aasta detsembris oli Billingsgate’i Barnikel üsna üllatunud, kui sai viisaka kutse kohtumisele Silversleevesiga.
Ei saanud salata, et kui Alfred oli muutunud palju iseseisvamaks, siis pika ninaga normann elas nüüd lausa hiilgavalt. Tema maja väravas seisis täisrelvastuses sõdur. Toredas kivist hallis olid laua taga ametis kaks kirjutajat. Ta oli Saint Pauli kiriku kanoonik. Peapiiskop Lanfranc ise oli teda külastanud, ja kuigi too tõsine reformaator pidas kaupmehest kirikutegelast kirikule häbiplekiks, oli ta küllalt tark ega teinud muud kui ainult manitses kuivalt kanoonikut ja Saint Lawrence’i kiriku patrooni Silversleevesi. Barnikel püüdis oma muljeid mitte välja näidata, kuid see oli raske.
Normann tervitas teda ülima viisakusega, palus istet võtta ning, langetanud pilgu üle oma nina nende vahel seisvale lauale, pöördus tema poole tõsisel häälel.
„See on mul juba kaua mõttes mõlkunud, et mul on Leofricult ülevõetud võlg teile maksmata, Hrothgar Barnikel. Ma loodan, et te tunnistate, et ma olen sellega seotud kohustused alati täitnud.”
Barnikel noogutas. Kui ebameeldiv normann talle ka polnud, ei saanud ta eitada, et mees oli kokkulepitud intressid kümne aasta jooksul õigel ajal tasunud.
„Juba kaua aega olen ma soovinud sellest võlast vabaneda,” jätkas Silversleeves, „kuid summa on suur.” Barnikel heitis talle kahtlustava pilgu. Ta oli kuulnud normanni kombest sundida võlausaldajaid leppima vähemaga, kui ta neile võlgu oli. Tema üllatuseks aga jätkas Silversleeves leebelt: „Ma usun aga, et kui te minu pakkumise vastu võtate, olen ma praegu võimeline oma võla täies ulatuses ära maksma.” Ta tõstis pea ja naeratas.
Barnikel oli liiga jahmunud, et kohe reageerida. Võla täies ulatuses ära maksma? Talle meenus tema kiusatus sel sügisel Juudikvartalit külastada. Aga isegi tema, kes ühegi lahingu ees tagasi ei kohkunud, polnud seni julgust kogunud, et sinna minna. „Mis teil mõttes on?” küsis ta rämeda häälega.
Silversleeves võttis põrandalt pärgamendi ja rullis selle laual lahti. „Midagi sellist, mis võiks teid huvitada,” ütles ta. „Üks mõis, mis on just minu kätte sattunud. Te võib-olla teate sellest. Seda kutsutakse Deepingiks.” Nüüd üllatus taanlane veelgi rohkem, sest ta tõepoolest teadis seda kohta.
See asus idarannikul umbes viieteistkümne miili kaugusel nendest maadest, mis tema oli vallutuse ajal kaotanud. Kuigi Barnikel ei olnud seal käinud, teadis ta hästi, et maa piki rannajoont on viljakas, ning saksi eesõigustekiri nende ees viitas sellele, et mõis võib olla isegi rohkem väärt kui Silversleevesi võlg.
„Palun mõelge selle asja üle rahus järele, kui soovite,” ütles Silversleeves. „Kuid kui te olete sellest huvitatud, siis on mul leping juba valmis tehtud.”
Barnikel vaatas alul meest ja siis eesõigustekirja ning ohkas sügavalt.
„Ma võtan selle,” ütles ta.
Näis, et asjad lähevad siiski ülesmäge.
Tõepoolest, Barnikelile paistis järgmisel aastal kogu maailm uues valguses. See oli küll ohtlik valgus, kuid taanlasele tõi iga kauge kõuekõmin, iga nõrk välgatus silmapiiri kohal kaasa lubaduse, et on tulemas suur laastav palang, mille järele tema viikingihing igatses.
Talvel kehtestati uus suur maks. See langes eriti raskelt Londoni turjale, kuid ka maal ei säästetud sellest ühtki küla. Pinge tõusis kogu 1084. aasta. Piki idarannikut rajati täiendavaid kaitseehitisi. Tulid teated, et tohutu suur Taani laevastik on järgmisel suvel valmis merele minema.
Kui algas 1085. aasta kevad, levis Londonis kuuldus: „Kuningas William toob Normandiast kohale uue palgasõdurite armee.” Linnas kehtestati range öine liikumiskeeld. Ja ühel päeval jalutuskäigul hoiatas Hilda Barnikelit: „Ralph paneb igale tänavale nuhid välja.”
See tegi Barnikelile selle seikluse veelgi nauditavamaks.
Sest kuigi Alfred oli kuulutanud, et vastupanu normannide valitsusele on lõppenud, ei olnud tal siiski õigus. Taanlane teadis viitkümmet või kuutkümmet meest, kes võimaluse avanedes oleksid tõenäoliselt valmis tegutsema. Osa neist oli pärit Kentist, kus Odo ahnus oli muutnud normannide võimu ebapopulaarseks; teised olid taanlastest kaupmehed nagu ta isegi, keda maa vallutamisest saadik oli tabanud mandrilt tulnud kaupmeeste üha tugevnev konkurents; ülejäänud olid omandist ilmajäänud saksid, kes lootsid oma maid tagasi saada.
Tuleb ainult oodata, kuni aeg on küps, ütles Barnikel endale rahulolevalt. Siis olen ma valmis.
Löök nende plaanide pihta tuli maikuus täiesti ootamatust suunast.
Osricule oli see õnnelik aeg. Tema esimene laps oli hea tervisega tüdruk, kes tõi talle palju rõõmu. Tänu Alfredile ja tema perele ei tundnud laps kunagi puudust toidust ega riietusest. Osricule tundus, et täielikuks perekonnaõnneks vajab ta veel ainult üht asja. „Ühel päeval on meil ehk ka poiss,” lausus ta Dorkesele.
Süvenev poliitiline kriis Inglismaal parandas teatud mõttes tema elu. Kuna töö Toweri juures edenes jõudsalt ja korrapäraselt, oli Ralph seotud teiste Mandeville’ilt saadud kohustustega ja tema ülevaatajatöö seisnes ainult igapäevases lühikeses kontrollkäigus. Töölised ja müürsepad täitsid oma ülesandeid kergendustundega, ja kui Toweri kõrged müürid muudkui kerkisid, kulges Osricu töö üsna meeldivas igapäevases rütmis.
Ja kui uhke see ehitis oli! Toweri kõige ülemine korrus pidi tulema kõige suurejoonelisem. „Ma nimetan seda kuninglikuks korruseks,” tavatses Osric öelda.
See oli tegelikult topeltkorrus. Kuigi palju sajandeid hiljem lisati sinna veel üks korrus, olid esialgsed ruumid peaaegu neljakümne jala kõrgused. Läänepoolse osa võttis enda alla tohutu suur saal, idapoolse aga kuninglik kamber. Kahekümne jala kõrgusel piki mõlema ruumi välisseina kulges nagu kloostris sisemine galerii, kus õukondlased võisid aeglaselt jalutada, väikestest akendest välja Thamesi poole vaadata või kaarte vahelt alla saali kiigata. Ka seal olid mõned garderobe’id ja idapoolses kambris asus veel üks kamin, kuid tohutut saali köeti traditsioonilisel viisil suurte söepannidega.
Kuid kõige uhkem oli hoone kagunurgas asuv kabel.
See oli väga lihtne, ümara apsiidiga idaseinas. Kabel oli kahe rea paksude ümmarguste sammastega jaotatud lühikeseks kesklööviks ja kaheks kõrvallööviks, mille ülemisel korrusel asus galerii. Võlvid olid ümmargused ja aknad just nii laiad, et helehallile kivile langeks meeldiv valgus. Kabel oli pühendatud Pühale Johannesele. Võib-olla siin, selles suure jõeäärse kindluse lihtsas kabelis võis kõige täpsemalt tajuda normannist vallutaja Williami hinge.
Peavõlvid olid just lõpetamisel, kui Osric sai ühel kevadõhtul ootamatu teate, et Barnikel tahab teda näha.
Kaks inimest olid taanlase plaanid segi ajanud. Üks neist oli Ralph Silversleeves.
Kui ettevalmistused oodatavaks sissetungiks jätkusid, ei saatnud kuningas William mitte ainult mandrilt palgasõdureid, vaid käskis Mandeville’i ka londonlasi ette valmistada. Mis tähendas seda, et Ralphil oli nüüd uus ülesanne.
Kohe asus pahur normann kogu oma taibuga tööle. Tema mehed käisid majast majja ning kogusid relvi. Kõikmõeldavad sõjariistad võeti ära ja nende omanikke hoiatati, et kui nende juurest pärast veel midagi peidetult leitakse, on karistus kohutav. Normannid tegutsesid kiirelt. Võib-olla ainus relv, mis neil saamata jäi, oli Barnikeli suur sõjakirves, mida too oma perekonna õuduseks kangekaelselt peitis.
Kuna paljud relvad olid viletsas seisukorras, viidi nad relvameistrite kätte ning nende juurde pandi välja vahimehed, et midagi kõrvale ei toimetataks. Pärast viidi nad kindlasse panipaika. „Ja siis otsin ma relvameistrid läbi, et kindlaks teha, kas ka nemad midagi ei varja,” hooples Ralph oma perele ühel õhtul.
„Ja kuhu sa kõik need relvad lõpuks paned?” küsis Hilda.
Ralphi nägu läks naerule. „Towerisse,” vastas ta.
See oli esimene kord, kui Towerit millekski kasutati. Kuni ehitus veel käis, jäi Londoni garnison Ludgate’i kindlustesse ja teistesse kohtadesse, kuid suurt