kes püüdsid tulele piiri panna. Hoolimata oma puudustest oli Ralph siiski tegudeinimene. Käsutanud Ludgate’i garnisoni mehed ritta ämbreid käest kätte andma, üritas ta päästa üht maja. „Kastke oma katuseid,” hüüdis ta Linnu tänava inimestele. Walbrooki oja juures proovis ta uuesti tuld kinni pidada. Kuid otse nende silma all ületas suur punane koletis sisisedes ja sädemeid sülitades saja jala laiuse vahemaa ühelt roogkatuselt teisele. Viimaks Ralph taipas, et kõik on asjatu, ja ruttas leeke enda selja taga tajudes läbi paanikast haaratud inimesi tulvil tänavate sünges vaikuses ootava vägeva Toweri poole.
Mõne hüppega tormas ta puust trepist üles. Pilku selja taha ümbritsevatele leekidele heitmata astus mees uksest peasaali ja hüüdis vahimeest.
Ei kostnud mingit häält. Ta läks läbi saali keldri trepi poole. Seal põles raudpidemes tõrvik, kuid mingit vahimeest ei olnud. Ralph vandus. Kahtlemata oli mees läinud tulekahju vaatama. Haaranud tõrviku, et teed valgustada, tegi Ralph ukse lukust lahti ja läks keerdtrepist alla.
Kui ta kambris ja läänepoolses keldriruumis ringi vaatas, ei näinud ta esialgu midagi.
Siis märkas ta lahtist äravoolukaevu. Ah nii oli siis lugu. Asunud, mõõk käes, valvele, ootas ta, et keegi üles tuleks. Kedagi ei tulnud. Ralph ootas veel veidi ja püüdis kuulatada. Mõne aja pärast, kartes, et vandenõulased võivad pageda, laskus ta ettevaatlikult alla. Ühes käes tõrvikut ja teises mõõka hoides liikus ta mööda käiku edasi.
Rohkem kui pool relvadest oli juba paati pandud. Mõne aja pärast on laadimine valmis. Pärast seda pidi Osric veel korra käiku tagasi minema, et kindlaks teha, kas ta midagi maha ei olnud pillanud. Vesi jões hakkas juba tõusma. Seda parem. Nii on lihtsam rasket paati mudasest kaldast lahti saada.
Ta oli just paadi kohal kummargil ja paigutas sinna odasid, kui kuulis oma selja tagant häält, pööras ümber ja nägi, et käigust ilmub välja Ralph Silversleevesi tuttav pika ninaga nägu.
Normann ajas end sirgu ja naeratas. „Kas sa oled üksi, Osric?” küsis ta. Ja lausus siis ringi vaadates: „Paistab küll.” Nähes Osricu jahmunud nägu, jätkas ta rahulikult: „Sa oled vahistatud, Osric, kuninga nimel.” Ning tulles läbi muda lähemale, suunas ta mõõga väikese mehe rinna poole. „Sa arvasid, et võid mind oma sõpradega ninapidi vedada, eks ju?” sisistas ta. „Aga peagi räägid sa seal” – Ralph noogutas peaga Toweri poole – „mulle kõik.”
Leegid ülal künkanõlval hüplesid kõrgemale kui varem. Kusagilt Kõigi Pühakute kiriku tagant kostis vägev raksatus ja kerkis tulepilv. Punased välgatused valgustasid normanni kahvatut ja jõhkrat nägu.
Ja nüüd tegi vaene Osric rumala käigu. Rüsinal paati roninud, haaras ta relva. Hetk hiljem pöördus ta näost tontlikult valgena, suured silmad tõsisemad kui kunagi varem, uuesti normanni poole. Tema käes oli oda.
Ralph jälgis teda. Ta ei kartnud. Ori tegi raevunult torke, kuid tema astus tagasi. Siis taandus ta vaikselt kaldast üles, lastes Osricul välja ronida ja edasi tulla, nii et väike mees jõudis iga sammuga paadis olevatest relvadest kaugemale.
Osric nägi väga liigutav välja. Ralph märkas tema silmis vihkamist; kogu orja keha kiirgas sellise mehe allasurutud jälestust, kes on kaks aastakümmet kannatanud rõhumise all. Ralph ei süüdistanud teda üldse. Tema pilk püsis ainult odaotsal. Veel üks samm tagasi. Ta oli nüüd peaaegu teerajal ja tal oli selgelt parem positsioon. Tänu Toweri kohal kerkivale võbelevale punasele kumale oli läikiv odaots kergesti nähtav, samal ajal kui ori pilgutas pimestava valguse käes silmi.
Osric torkas.
Kõik käis lihtsalt. Üheainsa kiire löögiga raius Ralph odaotsa maha, jättes Osricule kätte ainult varre.
„Noh, mehike,” sõnas ta tasa, „kas sa kavatsed mind selle kepiga tappa?”
Osricu lai ümar nägu oli nii haletsusväärne, tema pilk nii meeleheitlik ja tõsine; seal, kus oleks pidanud olema nina, asus kaastundmust äratav mügerik; oda tema käes oli ilma otsata. Suutmata alla anda, astus ta veel ühe tarbetu sammu edasi ja suskis normanni poole oma murdunud relvaga.
Ralph irvitas. „Kas sa tahad, et ma su ära tapan, et võiksid piinamisest pääseda?” küsis ta. „Kas tahad?” Ta kihistas naerda. Tal oli orja vaja elavana, kuid mehe hirmutamine lõbustas teda.
Ta tõstis mõõga.
Osric oli kohkunud. Ja hämmeldunud. Kas see oli mõõgast, mis tema ees välkus? Või surma eelaimusest? Või tohutust punasest tulelaamast, mis just Toweri tagant kerkis? Kes teab? Ralph hakkas mõõka langetama.
Kuid see polnud ei tuli ega mõõk ega mõni muu nägemus, mis Osricu jahmunult õhku ahmima pani. See oli suur punane habe ja leegitsev silmapaar ja tohutu kogu, mis kerkis nüüd isegi Towerit varjates ja tulekahjukumast ümbritsetuna pimedusest, käed üles tõstetud nagu mingil kättemaksval viikingite jumalal, ning viibutas leegitseva taeva taustal oma vägevat sõjakirvest ja lõi selle siis normannile pähe, purustades kolju ja lõhestades isegi ülakeha vööni pooleks.
Barnikel oli kohale jõudnud.
Pool tundi hiljem matsid nad Ralphi surnukeha.
See oli Osricu mõte ja tundus olevat täiesti kohane. Nad lohistasid laiba õliriidesse mähitult keldrisse, kandsid salakambri juurde, kus olid olnud relvad, ja asetasid sinna sisse. Seejärel müüris Osric seinaava jälle hoolikalt kinni ja nad lahkusid mingeid jälgi jätmata ning panid võred enda taga uuesti kinni. Mõte, et normann jääb sinna igaveseks, tegi neile rõõmu.
Veidi pärast seda juhtis Osric paadi mööda jõge koha poole, kus juba teised käed relvad laiali pidid kandma.
Barnikel läks samal ajal läbi linna tagasi. Tema maja Kõigi Pühakute kiriku juures oli juba leekides. Ta ei hoolinud sellest. Selle päästmiseks ei saanud midagi teha. Tuli oli nüüd levinud kõikjale, alates Candlewick Streeti kaubalettidest kuni Cornhillini. Kuid selle öö kõige tähendusrikkamast sündmusest sai Barnikel teada, kui kuulis Walbrooki ületades hõiget: „Tuli jõudis Saint Paulini. Kirik variseb kokku.” See pani taanlase korraks naeratama. Sest ta hoidis käes ketiga talismani, mille nad olid rebinud Ralphi purustatud kehalt. Ja nüüd ta teadis, kuhu see panna.
Üks asi aga jäi tol õhtul mõistatuseks.
Kui taanlane ja Osric surnukeha ära koristasid, pöördus töömees vanamehe poole. „Muide, kuidas sa selle peale tulid, et nii sobival ajal siia saabuda?” küsis ta.
Barnikel naeratas. „Ma sain teate. Ja tulin nii kiiresti, kui suutsin. Kui ma Ralphi teel Toweri juurde ei näinud, tulin siia.” Mehe nägu läks naerule. „Ja just õigel ajal.”
„Aga kes selle teate saatis?” usutles väike mees.
„Oh, ma saan aru, et see oli õnnelik juhus.” Ta noogutas. „Üks mees tuli. Hilda juurest.”
See oligi mõistatus.
See mõistatus lahenes ühel suveõhtul kümme aastat hiljem, kui Hilda istus Saint Pauli kiriku juures asuva maja hallis.
Oma elule tagasi vaadates arvas naine tavaliselt, et on sellega rahul. Tõepoolest, tuli tunnistada, et viimasel aastakümnel olid asjad üldiselt hästi läinud.
Osricut polnud enam, kuid Hilda nägi mõnikord tema väikest poega, kes elas nüüd Alfredi peres. Ka Barnikel oli läinud. Kuid Hilda oli selle üle rõõmus. Kuu aega pärast kaheksakümne seitsmenda aasta suurt tulekahju oli taanlast tabanud Billingsgate’i sadamasillal äge südameatakk ning ta kukkus mürtsatades sellest elust teispoolsusesse. Aasta hiljem toimus Kentis ja Londonis oodatud ülestõus ja suruti täielikult maha. „Tänu jumalale, et ta seal ei olnud ja end narriks ei teinud,” pomises naine sageli.
Ja nüüd oli ka vana Silversleeves läinud. Kaks kuud tagasi ühel niiskel aprilliõhtul oli Silversleevesi kotta saabunud üks kaupmees, kaasas kirjalik sõnum vanamehele. Tund aega hiljem läks teener isanda juurde ja leidis tolle jäigana tugitoolist, nagu loeks ta ikka veel enda ees laual olevat sõnumit. Ainult et ta oli juba surnud.
Saint Pauli kanoonik maeti suurte auavaldustega Saint