see tähendab? Kus on minu hobune?”
„Teie kõrgeausus suvatsegu minna ja küsida seda härrade protestantlike raiterite käest,” vastas peremees tehtud alandlikkusega, „need väärikad võõrad viisid ta endaga kaasa, küllap nad eksisid sarnasuse tõttu.”
„Tore hobune!” ütles üks kokapoiss. „Vean kihla, et ta ei ole üle kahekümne aasta vana.”
„Ei saa eitada, et see on tubli lahinguratsu,” sõnas teine, „vaadake, missuguse mõõgahoobi on ta saanud vastu laupa.”
„Kui hiilgav karv,” ütles kolmas. „Nagu pastoril, must ja valge.”
Mergy läks talli ja leidis selle olevat tühja.
„Ja miks te lubasite minu hobuse ära viia?” karjus ta vihaselt. „Tont võtaks, austatud aadlimees,” ütles sulane, kes hoolitses talli eest, „pasunapuhuja võttis selle kaasa, ta ütles mulle, et te olite vahetuskaubas kokku leppinud.”
Viha lämmatas Mergyd ja ta ei teadnud oma õnnetuses, kelle peale seda välja valada.
„Ma lähen otsin kapteni üles,” pomises ta läbi hammaste, „küll tema mõistab kohut suli üle, kes minult varastas.”
„Kahtlemata,” sõnas peremees. „Teie kõrgeausus teeb õigesti. Sest kaptenil… mis ta nimi oligi?.. oli ülimalt ausa inimese nägu.”
Mergy oli juba oma südames selgusele jõudnud, et kapten oli soodustanud vargust, kui mitte ise selleks käsu andnud.
„Te võite siis ühekorraga,” jätkas peremees, „tagasi saada oma kuldeküüd noore daami käest; kindlasti ta eksis koiduajal oma asju pakkides.”
„Kas ma kinnitan teie kõrgeaususe sadulakoti?” küsis tallipoiss ääretult aupakliku ja meeleheitele ajava tooniga.
Mergy taipas, et mida kauemaks ta jääb, seda rohkem tuleb tal siinse pööbli ilkumist taluda. Kui kott oli kinnitatud, hüppas ta viletsasse sadulasse; ent hobusel, tundes turjal uut peremeest, tekkis salakaval soov proovida tema oskusi ratsutamiskunstis. Hobune taipas peagi, et tal on tegemist oivalise ratsanikuga, kes on vähem kui kunagi valmis taluma tema trikke; seetõttu, pärast mõnda tagant üleslöömist, mille eest maksti ägeda ja terava kannustamisega, otsustas hobune mõistlikuks hakata ning asus kenasti traavima. Ent ta oli oma jõu osaliselt kaotanud võitluses ratsanikuga, ja temaga juhtus see, mis juhtub alati niisugusel puhul setukatega: ta kukkus, nagu öeldakse, otsekui jalust niidetult. Meie kangelane ajas ennast otsekohe püsti, küll kergelt muljuda saanud, aga veelgi enam raevus huilgamise tõttu, mis otsekohe vaatajate poolt tõusis. Ta koguni kõhkles hetke, kas mitte minna ja maksta kätte ning virutada kõigest väest lapiti mõõgaga; siis aga, mõeldes järele, tegi ta lihtsalt näo, et ei kuule eemalt hüütud pilkesõnu, ja asus uuesti aeglasemalt teele Orleans’i poole, väikese vahemaa taga kannul lastekari, kellest kõige vanemad laulsid „Jehan Petaquini”49 laulu ja väiksemad karjusid täiest kõrist: „Hugenotid, hugenotid, tuleriidale!”
Olles üsna nukra meelega ratsutanud umbes pool ljööd, arutles Mergy endamisi, et sel päeval ta raitereid ilmselt kätte ei saa; et tema hobune oli kahtlemata maha müüdud; ja oli enam kui kahtlane, et need härrad nõustuvad tema hobust tagasi andma. Vähehaaval leppis ta mõttega, et on oma hobuse jäädavalt kaotanud ja et sellest oletusest lähtudes pole tal midagi otsida Orleans’i teel,
Ja ta keeras tagasi Pariisi teele, õigemini kõrvalteele, et vältida möödumist õnnetust toovast kõrtsist, tema häda tunnistajast. Märkamatult, ja et ta oli juba varakult harjunud otsima kõigist selle elu juhtumustest häid külgi, leidis ta, et kokkuvõttes on ta õnnelaps, pääsedes kogu loost nii odavalt. Teda oleks võidud täiesti paljaks varastada, võib-olla maha tappa, temale aga oli veel jäänud üks kuldeküü, peaaegu kõik tema riidehilbud ja hobune, kes nägi küll kole välja, aga võis teda siiski edasi viia. Kui nüüd kõik ära rääkida, siis mälestus kaunist Miiast tõi talle rohkem kui üks kord naeratuse näole. Ühesõnaga, pärast mõnetunnist ratsutamist ja head lõunasööki oli ta peaaegu liigutatud ausa tütarlapse tagasihoidlikkusest, kes võttis kaasa vaid kaheksateist eküüd kukrust, kus neid oli kakskümmend. Enam vaeva nõudis talt leppimine oma ilusa raudja kaotusega, aga ta pidi tahtmatult nõustuma, et palju jõhkram varas kui pasunapuhuja oleks tema hobuse kaasa viinud, jätmata midagi selle asemele.
Pariisi jõudis ta õhtul, natuke enne linnaväravate sulgemist, ja ta läks öömajale Saint-Jacques’i tänava võõrastemajja.
III
Noored õukondlased
IACHIMO
…The ringis won.
POSTHUMUS
The stone s too hard
to come by.
IACHIMO
…Not a whit
Your lady being so easy. 50
Pariisi tulles lootis Mergy, et teda soojalt soovitatakse admiral Colignyle ja et ta leiab teenistuse armees, mis kuulu järgi pidi minema Flandriasse võitlema selle kuulsa väepealiku juhtimisel. Ta hellitas lootust, et tema isa sõbrad, kelle jaoks tal olid kirjad kaasas, toetavad tema samme ja aitavad tal pääseda Charles’i õukonda ja Admirali juurde, kellel oli ka omamoodi õukond. Mergy teadis, et tema vennal oli teatavat mõju, aga ta oli veel üsna ebakindel, kas ta peab või ei pea venna üles otsima. George de Mergy usust lahtiütlemine oli ta peaaegu täiesti lahutanud perekonnast, kellele ta oli nüüd sama hästi kui võõras inimene. See polnud ainus näide usuliste vaadete tõttu lahku löönud perekonnast. Juba ammugi oli Georges isa keelanud ususalgaja nime pruukimise tema juuresolekul ja ta oli oma rangust põhjendanud järgmise Evangeeliumi lõiguga: Kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja. Ehkki noor Bernard ei jaganud kaugeltki isa järeleandmatust, ometigi paistis venna usuvahetus häbiplekina tema perekonna aule, ja ilmselt olid vennalikud tundmused selle arvamuse tõttu kannatanud.
Enne kui Bernard võttis vastu otsuse, kuidas venna suhtes käituda, isegi enne oma soovituskirjade äraviimist, leidis ta, et tuleb välja mõelda, kuidas täita oma tühja rahakukrut, ja selle kavatsusega lahkus ta võõrastemajast, et minna Saint-Micheli sillale kullassepa juurde, kes oli tema perekonnale võlgu rahasumma, mille tema pidi mehelt sisse nõudma.
Kui ta sillale astus, tuli talle vastu salkkond väga elegantselt riietatud noormehi, kes üksteisel käe alt kinni hoides tõkestasid peaaegu tervenisti kitsa vahekäigu, mille jätsid sillale hulk putkasid ja poode, mis kõrgusid nagu kaks paralleelset müüri ja röövisid möödujatelt täiesti vaate jõele. Härrade taga kõndisid nende teenrid, kellel igaühel oli käes tuppe torgatud pikk kaheteraline mõõk, mida nimetati „duelliks”, ja pistoda, mille tupp oli nii lai, et seda võis vajaduse korral kasutada kilbina. Arvatavasti tundusid need relvad liiga rasked noortele aadlikele või nautisid nad lõbu näidata kõigile, kui uhkelt on riides nende teenrid.
Nad näisid olevat heas tujus, vähemasti kui otsustada nende vahetpidamata kõlavate naerupahvakute järgi. Kui neist möödus mõni hästiriietatud naine, tervitasid nad teda läbisegi viisakuse ja jultumusega; samaaegu tõukasid mõned neist tuisupeadest kõvasti mustades mantlites tõsimeelseid linnakodanikke, kes tõmbusid kõrvale, sajatades lakkamatult sosinal õukondlaste jultumust. Üksainus kogu salgast kõndis pea maas ega paistnud üldse osa võtvat nende lõbutsemisest.
„Oh sa püha needus, George!” hüüatas üks noormees, lajatades talle vastu õlga. „Oled sina aga metsikult mossis. Juba üle veerand tunni ei ole sa suudki lahti teinud. On sul himu kartuusiks hakata?”
George’i nimi pani Bernarda võpatama, aga ta ei kuulnud selle inimese vastust, keda oli selle nimega kutsutud.
„Ma vean saja pistooli peale kihla,” jätkas esimene, „et ta on jälle armunud mõnda vooruse verstaposti. Vaene vennike! Mul on sinust kahju; see on