõtles neile õnnetutele inglastele – tema oma rahvale –, keda mees lõksu püüdma ja kahtlemata ka tapma hakkab, koges ta äkilist tundemuutust.
Ta mõistis, et tegelikult ajavad nad kõik tal südame pahaks – Henri,
Ralph, normannid ja nende valitsus. Ta ei saanud nende vastu muidugi midagi ette võtta. Välja arvatud ehk üks asi.
„Sa oled sellele vist väga uhke,” ütles ta Ralphist lahkudes.
Järgmisel nädalal pidi ta minema Hatfieldi oma äia mõisa ja jääma sinna terveks kuuks. Selline väljavaade teda eriti ei rõõmustanud ning seepärast leppis ta Barnikeliga kokku, et nad teevad õhtul vaikse jalutuskäigu, teades, et mõnda aega pole neil selleks võimalust.
Kui nad Saint Bride’i kiriku juures kokku said ja koos Aldwychi poole hakkasid minema, rääkis naine vaikselt kõik ära, mida Ralph talle oli öelnud, lisades: „Ma tean, et sa ei ole üldse normannide sõber. Nii et kui sa tead, keda peaks hoiatama, kas sa siis teed seda?”
Näinud, et Barnikelile on see uudis ilmselt ebameeldiv, ning aimanud oma terase mõistusega, et mees on selle asjaga vist rohkem seotud, kui ta oli arvanud, haaras Hilda äkki suuremeelse tundevälgatuse mõjul tal käsivarrest ja küsis tasa: „Kas ma saan sind mingil moel aidata, kallis sõber?”
Londonist põhja suunduv tee kulges kõigepealt üle soiste aasade ja põldude ning jõudis siis, kui maapind tõusma hakkas, saksi küla Islingtoni juures Middlesexi metsade vahele.
Kümme päeva pärast Mandeville’iga kohtumist ratsutas keevaline Ralph Silversleeves koos tosina relvastatud ratsanikuga metsast välja lõuna poole, olles nurjumisest masendatud.
Ta tuli just kohtumiselt oma meestega ja see ei olnud kuigi rõõmustav. Nuhid ei olnud midagi leidnud. „Mitte sõnnikuharkigi,” ütles üks