Krahv Monte-Cristo. 2. osa. Alexandre Dumas

sõjaväe varustamisega ja sai rikkaks. Esialgselt saadud rahaga mängis ta siis börsil ja kolme- või neljakordistas oma kapitali. Ta abiellus oma pankuri tütrega, aga jäi leseks ja abiellus siis uuesti ka lesega, proua de Nargonne’iga, praeguse kuninga juures väga heas kirjas oleva kammerhärra härra de Servieux’ tütrega. Ta oli saanud miljonäriks, ta tehti paruniks. Nii et nüüd on ta parun Danglars, tal on oma villa Mont-Blanc’i tänavas, kümme hobust tallis, kuus lakeid eestoas ja ma ei tea kui palju miljoneid rahakapis.”

      “Või nii!” ütles abee kummalise hääletooniga. “Ja on ta õnnelik?”

      “Õnnelik? Kes seda võib teada? Õnne või õnnetuse saladust hoiavad seinad. Seintel on kõrvad, aga keelt neil ei ole. Kui suur varandus toob õnne, siis on Danglars õnnelik.”

      “Aga Fernand?”

      “Temal on veel paremini läinud.”

      “Aga kuidas sai vaene katalaani kalur, kellel polnud raha egaharidust, haljale oksale jõuda? Pean tunnistama, sellest ma küll aru ei saa.”

      “Sellest ei saa keegi aru: ilmselt on ta elus mingi iseäralik saladus, mida keegi ei tea.”

      “Noh, aga milliseid nähtavaid astmeid pidi on ta jõudnud selle suure varanduse või kõrge positsioonini?”

      “Tal on mõlemad, härra abee, mõlemad. Tal on suur varandus ja kõrge positsioon.”

      “Te räägite muinasjuttu!”

      “Eks asi näe tegelikult sedamoodi välja küll. Aga kuulake, siis te mõistate.

      Natuke aega enne keisri tagasitulekut võeti Fernand nekrutiks. Bourbonid jätsid ta rahulikult Katalaanikülla, aga pärast Napoleoni tagasitulekut kuulutati välja erakorraline värbamine ja Fernand oli sunnitud minema. Ka mina läksin; aga et ma olin Fernand’ist hulk aastaid vanem ja olin just oma vaese naisega abiellunud, saadeti mind ainult rannavalveväkke.

      Fernand aga võeti tegevväkke, ta läks oma rügemendiga piirile ja võitles Ligny all.

      Järgmisel päeval pärast lahingut oli Fernand vahipostil kindrali ukse ees, kellel olid salasidemed vaenlasega. Selsamal ööl pidi kindral ühinema inglastega. Ta tegi Fernand’ile ettepaneku temaga kaasa tulla. Fernand nõustus, lahkus oma postilt ja läks kindraliga kaasa.

      Kui Napoleon oleks troonile jäänud, oleks Fernand selle eest sõjakohtu alla läinud, aga Bourbonide juures oli see talle soovituseks. Ta tuli tagasi Prantsusmaale nooremleitnandi pagunitega, ja kuna heas kirjas olev kindral teda edasi protežeeris, siis oli ta Hispaania sõja ajal, 1823. aastal, juba kapten, see tähendab sel ajal, kui Danglars oma äritehinguid alustas. Fernand oli hispaanlane, ta saadeti Madridi, et ta seal oma kaasmaalaste meeleolu uuriks. Madridis kohtas ta Danglars’i, sõlmis temaga sidemed, tõotas oma kindralile pealinna ja provintsi rojalistidelt toetust, sai mitmesuguseid lubadusi, võttis ka enda peale mõningaid kohustusi, juhtis oma rügementi ainult temale teada olevaid teid mööda üle kurude, mida kaitsesid rojalistid, ja lõpuks osutas selle lühikese sõjakäigu ajal seda laadi teeneid, et pärast Trocadero vallutamist sai Auleegioni ohvitseri risti ja krahvitiitli.”

      “Saatus! Saatus!” pomises abee.

      “Jah, aga kuulake, see pole veel kõik. Hispaania sõda oli läbi, rahu tõotas Euroopas pikemat aega püsima jääda ja see ähvardas Fernand’i karjääri. Ainult Kreeka oli üles tõusnud Türgi vastu ja alustanud oma iseseisvussõda. Kõigi silmad vaatasid Ateena poole ja kreeklaste saatusele kaasatundmine ning nende toetamine oli moes. Prantsuse valitsus, nagu te teate, avalikult kreeklasi küll ei toetanud, aga omal kael minemise vastu ei olnud. Fernand esitas taotluse ja saigi loa minna teenima Kreekasse, ent sellegipoolest jäi ta sõjaväe nimekirja.

      Mõne aja pärast saadi kuulda, et krahv de Morcerf – ta kandis nüüd seda nime – oli astunud Ali-paša teenistusse kindral-instruktorina.

      Ali-paša tapeti, nagu te teate; aga enne surma andis ta Fernand’ile tasuks tema teenete eest suure rahasumma, millega Fernand tuli tagasi Prantsusmaale, kus talle anti kindralleitnandi auaste.”

      “Nii et praegu …?” küsis abee.

      “Nii et praegu on tal luksusvilla Pariisis, Helderi tänavas number 27.”

      Abee tahtis nagu midagi öelda, siis jäi kõhklema, lõpuks võttis ennast kokku ja küsis:

      “Aga Mercedes, mulle kinnitati, et ta olevat kadunud?”

      “Kadunud,” ütles Caderousse, “jaa, nii nagu kaob päike, et järgmisel hommikul veel säravamana tõusta.”

      “Kas temalegi naeratas saatus?” küsis abee iroonilise muigega.

      “Mercedes on praegu säravamaid daame Pariisis.”

      “Rääkige edasi,” ütles abee, “mul on tunne, nagu kuuleksin ma mingit unenäolugu. Aga eks minagi ole näinud nii ebatavalisi asju, et teie sõnad mind väga imestama ei pane.”

      “Mercedes oli algul sügavas ahastuses õnnetusest, mis talt Edmond’i võttis. Ma rääkisin teile, kuidas ta käis härra de Villefort’i juures oma taotlustega, kui ustavalt ta käis Dantesi isa juures. Tema ahastusele tuli lisaks uus mure, Fernand’i lahkumine, tema ju Fernand’i kuriteost midagi ei teadnud ja ta pidas; teda nagu oma lihaseks vennaks.

      Kui Fernand oli läinud, jäi Mercedes päris üksi.

      Kolm kuud möödus pisarais: ei mingeid teateid Edmond’ist. ei mingeid teateid Fernand’ist. Silme ees mitte kedagi peale vana Dantesi, kes ahastusest aegamisi kustus.

      Ühel õhtul, pärast seda kui ta oli päev otsa istunud teeristil, kust Marseille’st kaks teed Katalaanikülla viisid, tuli ta koju veel sügavamas masenduses kui kunagi varem: ei armsamat ega sõpra tulnud kumbagi teed mööda ja ta ei teadnud kummastki mitte kui midagi.

      Äkki näis Mercedesile, et ta kuuleb tuttavaid samme; ta pöördus kartlikult ümber, uks läks lahti ja ta nägi Fernand’i nooremleitnandi mundris.

      See polnud pooltki sellest, mida ta taga nuttis, aga siiski osake tema endisest elust tuli tema juurde tagasi.

      Mercedes haaras niisuguse õhinaga Fernand’i kätest kinni, et viimane pidas seda armastuse märgiks, aga see oli vaid rõõmupuhang selle üle, et ta pole enam üksi maailmas ja et ta lõpuks näeb ühte sõpra pärast pikki ja nukraid üksildusetunde. Ja muide, peab ütlema sedagi, et ega Mercedes polnud Fernand’i kunagi vihanud, ta lihtsalt ei armastanud teda; Mercedesi süda kuulus teisele, see teine oli aga ära… oli kadunud… oli võib-olla surnud. Viimasele võimalusele mõeldes puhkes Mercedes nutma ja ringutas ahastuses käsi. Ja see mõte, mille ta kunagi tagasi oli tõrjunud, kui keegi teine püüdis talle seda sisendada, tuli nüüd talle iseendast pähe; pealegi rääkis vana Dantes talle ühtelugu: