utilitarism ega ökonomism – esinegu ta majandusliku mõtlemise või majandusteadusegi sildi all – ei saa öelda midagi mõistlikku inimtegevuse kaugemate eesmärkide, see on ökosüsteemi meie seisukohalt parima oleku kohta. Seda, millises maailmas tasub elada, ei saa me küsida majandusteaduselt, kuigi majandusteadus saab paljugi arukat öelda selle kohta, kuidas (kõige väiksemate kuludega) sellise maailmani jõuda, kui ta küllalt selgelt määratletud on.
Inimeste sihid on muutunud hoopis vähem kui vahendid sihtidele jõudmiseks. Ja see ebakõla kolossaalsete vahendite ja vanade irratsionaalsete sihtide vahel on muutunud ohtlikuks. Auto- ja tekstiilitööstus rahuldab suuresti meie inimlikku edevust – nüüd on see edevus pöördumatult rikkumas ja hävitamas loodust ja linnu, muutmas meie keskkonda elamiskõlbmatuks.
Muiste oli inimestel tarvis vähem pidureid oma soovidele. Sest kuigi neis soovides peitus potentsiaalne oht (seda mõisteti – kui palju sisaldavad muinasjutud hoiatusi ahnuse eest!), ei olnud enamasti võimalusi neid soove täita. Soovid jäid unistuste ja unelmate tasemele ja toitsid meie esivanemate luulesoont lugudega lendavast vaibast, Aladini imelambist, sokust, kes puistab habemest kuldrahasid, nuiast, mis vemmeldab läbi kurjad mõisnikud ja ahned kõrtsmikud, ja mis kõik veel.
Taotledes võimalikult palju toitu, riideid, lapsi, pikka iga, saavutas inimene omal ajal tegelikult kõike parajasti, sest reaalsus kärpis maksimaalsed väärtused keskmiseks. Ikaldusaasta tühjendas eelmiste saakide ülejäägid, iibe kustutas katk, riided kulusid sama kiiresti, kui neid valmistada ja korras hoida jõuti. Suhteliselt stabiilses minevikuelus olid saavutamatud ideaalid ja unistused elu säilimist kindlustava mehhanismi hoovad. Inimesed ei elanud ideaalide-ilmas, ei olnud kohanenud mitte maksimaalsete muinasjutuväärtustega, vaid keskmiste, tõeluse omadega.
Siit tuleneb, et igasugune „inimese iidsete unistuste täitumine” ei ole sugugi nii positiivne ja suurepärane asi, kui oleme harjunud arvama. Inimene ei ole kohanenud teostunud unelmate maailmaga. Me ei tea õieti, mida peale hakata tohutu iibega, tõeliste lendavate vaipade – sõiduautode ja lennukite – tulvaga, narkootikumidega, meditsiinisaavutustega, tuumaenergiaga, rakendusgeneetikaga. Veel vähem teaksime, mida hakata peale surematusega, kui meil õnnestuks see saavutada. Kas oskame midagi peale hakata kõigi teadmistega, mille hulk, nagu nende poole pürgijategi hulk, aina kasvab ja kasvab?
Kuna aga majandusmasin töötab ikka meie iidsete unistuste täitmise suunas ja võib-olla loob juurde uusi unistusi kiiremini, kui vanad täituvad, tuleb taas tõdeda, et see masin ei tööta mõistlikult; et meie unistused ei ole tänases maailmas enam mõistlikud. Emba-kumba, kas paneme majandusmasina aeglasemalt, kiirenduseta käima ja jätame enamiku unistusi unistusteks või muudame oma unistusi, unistame ainult sellest, mille täitumine ei ole ohtlik.
Ilmne on vähemasti see, et „inimkonna iidsed unistused” ei kõlba tänasele inimkonnale sihtideks. Teisalt on ilmne, et sihte tuleks teada, kui me ei taha saada juhutuultes ja – hoovustes ajuvaks tondilaevaks, mille retk võib lõppeda karil või jäävangis. Naiivselt pretensioonikas oleks praegu kellelgi väita, et ta teab inimsoo arengu kõige õigemat sihti, arengustsenaariumi. Seda ei tea veel keegi. Kuid ma mõtlen, et kui selle sihi otsimiseks kulutataks sel määral vahendeid, kui kulub uute automarkide või pommide loomiseks, saaksime kindlasti talle ligemale.
Imelik on, et seni oleme iidsete ja irratsionaalsete soovide rahuldamiseks kasutanud nii ratsionaalseid vahendeid kui majandusteadus. Palju imelikumaid tulemusi võiks aga tuua see, kui jõuaksime ka oma soovides ja sihiasetuses sellise ratsionaalsuseni kui rahuldusvahendites. Igatahes on siingi ees eemaldumine „tervest mõistusest”, ja vist on seda kergem teha sellel, kes on kord tõdenud, et kõik on imelik.
Mõistliku sihi määramine võtab aega ja vaeva. Ent mida peaksime tegema seni: mida on mõistlik teha enne, kui teame, mis on mõistlik siht?
Usutavasti ei ole kõik vana tarkus veel kaotanud sisu ja mõtet. On asju, mida mõistes meil pole enam tagasiteed. Nagu ei olnud tagasiteed Albert Schweitzeril, kui ta peas leidis sõnastuse aksioom Ehrfurcht vor dem Leben. Võib-olla on samamoodi inimesega, kes mõistab, kui imelik on kõik tema ümber ja temas. Ka tema ei saa minna tagasi. Ta tajub maailma imelikkust ja nende muutuste ohtu, mis veavad kaasa kõike ja kõiki. Et aga ta ei saa enam uskuda terve mõistuse kategooriaid, tunneb ta, et peaks kõnelema ja kirjutama midagi neist, osutama, kui nägusad ja irratsionaalsed on mõisted „kasu”, „kahju” ja kõik süsteemid, mis on rajatud nende taotlemiseks. Kuni me teame nii vähe mõistlikest sihtidest, ei saa millegi kohta kategooriliselt öelda, mis kasu või kahju temast on.
Kas imelikus ja muutlikus maailmas on midagi, millele ajutiseltki orienteeruda; midagi, mis on kindlasti väärtus? Sellele võiks vastata nii: väärtus on see, milleta ei saaks olla elu ja mida me ei saa ise luua või taasluua.
Nagu isiksus on kolmetipuline, on kolmetine ka tema väärtussüsteem. Võime nimetada neid väärtusi materiaalseteks, bioloogilisteks ja kultuurilisteks. Materiaalsed väärtused on näiteks õhk, vesi, päikesekiirgus, vihm. Bioloogilised väärtused on need süsteemid, mille on loonud evolutsioon – organismid, nende genofond, biotsönoosid. Kultuurilised väärtused on need, mida inimesed muul kui geneetilisel teel annavad edasi põlvest põlve, olgu see Dante „Jumalik komöödia”, vanasõnad, klorofülli struktuurivalem või puulusikate valmistamise oskus.
Et meil pole kindlat kriteeriumi otsustamaks, kui oluline on miski maailmas, peame olema lihtsalt nii ettevaatlikud ja tagasihoidlikud kui võimalik, sest kõike võib kuskil kunagi tarvis tulla. Eriti peaksime hoidma aastamiljonite evolutsioonis tekkinud elusstruktuure, vältides ühegi hävitamist neist. Võib tunduda, et niisugune radikaalse looduskaitse taotlus teeks võimatuks inimese tsiviliseeritud olemasolu. Kuid tähele peame panema üht: elusstruktuuridel on uuenemisvõime, olgu tegu populatsiooni, koosluse või osalt organismigagi – viimast omadust kasutame näiteks lammastelt villa ja maralilt sarvi kogudes. See biosfääri taastumisvõime annab meile küllalt selged piirid tegutsemiseks ja olemiseks. Biosfäär on väga imelik ja meie ettevaatlikku eksistentsi temas võiks kokku võtta loosungi alla „aukartus informatsiooni ees”. Sest mitte ühtegi genotüüpi, kooslust, keelt ja kultuuri ei saa taastada, kui nad peaksid kaduma.
On mõistlik mõelda sellele, et ühes mõttes ei saa inimene üldse luua informatsiooni, väärtusi. Inimene on vaid üks biosfääri talletatud negentroopia tarbijaid, seda negentroopiat aga, mis on tegelikult elu ja kõikide väärtuste allikas, et saa me luua. Küll saame negentroopiat raisata, informatsiooni hävitada, nagu oleme teinud korvamatu geneetilise ja kultuurilise informatsiooniga, rändtuviga, ürgveisega, kukkurhundiga, nagu oleme teinud tulemaalastega, ainudega, hotentottidega. Kõik see, mis me oleme pannud hävitatud liikide, maastikkude või rahvaste asemele, ei saa neid kunagi asendada ja pealegi ei ulatu kunagi nendeni. Me ei saa olla targemad, kui on olnud evolutsioon liiki luues; targemad kui ajalugu rahva kultuuri luues.
Aga sordiaretus? Aga kirjandus ja kunst? – võidakse küsida. Jah, muidugi, sordiaretus on andnud uusi sorte ja isegi liike, kuid neid minimaalseid variatsioone, mis on viljapuusordid või tuvitõud, ei saa võrreldagi lähtevormidega ega kõrvutada näiteks sellise unikaalse nähtusega nagu kukkurhunt, mida vaevalt kunagi saab taastada ükski sordiaretus või tehnogeneetika. Peale selle kaasneb paremate sortide aretamisega halvemate kõrvaldamine, kuid nende mingil hetkel halvemate seas võib olla asendamatut geneetilist informatsiooni, mida võib meilgi hiljem hädasti tarvis minna näiteks haiguskindlate sortide loomiseks.
Kirjanduse ja kunstiga on aga nii, et nad tekivad ikka mingis keeles, mingis kultuuris, mis neid juba potentsiaalselt sisaldab nagu metsõunapuu kultuursorte. Ja taas ei tea me täpselt, kui palju rohkem informatsiooni, kultuurivõimalusi hävib seeläbi, et huroonid on kaotanud oma keele, kui taastub seeläbi, et mõni huroon kord inglise keeles midagi väärtuslikku loob.
Kui me mõistame, et kõik on imelik, mõistame ka, et ükski asi ei ole imelikum kui teine ja meil pole põhjust (ega õigust) ühtki asja teisega asendada. Saame aru, et maailm on imelik meietagi, et meie ei saa teda imelikumaks muuta. Ja endalegi märkamatult hakkame tasa käima, et meie sammud ei häiriks laanepüüd poegadega või vesikupulehe all luuravat havi. Muutume tagasihoidlikumaks, ettevaatlikumaks ja väiksemaks. Ja ometi hakkame rohkem nägema, rohkemast osa