on saanud mõisted „looduskaitse”, „elukaitse”, „ökoloogia”, „looduse tasakaal” ja teised selletaolised. Selline uute mõistete tulek osutab meie maailmavaate muutumisele, võiks ehk öelda – korrigeerimisele ühes kindlas suunas. Seda suunda võib nimetada ökoloogilisuseks. On kindlasti mõtet oma äsjast ja praegust maailmavaadet vastsest ökoloogilisest vaatenurgast veidi analüüsida.
Maailmavaade on – ka siin sobiks populaarne võrdpilt jäämäest, mille kaalukam osa asub vee all – mitmekihiline. Tema ülemine pool on selgesti väljendatud ja väljendatavad veended, väited, aksioomid, käitumiseeskirjad. Näiteks veene, et maakera tiirleb ümber Päikese või vastupidi, ja eeskiri, et seltskonnas ei urgitseta näpuga nina, millel muidugi on rohkem või vähem ratsionaalseid põhjendusigi, kui tarvis. Maailmavaate alumine, kaalukam osa on veended, suhtumised ja väärtused, mida võib-olla nende kandja ise ei oskagi märgata ja sõnastada, veel vähem kujutleda, et võiks ka teisiti olla. Siia kuuluvad näiteks meie ilukriteeriumid, mille analüüs ei ole hoopiski nii hõlpus kui nende rakendamine. Liblikat ilusaks ja keldrikakandit jälgiks oleme valmis kõhklemata kuulutama, miks aga just nii, ei tea meie ega vist üldse keegi.
Sümpaatiad, antipaatiad, varjatud taotlused ja kriteeriumid on suurjõud. Usutavasti oleks mõnegi näljahäda aegu meie esivanematel olnud hoopis rohkem söödavat, kui neil poleks olnud kindlat jälestust konnade, tigude, tõukude ja muude selliste olendite vastu, mida mõnel muul maal isegi maiusena süüakse. Lähemalt on hea illustratsioon maailmavaate alumise-ülemise poole vahekorrast lugu, kuidas Albert Schweitzer ürgmetsajõel järsku suutis väljendada, sõnastada selle, mida oli ammu tundnud ja taotlenud ja mida meie nüüd tunneme aukartusena elu ees. See „aukartus elu ees” on midagi väga tõelist paljudes inimestes, kes seda vaevalt kunagi väljendada või tähele pannagi oskavad, ent näiteks metsas väldivad hoolega astumast mööda sipelgarada või selle asemel, et rästikut tappa, panevad ta purki ja toimetavad kuskile kaugemasse ja inimtühjemasse paika. Inimene ei väljenda seda, ei räägi sellest, mis on endastmõistetav. Vajadus palju rääkida, palju selgitada-seletada, palju põhjendada ja vaielda sünnib ikka siis, kui satuvad kokku väga erinevad arvamused, väga erinevad maailmavaated oma erinevate endastmõistetavustega.
Need endastmõistetavused ei kao ega muutu hõlpsasti, küll võivad nad tõmbuda sügavamale, peituda ratsionaalsesse, isegi teaduslikku kesta, toimides selle all veel pimedamalt ja vägivaldsemalt.
Maailmavaadet käsitledes tuleks peatuda ka tema integreeritusel. Integreeritud on maailmavaade, milles on võimalikult vähe vasturääkivusi ja mis moodustab sidusa terviku. Maailmavaade võib integreeritud olla kahes mõttes – loogiliselt ja emotsionaalselt. Loogiliselt integreeritud maailmavaade eeldab süsteemiseoste lõpunimõtlemist, vahetu vaatluse ja nimetamise tasapinna ületamist, täpsemat ja keerulisemat mõtlemist. Täieliku loogilise integratsiooni poole pürivad teadus ja filosoofia, seda viimase lõpuni küll saavutamata.
Emotsionaalselt integreeritud on maailmavaade, kus ühtedele objektidele ei kuulu vastakaid väärtusi, kus näiteks mets ei ole ühtaegu armas ja õel, kus abiellumine ei ole ühtaegu rõõmus ja kurb sündmus.
Maailmavaate loogilise ja emotsionaalse integreerituse seosed on üsnagi keerulised. Täiuslik loogika ei vii alati sugugi ligemale emotsionaalsele integratsioonile, kuna ta paljastab meie väärtuste ja toimingute kaksipidisuse. Kui loogiliselt võttes on vasturääkiv inimese käitumine, kes haletseb haiget tuvi ja armastab kanapraadi, siis emotsionaalse integratsiooni huvides see inimene ilmselt ei mõtle oma käitumist sel kohal lõpuni. Inimene ei mõtle kõiki asju lõpuni ja enamasti on tema maailmavaade kui raba, millesse on rajatud käidavad teed, kus käija aga hoolega väldib tümamaid kohti. Ja vasturääkivustele sattudes võetakse appi igasuguseid vahendeid, ka loogika, mis saab aga veidi kitsa ülesande – leida väljapääs, põhjendus, õigustus. Vahe vaba loogika ja õigustava loogika vahel on enam-vähem selge kõigile.
Emotsionaalne integratsioon taotleb inimese hingerahu, psüühilist tasakaalu, ja seniajani on seda saavutatud loogilist integratsiooni vältides, kus see hädatarvilik ei ole.
Suur osa müütidest, rahvalauludest oli muistse emotsionaalse integratsiooni saavutamise vahendiks. Loogiline integratsioon polnud nii oluline. Tavasid, käske ja keelde oli väga palju, nende loogiline seos aga tihti tabamatult nõrk. Meenutame kas või, kui palju oli meie esivanematel Kuu faasidega seotud käske ja keeldusid, mis tihtipeale erinesid kihelkonniti ja isegi külati: mida Pudiveres pidi tegema vanal kuul, seda tohtis Nudiveres teha vaid noorel kuul. Põhjendusi niisugustel keeldudel ja käskudel tavaliselt polnud, kuigi meie tagantjäreletarkus mõnelegi vanarahva tarkusele neid leiab.
Loogilist integratsiooni asendab loodusinimestel pärimus. Kui indiaanlaselt või bušmanilt küsida, miks ta teeb nii või teisiti, siis on tüüpvastus: „Nii tegid juba meie esivanemad, nii on õige ja hea” Niisugune oli kahtlemata ka vanade eestlaste vastus võõramaalastest usutlejatele. Esivanemate autoriteedile toetumine on väga iseloomulik kõigile traditsioonikindlatele ühiskondadele, nagu olid ka veel meie isad XIX sajandi algul.
Traditsioonikindlus näib otse seostuvat maailmavaate ja elulaadi kohastumisega nii sotsiaalses kui ökoloogilises mõttes. Kui mõtleme, et mõnedki rahvad on enam-vähem samaviisi elanud sajandeid ja aastatuhandeid, on selge, et nende tõed ja tavad on selle ajaga teinud läbi kohastumisproovi, on osutunud õigeteks, ökoloogilisteks, ja seega võib nendele toetuda, neid uskuda. On loomulik, et niisugust proovitud maailmavaadet ei ole põhjustki kritiseerida, ei ole põhjust temas kahelda. Kui esivanemad on põlvest põlve hoidunud tapmast hunte ja hundid on nende vastu päris viisakad olnud, siis on igal juhul targem vältida tüli metsa ja huntidega ja edaspidigi loobuda neid tapmast – nii umbes talitasid endisaja eestlased ja evenkid, kes hunte ei surmanud.
Loodusrahvastel, traditsioonilistel ühiskondadel, nagu neid nimetavad etnograafid, on ilmselt kõige õigem strateegia uskuda oma vaime ja müüte, täita oma tabusid – see tagab elu ja elukeskkonna stabiilsuse. Loodusinimene võib uskuda ja usub rohkem kui kiiresti muutuvas maailmas elav tänapäeva inimene. Oli tõesti aeg, kus usk sai asendada teadust, loogilist integratsiooni.
Traditsioonile toetumine loogika arvelgi ei ole võõras ka meie ajale. Maailmas järgivad miljonid inimesed prohvetite või Jumala enda poolt kunagi kaugel ajal väidetavalt antud käske ja usuvad, et nii on õige ja hea. Kuid me teame, et tänapäeval ei ole usk esivanematesse, Piiblisse, üleüldse mingi päritud maailmavaate kriitikata omaksvõtmine enam kasulik. Usk kuulub aeglaselt, „makroajas”, ühele inimpõlvele märkamatult muutuvasse maailma. „Mikroajas” meie silmade all muutuv maailm vajab usu asemel teadmist. Loogiline integratsioon, süsteemiseoste tundmine on tarvilik, sest muidu ei saa me ette näha oma suurte tegude tagajärgi. Ilmselt on see loogika ettenägemisvõime olnud määrav tegur vana, vähem loogikal kui usul rajaneva maailmavaate taandumisel.
Muidugi ei küllastu meie maailmavaade loogikaga niisama lihtsalt, nagu kuivatuspaber imeb tinti. Mõistame ja tunnistame loogilise integratsiooni, põhjusseoste, sellega ka ökoloogiliste seoste tunnetamise hädatarvilikkust, ent see tunnistamine jääb sageli sõnadesse, saamata tõsiseks enesekriitikaks, jõudmata tegusid suunama. Traditsionalistliku maailmavaate asendumine loogilisega näib nõudvat palju vaeva – loodame, et mitte liiga palju.
Üks põhiraskusi on see, et loogiline, teaduslik maailmavaade on avatud, lõpmatu, tunnistades iseendagi provisoorsust, kehtivust üksnes suurema, üldisema, täpsema tõe leidmiseni. Seda ajutisuse märki kannavad terved teaduslikud süsteemid. Viimase pooleteise sajandi jooksul oleme läbinud mitu „teaduse kriisi”. Eukleidese geomeetria asendus üldisemaga, vana füüsika taandus relativistliku ja kvantfüüsika erijuhuks, kui nimetada ainult kõige tuntumaid murranguid. Suur ja vist suurim murrang meie maailmavaates on, et pärast ülirelvade ilmumist ja ökokriisi esimesi ilminguid pidime tõdema, et seegi, mis tundus meile püsiv ja lohutavalt igavene – loodus –, pole sootuks nii igavene, kui näis. Nüüd teame, et looduse püsimine on ohus juba meie argipäevase usinusegi (industria) tõttu. Betti Alveri read
Jääb sätendama kergemeelses ilus
suur primadonna – igavene loodus
kaotasid kehtivuse juba mõned