sõprusele uus tundmus – tänulikkus.
“Kallis vend,” ütles Mercédès nekrutikotti noormehele selga kinnitades, “kallis vend, mu ainus sõber, ärge laske ennast tappa, ärge jätke mind maha siin maailmas, kus ma ainult nutan ja kuhu ma jään ihuüksi, kui teid enam ei ole.”
Need lahkumisel öeldud sõnad andsid Fernand’ile mõningal määral lootust. Kui Dantès tagasi ei tule, võiks Mercédès ühel päeval temale kuuluda.
Mercédès jäi üksi kõledale maale, mis polnud talle paistnud iial nii viljatu ja kus määratu meri ulatus silmapiirini. Silmad pisarais, nagu sellel hullul naisel, kelle kannatusterohkest loost pajatatakse, võis teda näha lakkamatult hulkumas väikese Katalaaniküla ümber. Kord seisatas ta kõrvetava lõunamaa päikese all, püsis jäigalt ja liikumatult nagu raidkuju ning vaatas Marseille poole, kord istus kaldapervel, kuulates mere oigamist, mis oli igavene nagu tema ahastus, ja küsides endalt alalõpmata, kas ei oleks õigem ettepoole kummarduda, lasta ennast oma raskusest kaasa haarata, lõhestada vetepinda ja vajuda meresügavusse, kui et taluda kõike seda lootusetu ootamise julma hingepiina.
Julgusest Mercédèsil puudust polnud, et seda mõtet teoks teha, aga talle tuli appi usk, mis päästis ta enesetapust.
Caderousse kutsuti sõjaväkke nagu Fernand’gi, aga et ta oli Fernand’ist kaheksa aastat vanem ja abielus, läks ta alles kolmanda mobilisatsiooniga ja saadeti rannaväkke.
Vana Dantès, keda hoidis üleval vaid lootus, kaotas selle koos keisri langemisega.
Täpselt viis kuud hiljem sellest päevast, mil ta oma pojast lahutati, ja peaaegu selsamal tunnil heitis ta hinge Mercédèsi käte vahel.
Härra Morrel maksis kinni tema matusekulud ja väikesed tühised võlad, mida rauk oma haiguse ajal oli teinud.
See polnud üksnes heategevus, vaid lausa julgustükk. Lõuna leegitses ja abistada kas või surivoodil Dantèsi-taolise ohtliku bonapartisti isa oli kuritegu.
XIV
MÄRATSEV VANG JA HULLUMEELNE VANG
Umbes aasta pärast Louis XVIII naasmist tuli vanglate peainspektor ringkäigule.
Dantès kuulis oma maa-aluses kasematis ülal palju lärmi tekitavate ettevalmistuste siginat-saginat, mida all poleks ära tabanud kellegi kõrv peale vangi, kes on harjunud öövaikuses kuulma ämbliku võrgukudumist või perioodilist veetilga kukkumist, mille moodustumiseks kongi laes kulub tund aega.
Ta aimas, et elavate juures toimub midagi tavatut. Tema elas juba nii kaua hauas, et ta võis ennast õigusega surnuks pidada.
Tõepoolest, inspektor vaatas üksteise järel üle kambrid, kongid ja kasematid. Paljudele vangidele esitati küsimusi – neile, kellesse nende vaguruse või juhmuse tõttu vangla ülemuskond hästi suhtus. Inspektor küsis, kuidas nad süüa saavad ja kas neil on mingeid nõudmisi.
Nad vastasid üksmeelselt, et söök on jälk ja et nad nõuavad vabadust.
Inspektor küsis, kas neil on veel midagi talle öelda.
Nad raputasid pead. Millist muud hüve kui vabadust võivad nõuda vangid?
Inspektor pöördus vanglaülema poole ja ütles naeratades:
“Ma ei saa aru, milleks meil lastakse neid tarbetuid käike teha. Kes näeb ühte vangi, näeb sadat, kes kuuleb ühte vangi, kuuleb tuhandet – ikka üks ja seesama vana tuntud laul: halvasti toidetud ja süütud. On teil ka teistsuguseid?”
“Jah, meil on ohtlikud või hullud vangid, neid me hoiame kasemattides.”
“Egas midagi,” ütles inspektor äärmiselt tüdinud näoga, “täidame oma ülesanded nagu kord ja kohus. Lähme kasemattidesse.”
“Oodake,” ütles vanglaülem, “ma lasen paar meest kutsuda. Teinekord vangid, ei tea nüüd kas elutüdimusest või soovist lasta ennast surma mõista, teevad mõttetult meeleheitlikke tegusid. Teie võite mõne sellise ohvriks langeda.”
“Eks võtke siis oma ettevaatusabinõud tarvitusele.” ütles inspektor.
Saadetigi kahe sõduri järele ja siis hakati minema trepist alla, kus kõik oli nii hallitanud, haises ja lehkas, et juba läbiminek säärasest kohast mõjus kohutavalt nägemisele, haistmisele ja hingamisele.
“Oehh! Kes kurat siin elada saab?” küsis inspektor poolel teel.
“Väga ohtlik vandenõulane, kelle kohta meile eriti toonitati, et ta on võimeline kõigeks.”
“On ta üksi?”
“Loomulikult.”
“Kui kaua ta juba on siin?”
“Umbes aasta.”
“Kas ta pandi kohe kasematti?”
“Ei, härra, pärast seda kui ta tahtis tappa valvurit, kes talle süüa tõi.”
“Tahtis tappa valvurit?”
“Jah, härra, sedasama, kes meile valgust näitab. Oli ju nii. Antoine?” küsis vanglaülem.
“Jah, ta tahtis mind tõesti tappa.” ütles valvur.
“See mees on siis päris hull?”
“Veel hirmsam,” ütles valvur. “Lausa saatan.”
“Kas te soovite, et esitame tema kohta kaebuse?” küsis inspektor vanglaülemalt.
“Pole mõtet, härra! Ta karistus on isegi ränk. Pealegi on ta juba nüüd üsna hull, meie tähelepanekute põhjal oleme kogenud, et teise aasta lõpuks on ta täiesti nõdrameelne.”
“See oleks talle tõesti parem,” tähendas inspektor. “Kui ta juba täiesti hull on, kannatab ta vähem.”
Nagu te näete, oli inspektor väga humaanne inimene ja vääriline täitma talle pandud filantroopilisi funktsioone.
“Teil on õigus, härra.” ütles vanglaülem, “teie mõtteavaldus näitab, et te olete materjali hoolega uurinud. Meil on ühes teises kasematis, mis on sellest siin vaid paarkümmend jalga eemal, aga kuhu pääseb teise trepi kaudu, üks vana abee, mingi Itaalia partei endine juht, kes on siin juba 1811. aastast; tema pea läks segi umbes 1813. aasta paiku ja sellest ajast peale on teda füüsiliselt raske ära tunda: enne ta nuttis, nüüd naerab, enne läks kõhnaks, nüüd võtab juurde. Kas te ei tahaks pigem teda tolle teise asemel näha? Tema hullumeelsus pakub lõbu ja ei mõju masendavalt.”
“Ma vaatan nii ühte kui ka teist,” vastas inspektor. “Inimene peab oma ametiülesandeid korralikult täitma.”
See oli inspektori esimene ringkäik ja ta tahtis võimudele endast head muljet jätta.
“Lähme kõigepealt siia,” lisas ta.
“Väga hea,” vastas vanglaülem.
Ja ta andis märku valvurile, kes tegi ukse lahti.
Raskete lukkude ragina ja roostes hingede krigina peale Dantès, kes oma kasemati nurgas konutas ja kirjeldamatu mõnuga läbi kitsa trellitatud akna tungivat tillukest päikesekiirt nautis, tõstis pea. Nähes kahe valvuri käes olevate tõrvikute valgel võõrast meest, keda saatis kaks sõdurit ja kellega vanglaülem rääkis, kübar käes, taipas Dantès, millega on tegemist, ja arvates, et lõpuks on tal ometi võimalus abi paluda kõrgemalt ülemuselt, sööstis, käed ristis, ettepoole.
Sõdurid panid otsekohe täägid risti, sest arvasid, et vang tormab halbade kavatsustega inspektori poole.
Ka inspektor põrkas sammu tagasi.
Dantès taipas, et temast oli räägitud kui inimesest, keda tuleb karta.
Siis, püüdes pilkudega väljendada vagurust ja alandlikkust, mida võib leida igas inimsüdames, hakkas ta rääkima juuresolijaid üllatava hardameelse sõnasuutlikkusega, et inspektori hingekeeli liikuma panna.
Inspektor kuulas Dantèsi kõne lõpuni, pöördus