on üks õukonna kaunitare,” lisas George, „üks ohtlikumaid Kirkesid54 meie noortele austajatele. Aga põrgut! Seda kindlust ei ole kerge vallutada.”
„Kui palju tema arvel duelle on?” küsis Mergy naerdes.
„Oh, tema loendab neid ainult paarikümne kaupa,” vastas parun de Vaudreuil, „aga tore on see, et ta tahtis ise võidelda: ta saatis vormikohase väljakutse ühele õuedaamile, kes oli tema varju jätnud.”
„Vaat kus lugu!” hüüatas Mergy.
„Ega ta poleks esimene naine, kes oleks meie ajal võidelnud,” ütles George, „ta saatis täiesti tipp-topp ja heas stiilis väljakutse madame Sainte-Foix’le, kutsudes teda võitlusele elu ja surma peale, mõõkade ja pistodadega, ja särgiväel, nagu teeks rafineeritud55 duellant.”
„Ma oleksin väga tahtnud olla ühe sellise daami sekundandiks, et näha neid mõlemaid särgiväel,” sõnas ševaljee de Rheincy.
„Ja duell toimus?” küsis Mergy.
„Ei,” vastas George, „nad lepitati ära.”
„Tema lepitas nad,” sõnas Vaudreuil, „ta oli siis Sainte-Foix’ armuke.”
„Häh! Mitte rohkem kui sina,” ütles George üsna tagasihoidlikult.
„Madame de Türgis on nagu Vaudreuil,” ütles Beville, „ta segab ühe paraja rosolje usust ja kaasaja kommetest. Ta tahab võidelda duellil, mis on minu arvates surmapatt, ja käib kaks korda päevas missal.”
„Jäta mind minu missaga rahule!” hüüdis Vaudreuil.
„Jah, naine läheb missale,” jätkas Rheincy, „aga selleks, et ennast seal ilma maskita näidata.”
„Ilmselt sellepärast käibki nii palju naisi missal,” tähendas Mergy, olles vaimustatud, et leiab võimaluse pilada usku, mida tema ei pooldanud.
„Ja jutlust kuulamas,” sõnas Beville. „Kui jutlus on lõppenud, siis kustutatakse valgus ja juhtub toredaid asju. Tuhat ja tuline! See tekitab minus hirmsa tahtmise hakata luterlaseks.”
„Ja teie usute neid jaburaid jutte?” küsis Mergy põlastavalt.
„Kas ma usun! Väike Ferrand, keda me kõik tunneme, käis Orleans’is jutlust kuulamas, et näha ühe notari naist, oivalist naist, Jumala eest! Mul hakkas suu vett jooksma ainuüksi sellest, kui ta mulle sellest rääkis. Ta võis seda naist näha ainult seal; õnneks oli üks tema sõber, hugenott, öelnud talle parooli: ta läks jutlusele, ja ma lasen teil arvata, kas ta seal hämaruses kasutas hästi oma aega.”
“Võimatu,” ütles Mergy järsult.
“Võimatu! Ja mispärast?”
“Sest ükski protestant ei käitu nii alatult, et viib mõne papisti jutlusele.”
Sellele vastusele järgnes vali naerulagin.
„Ohoh!” sõnas parun de Vaudreuil. „Teie arvate, et kui inimene on hugenott, ei või ta olla ei varas, reetur ega kupeldaja?”
„Ta on nagu kuu pealt kukkunud!” hüüdis Rheincy.
„Kui minul oleks vaja saata armuläkitust mõnele naishugenotile, pöörduksin ma tema pastori poole.”
„Kahtlemata tuleb see sellest,” ütles Mergy, „et teie olete harjunud selliseid ülesandeid oma preestritele andma.”
“Meie preestrid…” ütles Vaudreuil vihast punetades. “Lõpetage see tüütu vaidlus,” katkestas teda George, märgates iga vastuväite solvavat tigedust”, „jätame kõikide sektide silmakirjatsejad sinnapaika. Mina teen ettepaneku, et igaüks, kes esimesena kasutab sõnu papist, hugenott, protestant või katoliiklane, peab trahvi maksma.”
“Nõus!” hüüdis Beville. „Ja ta peab meile välja tegema head Cahors’i veini võõrastemajas, kuhu me sööma läheme.”
Viivuks valitses vaikus.
„Vaese Lannoy surmast peale, kes tapeti Orleans’i all, pole Turgis’1 teadaolevat armukest,” lausus George, kes ei tahtnud oma sõpru jätta teoloogiliste mõtete meelevalda.
“Kes julgeks seda kinnitada, et ühel Pariisi naisel ei ole armukest?” märkis Beville. „Kindel on igatahes see, et Comminges piirab teda üsna tihedalt.”
“Seetõttu siis jättiski väike Navarette asja katki,” ütles Vaudreuil, „lõi kartma kohutava rivaali ees.”
“Comminges on siis armukade?” küsis kapten.
“Ta on armukade nagu tiiger,” vastas Beville, „ja ta lubab maha tappa kõik, kes söandavad kaunist krahvinnat armastada.
Ühesõnaga, et mitte jääda armukeseta, on ta sunnitud Comminges’i võtma.”
„Kes on siis õieti see kardetav mees?” küsis Mergy, kes tundis, endale sellest aru andmata, põletavat uudishimu kõige vastu, mis puudutas lähedalt või kaugelt krahvinna de Turgis’d.
„Ta on üks meie kuulsamaid rafineerituid; aga et teie tulete provintsist, tahan ma teile meie ilusat keelt seletada. Rafineeritud mees on täiuslikult galantne, mees, kes võitleb duellil, kui kellegi teise mantel tema oma vastu puutub, kui keegi sülitab temast nelja jala kaugusel või mõne muu samavõrra õigustatud motiivi pärast.”
„Comminges viis ühel päeval ühe mehe Pre-aux-Clerc’i. Nad võtsid vammused seljast ja tõmbasid mõõgad tupest.
‘Kas sa ei ole Berny Auvergne’ist?’ küsis Comminges.
‘Ei ole,’ vastab teine. ‘Minu nimi on Villequier ja ma olen Normandiast.’
‘Paha lugu,’ jätkas Comminges, ‘mina pidasin sind kellekski teiseks. Aga kui ma sind juba välja kutsusin, siis peame võitlema.’ Ja ta tappiski mehe.”
Igaüks mainis midagi Comminges’i osavuse või tülinorija loomuse kohta. Ainet oli küllaga, ja see jutuajamine viis neid linnast välja „Mauri” võõrastemajja, mis asus kesk aeda üsna selle koha lähedal, kus ehitati Tuileries’ lossi, mida oli alustatud 1564. aastal. Seal kohtusid paljud George’i ja tema sõprade tuttavad aadlimehed ja lauda istus suur seltskond.
Mergy, kes istus parun de Vaudreuil’i kõrval, märkas, et lauda istudes tegi parun ristimärgi ja pomises vaikselt ja kinnisilmi järgmise kummalise palve: Laus Deo, pax vivis, salutem defunctis, et beata viscera virginis Mariae qucae portaverunt Aeterni Patris Filium!56
„Kas te oskate ladina keelt, härra parun?” küsis temalt Mergy. „Te kuulsite mu palvet?”
„Jah, aga ma pean tunnistama, et ma ei saanud sellest aru.” „Kui teile õigust rääkida, siis ladina keelt ma ei mõista ja ma ei tea õieti, mida see palve öelda tahab; aga sain selle ühelt oma tädilt, keda see alati aitas, ja sellest ajast peale, kui mina seda olen kasutanud, on see ainult häid tulemusi andnud.”
„Ma arvan, et see on katoliiklaste ladina keel ja järelikult meie, hugenotid, seda mõista ei saa!”
„Trahvi! Trahvi!” karjusid Beville ja kapten George ühest suust. Mergy täitis lahkelt nõudmise ja lauale toodi uued pudelid, mis peagi viisid seltskonna lõbusasse tujju.
Jutuajamine läks varsti lärmakamaks ja Mergy kasutas melu, et rääkida vennaga, pööramata tähelepanu ümbruses toimuvale.
Teise käigu ajal kiskus neid eravestlusest välja kahe külalise vahel tekkinud äge vaidlus.
„See on vale!” karjus ševaljee de Rheincy.
„Vale!” kordas Vaudreuil. Ja tema loomult niigi kahvatu nägu läks laipkaameks.
„Ta on kõige vooruslikum, kõige kõlblam naine,” jätkas ševaljee.
Vaudreuil muigas mõrult ja kehitas