olema lasta vabaks need, keda rojalistide kohus kinni pani.”
“Ärge süüdistage enneaegu, kallis härra Morrel,” sõnas Villefort. “Igas asjas tuleb seaduslikkusest kinni pidada. Vangistuskäsk tuli ülevalt, ülevalt peab tulema ka vabastamiskäsk. Napoleon on kõigest kaks nädalat Pariisis olnud, tühistamiskirjad on ilmselt alles teele läinud.”
“Aga kas ei saaks ametlikku käiku kiirendada, nüüd, kus meie oleme võitnud? Mul on sõpru, mõjukaid tutvusi. Ma võin saavutada otsuse tühistamise.”
“Otsust ei olnud.”
“Siis vangiregistrist kustutamise.”
“Poliitikas vangiregistreid ei ole. Valitsused on teinekord huvitatud sellest, et mõni inimene kaoks jäljetult. Märkmed vangiregistris võiksid jälile juhtida.”
“Võib-olla oli see nõnda Bourbonide ajal, aga nüüd… ”
“Nii on see olnud kõikidel aegadel, kallis härra Morrel, valitsused järgnevad üksteisele ja sarnanevad üksteisega. Louis XIV ajal rajatud karistussüsteem kehtib veel praegugi, umbes nagu Bastille ajal. Keiser on oma vanglaeeskirjadega alati palju rangem olnud kui suur kuningas ise, ja vangide arv, kellest registrites pole ühtegi jälge, on arvamatu.”
Säärane vastutulelikkus oleks pidanud kummutama kindla veendumusegi, Morrelil aga polnud isegi kahtlusi.
“Aga härra de Villefort,” küsis Morrel, “mis nõu te mulle annaksite, et vaese Dantèsi tagasitulekut kiirendada?”
“Oskan vaid ühte soovitada. Saatke palvekiri kohtuministrile.”
“Ah see palvekirjade asi on teada. Minister saab kakssada palvekirja päevas ja ei loe neist neljagi läbi.”
“Jah, aga ta loeb palvekirja, mille olen saatnud mina,” ütles Villefort, “millel on minu ääremärkus ja mis tuleb otse minu käest.”
“Härra, kas teie võtate selle palvekirja edasisaatmise enda peale?”
“Suurima heameelega. Tookord võis Dantès süüdi olla, aga praegu on ta süütu ja minu kohus on aidata vabadus tagasi anda sellele, keda minu kohus oli kunagi kinni panna.”
Sel kombel hoidis Villefort ära asja uurimise, mis oli küll väheusutav, aga siiski võimalik, ja mis oleks ta päästmatult hukutanud.
“Aga kuidas kirjutatakse ministrile?”
“Istuge sinna, härra Morrel,” ütles Villefort oma kohta reederile pakkudes. “Ma dikteerin teile.”
“Kas te tõesti olete nii lahke?”
“Loomulikult. Ei maksa aega kaotada, oleme seda juba liigagi palju kaotanud.”
“Jah, härra, mõtleme sellele, et vaene poiss ootab, kannatab ja on lootuse kaotanud.”
Villefort’il käis külmajudin üle ihu, mõeldes vangile, kes teda vaikuses ja pimeduses needis. Aga ta oli liiga kaugele läinud ja taganeda polnud enam võimalik: Dantès tuli purustada tema auahnuse hammasrataste vahel.
“Ma ootan, härra,” ütles reeder, istudes, sulg käes, Villefort’i tugitoolis. Siis dikteeris Villefort palvekirja, mille õilsas eesmärgis polnud põhjust kahelda. Ta liialdas, ülistades Dantèsi patriotismi ja bonapartistidele osutatud teeneid, palvekirjas oli Dantèsi kujutatud Napoleoni tagasituleku ühe tähtsaima läbiviijana. Oli täiesti selge, et niisugust kirja nähes pidi minister õiguse otsekohe jalule seadma, juhul kui seda veel ei olnud tehtud.
Palvekiri valmis, luges Villefort selle veel kord valjusti ette.
“Väga hea, nüüd võite loota minule,” sõnas Villefort.
“Kas palvekiri läheb varsti ära, härra?”
“Veel täna.”
“Koos teie märkusega?”
“Parim märkus, mida ma võiksin teha, on kuulutada õigeks kõik see, mida te selles palvekirjas ütlete.”
Ja Villefort istus omakorda ja kirjutas palvekirja nurka oma arvamuse.
“Aga mida nüüd tuleb teha, härra?” küsis Morrel.
“Oodata,” vastas Villefort. “Mina vastutan kõige eest.”
See kinnitus andis Morrelile lootuse tagasi. Ta lahkus, olles kuninglikust abiprokurörist vaimustuses, ja läks teatama Dantèsi vanale isale, et varsti näeb too oma poega.
Ent Villefort ei saatnud seda palvekirja Pariisi, vaid jättis enda kätte ja peitis hoolikalt ära. Palvekiri, mis praegu oleks Dantèsi päästnud, kompromiteerib teda tulevikus kohutavalt, eeldades seda, mida Euroopa olukord ja sündmuste käik juba eeldada lubas, nimelt teist restauratsiooni.
Nõnda jäigi Dantès vangi: maa-alusesse kasematti unustatud meheni ei kostnud Louis XVIII trooni langemise mürin ega veel kohutavam keisririigi kokkuvarisemine.
Ent Villefort oli kõike jälginud valvsal pilgul, kõike kuulanud kikikõrvu. Kahel korral selle lühiajalise keiserliku ilmingu vältel, mida nimetatakse Sajaks päevaks, oli Morrel käinud oma palvega, nõudes Dantèsile vabadust, ja mõlemal korral oli Villefort teda lubaduste ja lootustega rahustanud. Ja siis järgnes Waterloo. Morrel Villefort’i juurde enam ei tulnud: reeder oli oma noore sõbra heaks teinud kõik, mis inimlikult võimalik. Üritada veel midagi ette võtta selle teise restauratsiooni ajal tähendanuks enda mõttetut kompromiteerimist.
Louis XVIII astus taas troonile. Villefort, kellele Marseille oli täis süümepiinaks muutunud mälestusi, nõudis ja saigi endale Toulouse’i kuningliku prokuröri vakantse koha. Kaks nädalat pärast uude elupaika asumist abiellus ta preili de Saint-Méraniga, kelle isa oli õukonnas paremas kirjas kui kunagi varem.
Ja nõnda juhtuski, et nii Saja päeva ajal kui ka pärast Waterlood jäi Dantès luku ja riivi taha, ja kui inimesed teda unustanud polnud, siis jumal igatahes.
Nähes Napoleoni Prantsusmaale tagasi tulevat, mõistis Danglars Dantèsile antud löögi ulatust. Tema kaebekiri oli märki läinud ja nagu kõik inimesed, kellel on pisut kuritegelikke kalduvusi ja kelle intelligents igapäeva elu hindamisel on küllaltki keskpärane, nimetas ta seda imelikku kokkusattumust saatuse tahteks.
Aga kui Napoleon oli jälle Pariisis ja tema käskiv, võimas hääl taas kõmises, hakkas Danglars’il hirm. Ta kartis iga hetk, et tuleb Dantès, kes kõik teab, Dantès, kes ähvardab ja on valmis ükskõik mil viisil kätte maksma. Siis rääkis Danglars härra Morrelile, et ta soovib meremeheelust loobuda, ja laskis ennast soovitada ühele hispaania ärimehele, kelle teenistusse ta astuski kontoriametnikuna märtsi lõpus, ühesõnaga, kümme kuni kaksteist päeva pärast Napoleoni naasmist Tuileries’sse. Danglars sõitiski Madridi ja rohkem polnud temast midagi kuulda.
Fernand ei saanud millestki aru. Dantès oli ära, muud talle vaja polnud. Mis oli Dantèsist saanud? Ta ei üritanudki seda teada saada. Kogu selle hingetõmbeaja, mis Dantès ära oli, pingutas ta oma ajusid ühelt poolt selleks, et petta Mercédèsi Edmond’i äraoleku põhjuste suhtes, ja teiselt poolt tegi plaane, kuidas minema sõita ja Mercédès kaasa viia. Mõnikord, ja need olid tema elu sünged tunnid, istus ta Pharo neeme tipus, seal, kuhu korraga kätte paistab nii Marseille kui ka Katalaaniküla, ja vaatas üksisilmi, nukralt ja liikumatult nagu röövlind, kas ühte või teist teed mööda ei tule kena noormees, sundimatult kõndides ja pea püsti, sest ka temale oli Dantès kujunenud hirmsa kättemaksu kuulutajaks. Seks puhuks, kui see juhtuma peaks, oli Fernand oma otsuse teinud: ta laseb Dantèsile kuuli pähe ja pärast seda tapab enda, et mõrtsukatööle rohkem värvi anda. Aga Fernand pettis ennast: tema poleks ennast tapnud, sest ta lootis ikka veel.
Aga siis, keset neid piinavaid hingeheitlusi kutsus keisririik viimased sõdurid lippude alla ja kõik mehed, kes Prantsusmaal püssi kanda jaksasid, tormasid keisri kõmiseva hääle peale üle Prantsusmaa piiri võitlusesse. Fernand läks koos teistega, jättes maha oma hurtsiku ja Mercédèsi, hinge närimas sünge ja kohutav mõte, et äkki tuleb tema võistleja vahepeal tagasi ja abiellub neiuga, keda tema, Fernand, armastab.
Kui