oli inimtühi; paistis, et pärast Dantesi lahkumist polnud siin keegi käinud. Dantes läks oma varandust vaatama; kõik oli just nii, nagu ta jätnud oli.
Järgmisel päeval oli tema tohutu varandus jahile viidud ja salakapi kolme laekasse suletud.
Dantes ootas veel nädala. Selle aja jooksul tiirutas ta jahiga ümber saare, uurides seda nagu tsirkuse ratsutaja oma hobust, ja talle said selgeks kõik saare voorused ja kõik tema puudused. Dantes tõotas suurendada esimesi ja vähendada teisi.
Kaheksandal päeval nägi Dantes väikest pargast täies purjes saare poole tulevat ja ta tundis ära Jacopo laeva; ta signaliseeris, Jacopo vastas sellele, ja kahe tunni pärast oli pargas jahi kõrval.
Mõlemale Edmond’i küsimusele tõi Jacopo kurvad vastused. Vana Dantes oli surnud.
Mercedes oli kadunud.
Edmond kuulas mõlemat sõnumit rahuliku näoga; siis aga läks otsekohe maale, andes kasu, et keegi ei tohi talle järgneda.
Kahe tunni pärast oli ta tagasi; kaks meest Jacopo pargaselt tulid jahi pardale, et manööverdamisel abiks olla, ja siis andis Dantes kasu võtta kurss Marseille’le. Isa surma oli ta aimanud. Aga Mercedes, mis oli temast saanud?
Dantes ei saanud mõnele agendile anda piisavaid juhtnööre oma saladust avaldamata, pealegi tahtis ta veel igasuguseid muid andmeid saada, aga neid võis ta muretseda ainult ise. Livornos oli ta end peeglist vaadates veendunud, et mingit äratundmise ohtu ei ole; liiatigi olid tema käsutuses kõikvõimalikud maskeerimisvahendid. Nõnda siis sõitis ühel hommikul jaht, kannul väike pargas, südilt Marseille sadamasse ja peatus täpselt selle koha vastas, kust tollel unustamatul saatuslikul õhtul oli Dantes paati viidud ja Ifi kindlusesse toimetatud.
Kerge judin käis Dantesil kehast läbi, nähes sanitaarteenis- tuse paadiga tulevat sandarmit. Ent hiilgava enesekindlusega, mille oli omandanud, ulatas ta oma Livornos ostetud Inglise passi ja selle välismaise läbipääsuloa abil, mida respekteeriti Prantsusmaal märksa rohkem kohalikest, võis ta takistuseta maale minna.
Esimene, keda Dantes Canebiere’i tänavale astudes märkas, oli üks „Pharaoni” madrus. Mees oli teeninud tema käe all ja oli seal nüüd otsekui selleks, et rahustada Dantesi tema muutunud välimuse suhtes. Ta läks joonelt selle mehe juurde ja esitas talle mitu küsimust, millele too vastas ning ei tema sõnades ega näoilmes paistnud kahtlusevarjugi, et ta mäletaks kunagi näinud olevat inimest, kes teda kõnetas.
Dantes andis madrusele rahatüki tänuks tema teadete eest – hetke pärast kuulis ta, et tubli madrus jookseb talle järele.
Dantes pöördus ümber.
„Vabandust, härra,” ütles madrus, „aga te ilmselt eksisite. Te arvasite, et andsite mulle nelikümmend soud, aga te andsite nelikümmend franki.
„Ma eksisin tõesti, armas sõber,” ütles Dantes. „Aga teie ausus väärib tasu, siin on teile veel nelikümmend franki, palun, võtke see vastu ja jooge oma sõpradega minu terviseks.”
Madrus jõllitas Edmond’i nii jahmunult, et tal ei tulnud pähegi tänada, ja kui Dantes hakkas edasi minema, vaatas madrus talle järele ning pomises:
„See on vist küll mõni India naabob.”
Dantes läks edasi. Iga samm tõi kaasa uue erutuse, mis raskelt ta südant rõhus: kõik lapsepõlvemälestused, kustumatud mälestused, mis alatiseks kuskil mälusopis varjul olid, kerkisid jälle ta silme ette igal platsinurgal, igal tänavakäänul, igal teeristil. Jõudes Noailles’ tänava lõppu ja silmates Meilhani alleed, tundis ta, kuidas põlved lõid nõrgaks, ja ta oleks äärepealt tõllarataste alla sattunud. Viimaks jõudis ta maja juurde, kus oli elanud ta isa. Elulõngad ja kressid olid kadunud mansardkorruselt, kus vanapapi käsi oli neid hoolega võre peale seadnud.
Dantes nõjatus vastu puud ja seisis veidi aega mõttes, vaadates väikese viletsa maja ülemiste korruste poole; lõpuks läks ta ukse juurde, astus sisse ja küsis, kas majas pole mõnda vaba korterit, ja ehkki viienda korruse korter ei olnud tühi, käis ta nii kaua peale, kuni majahoidja läks üles ja palus välismaalase nimel selle elanikelt luba vaadata seda väikest kahetoalist korterit. Seal elasid noor mees ja noor naine, kes olid abiellunud alles nädal tagasi.
Kahte noort inimest nähes ohkas Dantes sügavalt.
Miski ei meenutanud Dantesile enam isa korterit: tapeedid olid uued, kõik vanad mööbliesemed, Edmond’i lapsepõlvekaaslased, mida ta üksikasjadeni mäletas, olid kadunud. Ainult seinad olid jäänud.
Dantes vaatas voodi poole, see oli samas paigas kui endisel üürilisel. Edmond’i silmad läksid tahtmatult märjaks: ilmselt oli rauk siin hinge heitnud, poja nimi huulil.
Kaks noort inimest vaatasid jahmunult sünge laubaga meest, kelle põskedel voolas kaks suurt pisarat, aga ükski näolihas ei liikunud. Iga kannatus on püha nagu usk ja noored inimesed ei esitanud tundmatule ühtegi küsimust; nad tõmbusid vaid eemale, et teda mitte häirida tema kannatustes, ja kui ta lahkus, saatsid nad teda ja ütlesid, et ta võib tulla siia, millal aga soovib, ja et nende vaene kodu võtab teda alati külalislahkelt vastu.
Jõudes korrus allapoole, seisatas Edmond ühe ukse ees ja küsis, kas rätsep Caderousse elab ikka veel seal. Aga majahoidja vastas, et mehel, kelle järele ta päris, olid äriasjad allamäge läinud ja et nüüd peab ta väikest kõrtsi Bellegarde – Beaucaire’i tee ääres.
Dantes tuli alla, küsis selle maja peremehe aadressi, läks tema juurde, laskis ennast teatada lord Wilmore’i nime all (see nimi ja tiitel olid tal passis) ja ostis temalt selle väikese maja ära kahekümne viie tuhande frangi eest. Seda oli vähemalt kümme tuhat franki rohkem, kui maja väärt oli. Aga kui peremees oleks Dantesilt küsinud pool miljonit, oleks ta ka seda hinda maksnud.
Veel samal päeval teatas lepingu sõlminud notar viiendal korrujel elavale noorpaarile, et uus peremees annab neile üüri tõstmata võimaluse valida mis tahes korteri majas tingimusel, et nad loovutavad need kaks tuba, kus nad praegu elavad.
Kummaline sündmus köitis rohkem kui nädal aega kõigi Meilhani alleel elavate inimeste meeli ja sundis tegema kõikvõimalikke oletusi, millest ükski ei vastanud tõele.
Aga eriti ajas inimesed segadusse ja nad ei osanud enam midagi arvata, kui nägid veel samal õhtul toda meest, kes oli käinud majas, ringi uitamas väikeses Katalaanikülas, kus ta sisse astus vaesesse kalurimajja ja kus ta oli üle tunni aja, pärides mitmete inimeste järele, kes olid surnud või kellest juba viisteist-kuusteist aastat polnud midagi kuulda.
Järgmisel päeval need inimesed, kelle juures ta oli käinud teateid küsimas, said kingituseks uhiuue katalaani pargase koos kahe mõrra ja ühe noodaga.
Tublid inimesed oleksid heldet küsitlejat heameelega tänanud, aga kui ta oli nende juurest lahkunud, olid nad näinud, kuidas ta ühele meremehele mingid korraldused andis, ise hobuse selga istus ja Aixi värava kaudu Marseille’st välja sõitis.
VI
“PONT DU GARDI” KÕRTS
Kes on minu moodi Lõuna-Prantsusmaal jalgsi ringi rännanud, on võinud märgata Bellegarde’i ja Beaucaire’i vahel, umbes poolel teel külast linna, aga siiski lähemal Beaucaire’ile kui Beliegarde’ile, väikest kõrtsi plekksildiga, mida iga tuuleiil kriiksuma paneb ja millel on Pont du Gard’i groteskne kujutis. Kui Rhone’i voolusuunda jälgida, asub see väike kõrts vasakul teeserval, tagaküljega jõe poole; maja juurde kuulub see, mida Languedocis nimetatakse aiaks, see tähendab, et maja esiküljel avaneb uks teelistele ja tagakülg on väikese tarandiku poole, kus ennast vaevaliselt ülespoole sirutavad paar kidurat oliivipuud ja tolmust hõbedaste lehtedega metsikut viigipuud; nende vahele on maha pandud natuke juurvilja: küüslauku, paprikat ja šalotte; ühes aianurgas, otsekui unustatud tunnimees, sirutab kõrge piinia nukralt oma nõtket tüve ja tema lehvikuna laiuv võra praksub kolmekümnekraadises kuumuses.
Kõik need puud, nii suured kui väikesed, on loomu poolest längu selles suunas, kuhu puhub mistraal, üks Provence’i kolmesi hädast; teised kaks, nagu üldiselt teada või pole teada, on Durance’i jõgi ja parlament.
Suurt