ja Toweri idapoolse kambri vahel oli kahekümne jala paksune. Pärast seda, kui müürsepad olid raiunud sellesse kabeli poolt kitsa augu, kästi Osricul ja veel kolmel mehel kiviprügi õõnsusest välja kaevata. Ja kui puusepad olid müüri nende pea kohal prussidega toestanud, raiusid mehed mitu päeva nagu kaevurid kaljupõues, kuni olid loonud umbes viieteistkümne ruutjala suuruse salakambri. „See on nagu koobas,” ütles Osric naeratades. Ja see võrdlus sobis, sest keskaegse kindluse seinad ei olnud mitte ainult ruumide eraldamiseks. Need olid ehituse iseseisvad osad, kuhu mehed said kaevuda nagu mäepõue.
„Sellest tuleb varakamber, kus hakatakse hoidma väärisasju,” ütles Ralph neile. Ette pidi paigutatama massiivne tammepuust uks.
Ühel pilvisel augustihommikul sügise alguses ilmutas Osric oma armastust.
Vana Rooma linnamüüri ääres olid trepid, mis viisid üles kaitsevallile, ja kuna tol päeval tööd ei olnud, läks Osric tüdrukuga sinna üles, et nautida jõele avanevat vaadet. Ilm oli meeldivalt vaikne, ja kui nooruk märkas, et nad on kahekesi, haaras teda äkki selline hellus selle väikese kahvatu kogu vastu, et ta pani talle käe õrnalt ümber piha.
Ja tundis kohe, et tüdruk kangestub. Ta pöördus, et tema poole vaadata, kuid tüdruk tõmbus eemale. Siis, tõstnud pilgu närviliselt poisi näo poole ja näinud tema kurbi tõsiseid silmi, raputas ta pead ja eemaldas õrnalt, kuid kindlalt käe oma piha ümbert.
„Palun ära seda tee.”
„Ma arvasin, et võib-olla …” alustas Osric.
Tüdruk raputas uuesti pead ja tõmbas sügavalt hinge.
„Osric, sa oled minu vastu väga lahke, aga …” Tema pruunid silmad vaatasid poissi rahulikult. „Ma ei armasta sind.”
Osric noogutas ja tundis, et põletav valu nöörib kurku. „See on vist sellepärast …?” Ta tahtis öelda: „Minu näo pärast,” kuid ei suutnud.
„Palun mine ära,” ütles tüdruk. Ja kui poiss kõhkles, siis kordas: „Mine kohe.”
Muidugi. Osric sai aru. Ta läks trepist alla varjualusesse, kus istus hulk aega oma õlgvoodil ja nuttis vaikselt, sest oli õnnetu.
Kui ta oleks teada saanud, et ikka veel ülal müüril seisva väikese tüdruku kurbus oli veel suurem, oleks ta üllatunud, sest tema dilemmat ei osanud ta aimatagi.
Tõepoolest, kuigi Dorkes oli poisi rikutud nägu kohe märganud, ei mõelnud ta sellest pärastpoole peaaegu üldse. Ta imetles Osricu julgust ja talle meeldis tema lahkus. Kuid ta küsis endalt rahulikult ja kurvalt, mis kasu sellest on? Osricul ei olnud midagi. Isegi küla kõige viletsamal teoorjal oli hütt, kus elada, ja maalapp, millel enda elatamiseks tööd teha. Osricul oli ainult õlgvoodi. Milline elu teda ootab? Kivide tassimine teda vihkava Ralph Silversleevesi jaoks, kuni ta kokku variseb. Ja mis oli tal endal? Sandistunud ema, kelle eest hoolitseda. Kuidas ta suudab seda siis teha, kui tal mees on? Osric ei suuda seda kindlasti. Ta oli ju näinud tooreid paariheitmisi, mis ööbimiskohtades aset leidsid, ja räbalais poolnälginud lapsi, kes ronisid neljakäpukil heintes ja poris. „Nad elavad nagu tõugud,” oli ema ükskord lausunud. „Ära sina seda tee.”
Dorkese ainus lootus oli see, et ta hakkab mõnele meistrimehele või mõisast ajutiseks siia saadetud teoorjale meeldima. Kui seda ei sünni, hoolitseb ta ema eest nii hästi, kui suudab. Ja pärast seda? Võib-olla ma ei elagi kaua, arvas ta.
Seepärast oligi ta Osricuga ettevaatlik, tahtes vaese poisi vastu lahke olla talle suuremat lootust andmata. Tol hommikul toimis ta kiiresti ja kindlalt, nagu vaja, ja saatis poisi minema. Vaadates nüüd üle pika linnamüüri kerkivat massiivset Towerit, needis ta oma saatust, mis oli teda sellesse süngesse vanglasse sulgenud.
Eelkõige ei tohtinud Osric aimu saada saladusest, mida tüdruk teadis juba nädalaid, nimelt seda, et ta armastas Osricut.
Kui Osric ja Dorkes teineteist järgnevatel päevadel nägid, naeratasid nad nagu harilikult, kuid rääkisid harva. Mõlemad hoidsid oma tunded endale. Paistis, et asi jääbki sedasi. Aga päris nii see ei olnud.
Kõigepealt märkas Osricus toimunud muutust Alfredi naine. Harilikult olid poisi iganädalased lõunad koos relvameistri ja selle perega rõõmsad sündmused. Alfred oli ehitanud endale relvatöökoja kõrvale uue maja; see oli toekas palksõrestikehitis, mis koosnes ühest suurest toast ja kaheks osaks jagatud pööningukorrusest, kus ühes toas elasid tema ja naine ning teises nende kuus last. Õpipoisid magasid maja taga kõrvalhoones.
Alfredi kaasa oli lustakas muretu naine, lihuniku tütar, ning juhtis kärarikast majapidamist sellise kerguse ja kindlusega nagu emand, kellel on armastav abikaasa ning täpselt üks laps rohkem, kui ta oli lootnud saada. Ükskõik kui vilets Osricu igapäevane elu ka polnud, muutus ta tavaliselt kohe rõõmsaks, kui nende majja jõudis, ning mõnikord tõi ta kaasa väikese kingituse, mille oli laste rõõmuks nikerdanud.
„Sa oled sellele poisile ema eest,” ütles Alfred naisele,
„Seda parem,” vastas naine. „Jumal näeb, et talle on seda vaja.”
Kui naine suve lõpu poole märkas, et Osricuga ei ole kõik korras, hakkas ta muretsema. Poiss paistis olevat hajameelne ja sõi vähe. Kas ta ei ole äkki armunud, küsis naine Alfredilt. Alfred ei uskunud seda. Aga kui Osric ükskord sügisel tuli nende juurde surnukahvatuna, ei lausunud sõnagi ega söönud peaaegu midagi, muutus naine päris murelikuks. Ta püüdis poissi ettevaatlikult küsitleda, kuid ei jõudnud sellega kuhugi välja. „Olgu see mis tahes,” ütles ta Alfredile, „aga lugu on paha. Küsi Toweris järele. Püüa teada saada.”
Mõne päeva pärast teatas Alfred: „Räägitakse, et seal on üks tüdruk, kellega ta üsna sõbralikult läbi saab. Ma nägin teda. Üsna kena väike olevus, pelgliku loomuga. Ma isegi rääkisin temaga.”
„Ja siis?”
„Oh. Nad on lihtsalt sõbrad, ei midagi rohkemat. Tüdruk ütles seda mulle ise.”
Selle peale vangutas naine pead ja naeratas. „Ma räägin temaga,” ütles ta.
Sellest hoolimata üllatas Osricu käitumine teda, kui poiss järgmisel õhtul nende juurde sööma tuli.
Ta oli ikka veel kahvatu, kuid tal paistis olevat mingi saladus, mis teda sisemiselt erutab. Naine ei osanud arvata midagi muud, kui et poisil oli olnud tüdruku juures edu.
Keegi polnud veel näinud, et ta nii palju sööks. Kui naine tõi lauale ühepajatoidu, sõi poiss neli portsjonit. Kui talle pakuti õlut, jõi ta kolm kannu. Ta hävitas kaks korda rohkem toitu kui ablas õpipoiss. „Vaadake Osricut,” kisasid lapsed. „Ta läheb lõhki!”
„Kas sa kogud millegi jaoks jõudu?” küsis Alfred temalt.
„Jah. Ma pean täna õhtul nii palju sööma kui võimalik,” vastas poiss, kuid keeldus ütlemast, miks, ja kui ta lõpuks lahkus, polnud keegi targemaks saanud. Kuid ta lahkus rahulolevalt, ja kui ta öösel õlgvoodis lamas, naeratas ta oma plaani üle mõeldes.
Järgmisel hommikul, kui Ralph oma tavalist tiiru tegi, rippus jõekalda kohal udu. Inimesed liigutasid oma öökorterites, kuid neist paistsid ainult ähmased kogud ning nende köhatused ja hääled kõlasid läbitungivas niiskuses nõrgalt ja kehatult. Isegi Toweri suur nelinurk paistis ähmaselt, nagu oleks mingi tohutu suur viirastuslaev udus kaldale jooksnud.
Ralph uratas. Ta oli öösel külastanud lõunakalda daame, kuid kuigi need pakkusid kehalist kergendust, rahuldasid nad teda nüüd üha vähem ja vähem ning ta vantsis koidu ajal üle silla tagasi halvas tujus.
Peale selle pahandas teda veel miski.
Kus kuradi päralt oli tema piits? See oli kahe päeva eest salapärasel viisil kaduma läinud. Ta oli selle ainult mõneks minutiks käest pannud ja hoolimata tema kohutavatest ähvardustest, ei paistnud ükski Toweri tööline sellest midagi teadvat. Aastate jooksul oli ta nii ära harjunud piitsa käes hoidma, et tundis end nüüd ringi liikudes kohmakalt ja peaaegu nagu tasakaalu kaotanult. „Kui ma seda peagi üles ei leia,” pomises ta ärritunult, „pean endale uue hankima.”
Ta