parem, kui teie kiitlemisel on tõepõhi all,” tähendas abee. “Varem või hiljem, olen selles sügavasti veendunud, saab aus inimene oma tasu ja kuri saab karistada.”
“Teie amet kohustab teid nõnda rääkima, härra abee, teie amet kohustab teid selleks,” sõnas Caderousse kibestunult. “Lõppude lõpuks on igal inimesel vabadus teie sõnu uskuda või mitte.”
“Ilmaaegu räägite nõnda,” ütles abee, “võib-olla just mina toon teile praegu tõendi oma sõnade kinnituseks.”
“Mida te sellega öelda tahate?” küsis Caderousse imestusega.
“Tahan öelda seda, et ennekõike pean ma kindlaks tegema, kas teie olete inimene, kelle juurde mul on asja.”
“Missuguseid tõendeid te tahate?”
“Kas te tundsite 1814. või 1815. aastal ühte meremeest, kelle nimi oli Dantes?”
“Dantes!.. Kas ma tundsin vaest Edmond’i? Aga loomulikult! Ta oli isegi mu väga hea sõber!” hüüatas Caderousse ja hõõguv puna tõusis talle näkku; abee selged ja kindlad silmad näisid suurenevat, otsekui tahaks ta küsitletava tervenisti oma pilguhaardesse tõmmata.
“Jaa, ta nimi oli vist tõepoolest Edmond.”
“Te küsite, kas tolle noore poisi nimi oli Edmond? Muidugi oli! See on niisama kindel, kui minu nimi on Gaspard Caderousse. Mis on vaesest Edmond’ist saanud, härra abee?” küsis kõrtsmik. “Kas te tundsite teda? Elab ta veel? On ta vaba? On ta õnnelik?”
“Ta suri vangis, palju ahastavamas ja viletsamas olukorras kui need, kes Touloni vanglas rasket sunnitööd teevad.”
Caderousse’i algul õhetama löönud nägu kahvatas lubivalgeks. Ta keeras abeele selja ja too nägi, kuidas ta pühkis silmanurgast pisara punase räti servaga, mis oli tal pähe seotud.
“Vaene poiss!” pomises Caderousse. “See näitab veel kord, et ma rääkisin õigust, härra abee, vanajumal on hea ainult halbade vastu.” Ja Caderousse jätkas lõunamaalastele omases värvikas kõnepruugis: “Oh, maailm pöörab järjest hullema poole. Tuleks ometi taevast kaks päeva püssirohtu ja tund aega tuld, ning asi oleks klaar.”
“Paistab, et te armastasite seda poissi südamest?” küsis abee.
“Jah, ma armastasin teda,” ütles Caderousse, “kuigi ma pean endale seda ette heitma, et korraks kadestasin ta õnne. Aga pärastpoole, uskuge mind, Caderousse’i ausõna selle peale, olen ma tema õnnetule saatusele ainult kaasa tundnud.”
Sugenes vaikus, mille jooksul abee uuriv pilk jälgis ainiti kõrtsmiku ilmekat nägu.
“Kas teie tundsite ka vaest poissi?” küsis Caderousse.
“Mind kutsuti tema surivoodile andma talle usuga viimset tuge,” vastas abee.
“Millesse ta suri?” küsis Caderousse kähinal.
“Millesse võib surra inimene vanglas kolmekümneaastaselt kui mitte sellesse, et ta on vangis?”
Caderousse pühkis laubalt voolavat higi.
“Aga imelik kogu loos on see,” jätkas abee, “et oma surivoodil Dantes vandus mulle ristilöödu kuju ees, kelle jalgu ta suudles, et ta ei teadnud tõelist põhjust, miks ta vangis oli.” “See on tõsi, jumala tõsi,” pomises Caderousse. “Ta ei võinud seda teada. Ei, härra abee, vaene poiss ei valetanud.” “Sellepärast ta paluski mind välja selgitada tema õnnetuse põhjus, mida ta ise kunagi ei suutnud, ja pesta puhtaks mälestus temast, kui seda peaks olema määritud.”
Ja abee üha teravnev pilk õgis Caderousse’i peaaegu süngeks läinud ilmet.
“Ühel rikkal inglasel,” jätkas abee, “Dantesi saatusekaaslasel, kes vabanes Teise restauratsiooni ajal vanglast, oli väga hinnaline teemant. Kui inglane vangist välja pääses, tahtis ta jätta Dantesile, kes oli haiguse ajal tema eest vennalikult hoolitsenud, selle teemandi tänutäheks. Dantes ei püüdnudki sellega valvureid ära osta, need oleksid võinud selle ju vastu võtta ja ta pärast reeta, vaid hoidis seda hoolega seks puhuks, kui ta peaks vangist välja pääsema. Sest kui ta pääseks vangist välja, piisaks teemandi müügist, et oma varanduslikku seisu kindlustada.”
“Te ütlesite, et see oli väga hinnaline teemant?” küsis Caderousse, kelle silmad lõid hiilgama.
“Kõik on suhteline,” vastas abee, “Edmond’ile väga hinnaline. Selle väärtus oli viiskümmend tuhat franki.”
“Viiskümmend tuhat franki!” hüüdis Caderousse. “See pidi siis olema pähklisuurune?”
“Ei, mitte päris,” ütles abee, “aga te võite selle üle ise otsustada, see on mul kaasas.”
Caderousse näis otsivat abee riietest aaret, millest oli jutt.
Abee võttis taskust väikese mustast šagräännahast karbikese, tegi selle lahti ja laskis Caderousse’i pimestatud silme ees helkida sädeleval imel, mida raamis oivaliselt tehtud sõrmus.
“Ja see maksab viiskümmend tuhat franki?”
“Ainult kivi, sõrmus on ka omajagu väärt,” vastas abee.
Ta klõpsatas etüi kinni ja pani taskusse tagasi teemandi, misjäi Caderousse’i mõttesse edasi sädelema.
“Aga kuidas see teemant teie kätte sattus, härra abee?” küsis Caderousse. “Kas Edmond määras teid oma pärijaks?”
“Ei, vaid testamenditäitjaks. “Mul oli kolm head sõpra ja pruut,” ütles ta mulle, “ma olen kindel, et kõigil on minust südamest kahju. Ühe hea sõbra nimi oli Caderousse.””
Caderousse võpatas.
“”Teise nimi,”” jätkas abee, nagu ei paneks ta Caderousse’i erutust tähelegi, “”teise nimi oli Danglars. Ja kolmas oli küll minu rivaal,” lisas Dantes, “aga temagi armastas mind.””
Kuratlik naeratus libises Caderousse’i näole ja ta tegi liigutuse, nagu tahaks katkestada abee juttu.
“Oodake,” ütles abee, “lubage, ma lõpetan. Kui teil on midagi öelda, võite seda siis teha. “Kolmas oli küll minu rivaal, aga temagi armastas mind, ja tema nimi oli Fernand. Ja minu pruudi nimi oli…” Pruudi nimi on mul meelest läinud,” tähendas abee.
“Mercedes,” ütles Caderousse.
“Jajaa, nii see oli,” sõnas abee, püüdes ohet tagasi hoida. “ Mercedes.”
“Ja mis edasi sai?” küsis Caderousse.
“Palun, tooge mulle karahviniga vett,” ütles abee.
Caderousse ruttas käsku täitma.
Abee kallas klaasi täis ja rüüpas paar lonksu.
“Kuhu me oma jutuga jäime?” küsis ta klaasi lauale pannes. “Pruudi nimi oli Mercedes.”
“Ah jaa, õigus. “Te lähete Marseille’sse…” Te saate aru, et see on Dantes, kes nõnda räägib?”
“Loomulikult.”
“”Te müüte selle teemandi ära, raha jagate viieks osaks, ja te annate need mu headele sõpradele, ainsatele inimestele, kes mind siin ilmas armastasid.””
“Kuidas viieks osaks?” imestas Caderousse, “te nimetasite mulle ainult nelja inimest.”
“Sellepärast et viies on surnud, nagu mulle öeldi… Viies oli Dantesi isa.”
“Jaa, kahjuks küll!” ütles Caderousse, erutatud rinnas mässavatest tunnetest. “Kahjuks küll! Vaene mees! Ta on surnud.”
“Ma kuulsin sellest Marseille’s,” ütles abee, püüdes näida ükskõiksena, “aga tema surmast on juba nii palju aega möödas, et üksikasju mul ei õnnestunud teada saada … Kas teie ehk teate midagi selle vanainimese lõpust?”
“Kes võiks seda paremini teada kui