ka neid sisaldavad ökosüsteemid –, saab regulatsioon vaevalt lihtsamini toimudagi: on vaja mitmeastmelist regulatsiooni. Järgmise astme mehhanism kontrollib ja reguleerib esimese astme oma; inimese kultuuriline, ühiskondlik loomus kontrollib tema bioloogilist loomust.
Et kultuurilised pidurid inimese päritud loomule vastu töötavad, vajavad nad tõepoolest midagi, mis neid hoiaks ja kinnitaks – mingit autoriteeti, väärtust, usku, mille nimel inimene saab minna omaenda mugavuse, saamahimu ja isegi elu vastu. Loodusrahvastel on niisugusteks autoriteetideks ja väärtusteks valdavalt pühad autoriteedid ja väärtused. Püha on see, millel on inimese (minu) elust suurem väärtus. Ainult niisugusele, ülimast geneetiliselt päritud väärtusest (minu elu) suuremale väärtusele sai kasvada väärtuste, uskumuste ja tavade süsteem, mis suutis vanema süsteemi tegevust piisavalt pärssida. See pühadele väärtustele toetuv kultuuriline regulatsioonimehhanism aitas inimesel säilida vanemast paleoliitikumist viimaste aegadeni. Kui kaua õieti, ei ole kuigi selge, kuid näib, et senine pühaduse autoriteedil töötav mehhanism jäi puudulikuks kuskil neoliitikumis. Küllap ilmnes see vana regulatsiooni küündimatus mitmel pool, mitmel ajal ja mitmesuguse teravusega, ulatudes siin-seal tõelise ökoloogilise kriisini ja sundides inimesi juba uuel kombel, teaduse, mõtte- ja kujutluspingutuse abil otsima viise oma senise stiihilise tootmistegevuse korrigeerimiseks.
Inimene on saavutanud võime ökosüsteeme reguleerida ja isegi hävitada. Vanas keelepruugis nimetaksime seda looduse valitsemiseks. Mõistlik valitsemine aga eeldab suurt enesevalitsemist, sest sellest peale, kui me võime teha keskkonnaga, mida tahame, ei või me enam teha, mida tahame. Engelsi sõnadega: "…me ei valitse loodust sugugi mitte nii nagu keegi, kes asub väljaspool loodust, vaid [-] me kuulume loodusesse ja elame selle keskel liha, vere ja ajuga, ja [-] kogu meie valitsemine looduse üle seisneb selles, et meil on kõigi teiste olenditega võrreldes see eelis, et me suudame looduse seadusi tunnetada ja õigesti kasutada” (Engels 1962: 133). Selle viimase poole liikumine on tõenäoliselt meie ainus võimalus säilida.
Adams, R. H. 1964. The Origins of Agriculture. – Rmt.: Horizons of Anthropology; Ed. Sol Tax. Chicago.
Alcheringa … 1970 = Alcheringa Ethnopoetics, 1970, No. 1. Chauvin, R. 1965 = Р. Шoвeн, Om nчeлы дo гopuллы. Mocквa.
Coulborn, R. 1969. The Origin of Civilized Societies. Princeton. Davidson, D. S. 1928. Folk Tales from Great Lake Victoria. – Journal of American Folk-lore, Vol. 41.
Driver H. E., 1969. Indians on North America. Chicago.
Engels, F. 1962. „Looduse dialektika”. Tallinn.
Farb, P. 1968. Man's Rise to Civilization. New York.
Howell, F. C. 1964. The Hominization Process. – Rmt.: Horizons of Anthropology, Ed. Sol Tax. Chicago.
Lizot, J. 1971. Aspects économiques et sociaux du changement culturel chez les Yanomami. – L'Homme, Vol. XI, No. 1.
Loorits, O. 1954–1960. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I–III. Uppsala–Köpenhamn.
Lätt, S. 1970. „Eesti rahvakalender”. Tallinn.
Macfadyen, A. 1965 = Э. Maкфeдьeн, Экoлoгuя жuвomныx. Mocквa.
MacLeish, K. 1972. Tasadays: Stone Age Cave Men of Mindanao. – The National Geographic Magazine, No. 8.
Marshack, A. 1971. Cognitive Aspects of Upper Paleolitic Engraving. – Current Anthropology, No. 4/4.
Peissel M., 1969 = M. Пecceль, Зamepянный мup Кuнmaнa-Poo. Mocквa.
Polgar S., 1972. Population History and Population Policies from an Anthropological Perspective. – Current Anthropology, No. 2.
Possehl G. L., 1967. The Mohendjo-Daro Floods: A Reply. – American Anthropologist, No. 1.
Rappaport R. A., 1971. Ritual, Sanctity and Cybernetics. – American Anthropologist, No. 1.
Rooth A. – B., 1971. The Alaska Expedition 1966. – Acta Universitatis Lundensis, Section I.
Schmalhausen, I. 1968 = И. И. Шмaльгayзeн. Кuбepнemuчecкue вonpocы бuoлoгuu. Нoвocибиcк.
Semjonov, S. 1968 = C. Ceмнoв, Paзвumue mexнuкu в кaмeннoм вeкe. Лeнuнгpaд.
Skinner, A. 1928. Bûngi Tales. – Journal of American Folk-lore, Vol. 41.
Stugren, B. 1972. Grundlagen der allgemeinen Ökologie. Jena. The Structural… 1967 = The Structural Study of Myth and Totemism. London.
Söderberg, B. 1971. An Ethno-Historic Survey of Family Planning. – Ethnos, No. 1–4.
Tokarev, S. 1969. „Religioon maailma rahvaste ajaloos”. Tallinn.
Tschopik, H. 1938. Taboo as a Possible Factor Involved in the Obsolescence in Navaho Pottery and Basketry. – American Anthropologist, Vol. 40.
Turnbull, C. 1963. The Lonely African. London.
Tylor,E. B. 1873. Primitive Culture. London.
Vassilevitš G., 1969 = Г. Вacилeвич, Эвeнки. Mocквa.
Waters, F. 1969. The Book of the Hopi. New York.
Watt, K. 1971 = K. Уaтт, Экoлoгuя u ynpaвлeнue npupoднымu pecypcaмu. Mocквa.
AUKARTUS ELU EES
See Albert Schweitzeri kuulus lause kõlab saksa keeles loomulikumalt kui eesti keeles. Ehrfurcht vor dem Leben on väljendus, mis kuulub vanasse traditsiooni, mis meile on omajagu võõras. Jätame aga kõrvale küsimuse, kas teda saab eesti keeles sobivamalt sõnastada, ja püüame vaadelda mõnd aspekti tema rikkast tähendusest.
Aukartus elu ees on vastus küsimusele, mida inimesed on endalt ja teistelt ajast aega küsinud. Sellel põlisel küsimusel on palju variante. Tuntum nendest on küll küsimus elu mõttest. Meile on võõramaks jäänud küsimused „kas Jumalat on olemas” ja „mis on püha”, kuid tuleb meeles pidada, et needki on omal ajal olnud sellesama põhiküsimuse variandid.
Küsimusega on nagu otsimisega. Küsime-otsime seda, millest tunneme puudust; tihti seda, mille oleme kaotanud. Mis see on?
Võib-olla jõuame tõele kõige ligemale, kui oletame, et inimene ei tunne end hästi, kui ta ei saa oma käitumises juhinduda kindlast hierarhilisest väärtussüsteemist. Väärtussüsteem on otsekui üks inimese maailma, tema keskkonna dimensioon, üks kõikide selles keskkonnas olevate objektide koordinaat. Mida väärtuslikum ese, seda kõrgemale ta väärtusastmikus paigutub; seda suurema arvuga mõõtub tema väärtus.
Sellise pealiskaudse metafoori tasemel näib kõik lihtne, muutub aga – nagu alati – keerulisemaks, kui asjasse süveneme. Mis ruum on inimese keskkond? On’s tema dimensioonid üldse mõõdetavad, ja kui on, kas saame neid mõõtusid omavahel võrrelda? Kas objekti väärtust saab tõepoolest mõõta või on tegemist paremal juhul ainult osalise järjestusega?
Me ei kahtle, et üks merikotkas on loodusesõbrale – väärtus on väärtus ainult kellelegi! – väärtuslikum kui üks mesilane. Kui palju mesilasi aga on väärt üks merikotkas? Analoogselt võime küsida palju küsimusi, mis meie metafoori päris kahtlaseks muudavad.
Inimene on väärtuslikum põld-uruhiirest. Mitu põld-uruhiirt on väärt inimene?.. Mitu ja kui suurt väiksemat kuplit on väärt Suur- ja Väike-Munamägi? Mitu munakat on väärt ohvrikivi Tartu Toomel?
Küsides niisuguseid naiivseid küsimusi, jõuame tahes-tahtmata veendumusele, et eetilisele inimesele ei ole maailm samasugune kui ratsionaalsele inimesele. Eetilise inimese maailm ei ole mõõdetav, see koosneb hulgast väärtustest, mis aga ei moodusta selget süsteemi, ei ole omavahel võrreldavad. Eetikas on ikka midagi absoluutset.
Mida see tähendab? Kõigepealt seda, et eetilisele