irratsionaalsetena, lihtsalt arusaamatutena või lausa mõistusevastastena. Tabud takistavad inimeste tegevust, sihtide saavutamist, kasusaamist. Nad muudavad lihtsad toimingud nii keeruliseks, et korvipunuminegi kujuneb keerulisemaks kas või kristlikust jumalateenistusest. Võiks nagu nõus olla nooremate navaho naistega, kes kurdavad, et korvipunumise rituaalne osa on nii keeruline, et kunagi ei tea kindel olla, kas kõik saab tehtud nagu vaja.
Tabud on eurooplastes tekitanud ja süvendanud veendumust, et indiaanlased, austraallased, Saaremaa paganad ja teised metslased ei teadnud oma suures pimeduses sedagi, kuidas lihtsalt ja mõistlikult elada ja töötada, rääkimata muust. Paganad näisid tõesti inimestena, kes joostes kinnitavad jalgade külge raudpommi, lohistavad põlvest põlve, päevast päeva kaasa tarbetut taaka. Ent võrdlus raudpommiga kammitsetud jooksjast on tähendusrikas: muinasjututegelane koormas end selleks, et ta tuulkärmed jalad teda maast liiga ohtlikult lahti ei viiks. Raudpomm oli tema pidur.
Kas ei olnud tabud, keeldude-käskude keeruline ja arusaamatu lasu, samuti pidur, loodusrahvaste ökoloogiline pidur? Etnograafiaandmestik kallutab seda uskuma. Oleks ju kummaline arvata, et loodusinimesed tegid endale nii palju takistusi ja veel nii rumalaid takistusi pelgast teadmatusest. Tabud on selleks liiga levinud, liiga üldine nähtus nii ajas kui ruumis: pole rahvast või kultuuri, kellel nad puuduksid.
Kui tabud oleksid inimese elu ja tegevust tõesti rohkem takistanud kui soodustanud, oleks tuhandete aastate pikkune kultuurievolutsioon nad kõrvaldanud. Seda aga ei juhtunud enne suuri murranguid inimkonna ajaloos ja tehnoloogias. Võiksime ju arvata, et saabus lihtsalt mõistuse aeg ja irratsionaalsed eeskirjad jäeti maha inimkonna lapsepõlve. Nii see vist siiski ei ole. Tabude taandumise põhjused on ilmselt keerulisemad. Võiksime oletada, et industriaalse revolutsiooniga ja pärast seda muutus maailm niigi küllalt keeruliseks, tabusid polnud lihtsalt enam tarvis. Või oleks midagi nendega võrdväärset siiski tarvis? Kui, siis ilmselt mingil uuel, meie ajale sobival tasemel, kas või järjekindla ökoloogilise mõtlemisena, läbini süsteemse mõtlemisena, mis õpetab inimest mõistma-arvestama kõigi asjade ja olendite suurt ühtekuuluvust, millele omaviisi on lähenenud ka loodusrahvad.
Prantsuse rändurit Michel Peisseli hämmastab Yucatanis maajade arvamine, et apelsinid ei kõlba süüa. Talle püütakse selgeks teha, et neist jäävat naine viljatuks. Peissel lõpetab: „Kui nõmedad on mõnikord kombed ja eelarvamused. Nende tõttu võivad inimesed jääda toiduta ja vitamiinideta, mida neil nii tarvis on” (Peissel 1969). Kas enamik kombeid ja eelarvamusi siiski on nii nõmedad, kui võõrale paistab? Kas saab elus midagi nõmedat, kahjulikku nii kaua kesta? Võib-olla on mõnegi tabu aluseks kogemus. Tabud (nähtus üldse, mitte üks-teine konkreetne reegel) on omased kõigile rahvastele. Vaevalt saanuks midagi, mis on tekkinud hiljem kui umbes kümme tuhat aastat tagasi, levida kõikjale ja kõikjal nii koduneda.
Kui oletame, et evolutsiooni läbiteinud tunnused on valdavalt positiivse väärtusega, nagu eeldab uuem evolutsiooniteooria, funktsionalistlik etnoloogia ja sotsioloogiaga peavad seda olema ka tabud. Äärmisel juhul võiksime tabusid pidada iseendast ja otseselt neutraalseteks, isegi kahjulikeks (muidugi mitte kõiki – osa tabusid tunduvad praegustega teadmiste valguses täiesti otstarbekad), kuid tarvilikeks mingi suurema terviku osadena. See tervik peaks olema loodusrahvastele vältimatult oluline ja tabud vältimatult oluline osa sellest. Seni on tõepoolest tabusid tuletatud peamiselt rahvausundist, ideoloogiast, ja viimast peetud madalal arengujärgul olevale rahvale vajalikuks. Usund – kollektiivi vaadete ja uskumuste (tõekspidamiste) süsteem – on ennekõike psüühiline nähtus. Seletused-põhjendused, miks usund loodusinimesele tarvilik oli, lähtuvad samuti psüühikast, ürgkogukondliku inimese jõuetusest, teadmatusest paaris lohutustarbega, mis paratamatult tingisid keskkonna moonutatud peegelduse inimese teadvuses (Tokarev 1969). Kui seletada religiooni ennekõike kujutluseks ja tuletada sellest kujutlusest hoopis materiaalsemad asjad nagu tabud ja rituaalid, oleme midagi pahupidi pööranud. Kas ei ole hõlpsam seletada paljude kujutluste teket, lähtudes hoopis tabudest, inimese enesekontrollist, mis tootmistegevuse teataval arenguastmel pidi tekkima ja tekkis? Reeglid ja tabud on sel puhul primaarsed, nende seletused, nendega seotud uskumused ja see, kuidas keelud-käsud konkreetselt avalduvad, sekundaarsed.
Kokkuvõttena nendime, et tabude abil saavutasid loodusrahvad teatava kontrolli oma keskkonda muutva tegevuse üle. Ökosüsteemi tasakaalu ohustav olukord P < J oli vähemalt osalt välditud P suurenemisega.
Loomulikult ei tohi kultuurievolutsioonile omistada inimlikku või üliinimlikku tarkust. Evolutsioon on stohhastiline protsess, ja kui tabud olid funktsionaalsed, siis statistilises mõttes, üleüldse. Mingi keeld või käsk võis üksikuna võttes olla ökoloogiliselt ka kahjulik. Mil määral tabud tegelikult inimeste elu keerukamaks muutsid ja vajalikku pingutusmiinimumi tõstsid, on seni üsna teadmata. Et tabusid on ikka tohutult palju ja neis tundub olevat vähe arukust, on etnograafid neid tänini kirjeldanud rohkem pisteliselt, mis ei anna võimalust neid statistiliselt ja siis ka ökoloogiliselt analüüsida.
Eespool oli juttu Yucatani maajade seisukohast, et apelsinid ei kõlba süüa. Samalaadi näiteid selle kohta, mida mõni rahvas on pidanud söömiskõlblikuks ja – kõlbmatuks, on väga palju. Meilt Sõrvest ja mujalt Lääne-Eestist on andmeid, et seal ei söödud muiste seeni; sama väitsid mulle 1971. aastal Kasõmi handid, kes seeni sõid vaid näljaga (punast kärbseseent joovastusvahendina). Vanas Testamendis on palju reegleid selle kohta, mida pidi söömaja mida mitte. Teame, et muslimid ei söö sealiha. Lõpuks ei söö ka meie tänini hobuseid, koeri, kasse, konni, kodutuvisid. Siin on tabude-harjumuste looduskaitseline funktsioon ehk tükk maad ilmsem. Sellega, et mingi looma- või taimeliik tarvitatavate hulgast välistati, sattus ta mõnel juhul päris tõhusa kaitse alla ja sai paremad säilimisvõimalused. Kuigi see ei ole tingimata iga kord nii; nagu teame, ei ole otsene kaitse liigi säilitamiseks mitte alati kõige otstarbekam abinõu.
Pigem on sellised söömiskeeludki kaudsema ja sügavama regulatiivse tähendusega. Loobudes mingil põhjusel mingeid loomi, taimi või muud elavat kasutamast, vähendatakse sellega oma kasutatavaid ressursse, millega üksiti vähendatakse ressursside-vajaduste vastavusetust (V < R).
Söömiskeeldudest üldisemad on tapmiskeelud. Mõlemad võivad olla üldised või individuaalsed, vahel sesoonsed: „paastuajal” ei sööda liha; indiaanlane ei tapa looma, kes temale unes ilmus ja õpetusi andis; mees, kelle naine on rase, ei tohi hülgeid materdada, et lapsel pungis silmad ei tuleks, jne. Evenkidest on teada, et nemad hoidusid hoolega hunte tapmast, pidades neid oma vendadeks. „Hunt on seesama mis orotšen (põhjapõdra-evenk)” ütleb üks evenk (Vassilevitš 1969). Ometi olid hundid taigaküti, seda enam veel põhjapõdrakasvataja vaenlased ja konkurendid. Selline suhtumine mõnedesse loomadesse seostub etnoloogias hästi tuntud totemismiga, mille üheks avalduseks ongi usk inimese ja looma sugulusse. Et sugulasena koheldi luike või sinikael-parti, on meie esteetilisele ja eetilisele meelele päris vastuvõetav, evenkide hundikultus aga üllatav, kui mitte võigastav. Kuid ökoloogiliselt on hundikultus võib-olla tõhusamgi teiste – „heade ja meeldivate” – loomade kultusest, sest hunte säästes ahendame oma kasutatavaid ressursse õieti kahevõrra, kõigepealt loobudes tarvitamast hunti ennast ja teiseks säilitades teda oma konkurendina. Peale selle – hunt on saakloomade (näiteks põhjapõtrade) populatsioonide sanitar.
Loodusrahvad tundsid veel õige mitmesuguseid tarbimiskeelde, nagu keelud raiuda mõnda puud, juua vett mõnest veekogust, pesta lapsemähkmeid järves, vigastada rohukamarat. Viimane iseloomustab näiteks preeriaindiaanlaste suhtumist maasse. Nende meelest oli maa kündmine hirmus tegu: maa on ema ihu, kündmine peaaegu sama mis temalt naha nülgimine.
Eestlastel oli omal ajal kõikjal pühi puid, terveid metsatukki, mida hoolega hoiti ja kaitsti. Sellest on säilinud mälestusi rahvaluulekogudes, näiteks järgmine:
„Enne muiste moori ajal ja vanal ajal vaari ajal on niisuguseid puid olnud, mis on rääkinud, mitte kül igaühele, aga kui keegi on senna läinud, kellel miski suur häda on olnud, siis sellele on need puud head nõu annud. Neisse puisse ei ole keegi tohtinud puutuda, kui kervega nende külge on löönud, siis on sealt verd välja tulnud” (Eiseni kogud, lk. 40 315 < D. Pruhl Virumaalt).
Eestis oli muiste palju ka pühi allikaid, jõgesid, järvi. Viimast tunnistavad peale muu seitse Pühajärve