„nagu on elanud esivanemad”, iseloomustab vist kõiki loodusrahvaid. Sellest saab mõistetavaks, miks eurooplaste loodud ja vahel lausa vägisi pealesunnitud uuendused on leidnud vastuseisu, seda isegi siis, kui neist paistab silmanähtav kasu. Muidugi võeti suurem või väiksem osa uuendusi tõrkumise ja kahtlemise peale omaks, kuid leidub traditsionaliste, kes tänini püüavad elada esivanemate viisi, vältides valgete meditsiini, kooliharidust, irrigatsiooni, näiteks mõned pueblo-indiaanlased USA-s.
Senist elulaadi hoitakse kiivalt, isegi enam – seda peetakse omajagu pühaks, sõltumata sellest, kas ta meie enam-vähem objektiivsete hinnangute järgi on mugav või ei. Pühaduse on talle andnud see, et tema reeglid ja tavad on kehtestatud pühade esivanemate või teiste jumalikeks peetud olendite poolt. Elulaadi muutmine oleks kardetav pühaduseteotus. Ainult sellega saab seletada paljude loodusrahvaste omakultuuri elementide püsimist tänaseni nii paljude vapustuste kiuste, hoolimata isegi kolonisaatorite ja misjonäride järjekindlatest, vahel väga jõhkratest püüetest sundida neid elama „tsiviliseeritult”.
Kuidas hinnata seda visa vanast elulaadist kinnihoidmist ökoloogiliselt? Kui senine käitumine on osutunud otstarbekaks, aidanud paljude põlvede vältel püsida ühiskonnal ja ökosüsteemil, tundub, et kui teised tingimused ei muutu, on tõesti kõige õigem hoiduda midagi muutmast, nagu enamik loodusrahvaist ka tegi.
Loodus on muidugi ise muutlik, kuid peame vahet tegema kiire ja aeglase muutumise vahel, erinevate ajaskaalade vahel. Inimese mäluulatust võiksime nimetada mikroajaks ja muutuste vältimine on efektiivne just mikroajas. Kultuurievolutsioon toimub makroajas – kümneid või sadu kordi pikema aja vältel, kus muutused, analoogiliselt geenimutatsioonidele, nagunii kumuleeruvad ja kultuuri üldpilti muudavad. Ka suuremad muutused keskkonnas toimuvad üldiselt makroajas, aeglaselt. Seega jääb kultuuril aega nendega kohaneda. Muutuste lubamine või saati veel taotlemine mikroajas, ühe inimpõlve jooksul, oleks teadusliku prognoosioskuseta ohtlik, ei laseks inimkultuuril keskkonnaga kohaneda, viiks tõenäoliselt ökosüsteemi tasakaalust välja.
Laiendatud taastootmine on positiivse tagasisidega protsess, tema mõju ökosüsteemile üldiselt destruktiivne ja vajab igal juhul reguleerimist. Tänapäeval püüame laiendatud taastootmist hoida loodust, eriti loodusenergiat, aina intensiivsemalt kasutades. See eeldab arenenud teadust ja tehnikat. Laiendatud taastootmine ise ei eelda kumbagi sel määral, kui arvaksime. Uuemad uurimused on tõestanud, et arvamus, nagu oleksid loodusrahvad pidanud iga suutäie pärast ränka vaeva nägema, suutes hädavaevu püsida vaenuliku ja karmi looduse keskel, on pigem õudusjutt kui tõsi. Yanomami-indiaanlastel Venezuelas kulub oma materiaalsete tarvete täielikuks rahuldamiseks keskeltläbi neli tundi tööd päevas (Lizot 1971). Kuigipalju teine ei ole ka Filipiinide algrahva tasadaide olukord (MacLeish 1972). Kui ülejäänud aeg oleks kulutatud samuti tootmisele, oleksid nad jõudnud laiendatud taastootmiseni.
Võib küsida, mis on yanomamide või tasadaide juures üllatavam – kas nende vajaduste nappus või see, kui tõhusalt need vajadused rahuldatud saavad. Süsteem vajadused – (nende rahuldamiseks tarvilikud) pingutused – inimese jõud (energiavaru) – olemasolevad loodusressursid on tasakaalus, kui vajadused enam-vähem võrduvad kasutatavate ressurssidega (V = R) ja pingutused võrduvad jõuga (P = J).
Kui kasutatavad ressursid on vajadustest väiksemad (R < V), on populatsioon ohus: kui ressursid ei suurene, peab populatsioon vähenema. Sama ootab populatsiooni, kui pingutused on suuremad jõust (P > J). Kuid säärasesse olukorda sattunud inimpopulatsioonil on mitmeid teid kitsikusest väljapääsemiseks. Ta võib hakata kasutama uusi, seni puutumata ressursse. Näljaga võidakse süüa taimi ja loomi, keda muidu ei sööda, vase asemel võib tarvitada alumiiniumi või hõbedat. Inimene suudab ka ratsionaliseerida pingutusi: näiteks ehitada mõrra, milleks ei kulu eriti palju energiat, kuid mis edaspidi „ise kalu püüab”, või varustada suurt hoolt ja valvsust nõudnud aurukatla abiventiiliga, mis ülearuse rõhu maha võtab. Loodusrahvaste ja „tsiviliseeritud” inimeste vahe on siin selles, et loodusrahvas ei muuda hädas elulaadi või teeb seda ainult minimaalsel määral, tsiviliseeritud inimesed aga võivad elulaadi väga kiiresti ja põhjalikult muuta. Peale muu tähendab see, et loodusrahvas on valmis osalt nälga surema, tsiviliseeritud rahvas mitte.
Võib arvata, et kui esimesed ratsionaliseeringud loodusrahvaste elukorralduses on sündinud suure häda sunnil, näiteks loomade arvukuse kahanedes, kliima halvenedes vms., siis on nad kumuleerunud, tuues kaasa suuremaid tehnoloogilisi muutusi (nn. neoliitiline revolutsioon), mille tulemusena senine ökoloogiline nišš inimesele kitsaks jäi (Coulborn 1969).
Kui R > V ja J > P, siis kujunevad eeldused laiendatud taastootmiseks. Muidugi juhul, kui ressursid ületavad tõepoolest tunduvalt vajadusi ja jõuvarud on palju suuremad kui tarvilik pingutus, sest väike ülejääk peab niikuinii olema: populatsioonid ning rahvad, kes asuvad keskkonnas, kus võrdused V=R ja P = J kehtivad väga täpselt (võiksime seda märkida (V > R, ja P > J), on pidevas ohus. Vähimgi ebasoodus muutus – vihmaaja hilinemine, pikem lumetorm – võib põhjustada neile katastroofi. Nii on (õigemini oli) lugu polaareskimotega ja bušmanitega Kalahari ja Namibi kõrbes.
Nagu nimetatud, oleks juhul, kui R > V, võimalus kasutada ressursside ülejääke tootmise laiendamiseks, täiustada tehnoloogiat, otsida uusi ressursse, kasvatada üles võimalikult palju lapsi jne. Näib, et enamik loodusrahvaid väldib (kuigi mitte teadlikult) olukorda, kus R > V
Loodusrahvad kulutavad energia ülejäägid tegevuseks, mis loodusressursse kuigi oluliselt ei tarbi, kuid aitab saavutada tasakaalu, nii et R=V ja P=J. Analoogia võiks olla traktorikütuse põletamine tühikäigul, künnitööd tegemata. Teame, et suur osa loodusrahvaste ajast ja energiast kulus tõepoolest toimingutele, millel pole eesmärki midagi loodusest hankida: näiteks rituaalid, kunst, ajaviide, lihtsalt suhtlemine (vestlus, kaklemine, sõdimine). Zuñidel (eespool nimetatud pueblo-indiaanlastel New Mexicos) kuluvat rituaalseiks toiminguiks umbes pool ajast (Farb 1968). Võib nimetada, et pueblo-indiaanlased elasid poolkõrbes ja pidid elatise hankimisega nägema ränka vaeva. Igal juhul kontrasteeruvad indiaanlased ja neegrid sellegi poolest valgete puritaanidest kolonistidega, et esimestele ei ole elu sisuks ainult töö ja Jumala palumine, nagu viimased endale vähemalt ideaaliks seadsid. Kristlus, eriti protestantlus, soodustas inimese energia koondumist ressursside hankimisele, tootmisele; loodusrahvaste tavad-ideoloogiad, vastupidi, tingisid inimese energia hajutamist tootlikesse ja teistesse tegevustesse, tootlikke teps eelistamata.
Loodusrahvastel olid rohkem või vähem ritualiseerunud needki toimingud, mida tsiviliseeritud inimesed peavad praktilisteks ja igapäevasteks ning püüavad teha nii väikese pingutusega, nii vähe aega ja jõudu kulutades kui võimalik. Jahilkäik, künd ja külv, puuraiumine, ketramine, kapsaistutamine polnud loodusinimestele (ja veel meiegi esivanematele) lihtsad ja argised. Iga toimetuse juures tuli arvestada paljusid käske ja keelde, tabusid, esivanemate õpetusi.
Navaho-indiaanlased näiteks järgisid korve punudes niisuguseid reegleid: korvipunuja tööpaik pidi olema kodust eemal. Keegi ei tohtinud teda vaadata, eriti lapsed. Keegi ei tohtinud pooleli tööd puudutada. Korvipunuja ei tohtinud loomadele liiga teha. Keegi ei tohtinud astuda üle materjali. Naisterahvas pidi korvi punudes hoidma korvipära ülespidi, muidu võis ta mõistuse kaotada. Naine ei tohtinud korvi punumise ajal mehega suguvahekorda astuda. Vihma käes väljas olles pidi ta käima aeglaselt; kui juhtus olema hobuse seljas, pidi maha tulema, kuni vihm üle on. Kui ta unustas mustrisse „ukseava” tegemata, võis ta kaotada silmanägemise. Punumiseks lõigatud äädikapuuvitsu võis kokku siduda ainult jukalehega, mitte nööriga vms. Kui punuja oli mustriga alustanud, võis ta süüa ainult natuke liha ja leiba, sool oli keelatud. Ühe vitsa latv tuli korvi panna kõrvu teise tüüga, mitte teisiti. Materjalijäänused pidi puu otsa või kaljuorba varju pandama. Värvivedelikku tohtis segada ainult äädikapuuoksaga (riidevärve aga sellega segada ei tohtinud).
See tabuloend ei ole kaugeltki täielik (Tschopik 1938). Keerulisi tabusüsteeme teatakse olevat teistelgi rahvastel, nii ka meie esivanematel. Võib-olla annab kõige parema pildi sellest keeldude, käskude, soovituste ja hoiatuste hulgast, mida vanad eestlased veel XIX sajandil igal sammul arvestama pidid, Selma Läti uurimus meie rahvakalendrist (Latt 1970). Siia juurde tuleb arvestada üksikute nädalapäevade ja toimingutega seotud keelud, näiteks keeld kedrata neljapäevaõhtul,