mitte aga nii üht kui teist. Minategelane, kes on varblane, ei saa olla ka pääsuke ja lõoke.
See tähendab, et on parallelisme, mida kuidagi ei saa interpreteerida, kanda loogika keelde lausete konjunktsioonina. Loogikas tuntakse aga muidki seosetüüpe peale konjunktsiooni. „Vasturääkivate” parallelismide interpreteerimiseks tuleksid arvesse mitteekvivalents, alternatiivne eitus ja disjunktsioon9. Kaks esimest sobiksid aga ainult „vasturääkivate” parallelismide seletamiseks, mis on oluline puudus. Nagu eespool osutasime, on küllaltki palju parallelisme, mille konjunktiivne interpretat- sioon on võimalik, aga mitte ainuvõimalik (näited 3, 4 ja 5). Kui nende parallelismide konjunktiivseteks arvamine on rohkem või vähem vägivaldne, siis oleks paratamatult vägivaldne igasugune range vahejoone tõmbamine konjunktiivsete ja mittekonjunktiivsete parallelismide vahele. On parallelisme, mida võime interpreteerida nii üht- kui teistpidi: näiteid 3, 4 ja 5 võib seletada ka nii, et Salme peab tooma vett kas merest, joajõest või allikast; kukk käis kas mööda hõbedast õrt, kullast kõrendit või vaskset väravat; see tähendab mitteekvivalentset seost. Loomulikult võime niisuguste ambivalentsete parallelismide jaoks anda ka seda ambivalentsust väljendava valemi: osa parallelisme on kindlasti konjunktiivsed, sümboliliselt (A & B) – A ja B on siin ja edaspidi parallelismi liikmed; „tõesus” ja „väärus” tähendavad meie käsituses eeskätt võimalikkust. Valemi sõnaline seletus on siis umbes: A ja B on mõlemad võimalikud.10 Osa parallelisme on mitteekvivalentsed: (A=~B) – võimalik on kas A või B. Ambivalentsete parallelismide kirjeldamiseks ühendame mõlemad valemid sama mitteekvivalentsi-seose abil; see tähendab – väidame, et parallelism on kindlasti kas konjunktiivne või mitteekvivalentne: (A & B)=~(A=~B). See valem on aga loogiliselt sama- väärne päris elementaarse valemiga (A∨B), see on A ja B disjunktsiooniga. Ümberseletatult: parallelismi liikmete vahel on disjunktiivne seos. Erijuhtudena rahuldab seda niihästi konjunktsioon kui ka mitteekvivalents, kuid nende eristamine ei ole obligatoorne. Disjunktsioon vastab väga hästi tegelikule olukorrale: rahvalaul ei paku mingit toetust hüpoteesile, nagu jagunenuksid parallelismid lauljate jaoks tõesti konjunktiivseteks ja disjunktiivseteks. Vahe „vasturääkiva” ja „vasturääkivusteta” parallelismi vahel ei ole seega omane rahvalaulule, vaid tuleneb üksnes meie lähenemisviisist. Parim kirjeldus on immanentne, kirjeldab nähtusi „seestpoolt”, lisamata neile omadusi ja vahetegemisi, mis neisse tegelikult ei kuulu. Niisiis võime loobuda alguses kasutatud mõisteist „vasturääkiv”, „konjunktiivne” ja „mitteekvivalentne” parallelism, sest niisuguseid parallelismiliike rahvalaulude loojate jaoks tegelikult ei olnud: kõik parallelismid on disjunktiivsed ja vahel nendes ilmnev vasturääkivus juhuslik.
Küll ei ole tähtsusetu tõik, et parallelismi liikmed saavad olla omavahel vasturääkivad. See tähendab, et rahvaluule kasutab üht kindlat poeetilist vabadust, nimelt vabadust ignoreerida tavalises tekstis kehtivat vasturääkivusetuse nõuet. Poeetiline vabadus on aga vabadus millekski, ta täidab mingit funktsiooni. Et vasturääkivust sisaldav parallelism on tihti vaid parallelismi eristatamatu erijuhtum, mis, nagu eespool näitasime, on disjunktiivne, siis võime küsida, miks ta on disjunktiivne, mis funktsioon sellel tavalise teksti konjunktiivsusega kontrasteeruval disjunktiivsusel on.
Teame, et keele sõnade ja sõnaühendite tähendused (loogikute vanemas pruugis mõisteteks nimetatud) moodustavad süsteemi, mida saab vaadelda Boole’i algebrana.11 Selgitame seda veidi lähemalt.
Boole’i algebra elementide vahel on vahekorrad, mida võib nimetada sisalduvusvahekorraks, ühisosa ja summa vahekorraks. Peale selle on olemas universaalne element (hulk), milles sisaldub iga teine element, ja nullelement (tühi hulk), mis sisaldub igas teises elemendis. Iga element sisaldub vähemalt ühes teises elemendis ja temas sisaldub vähemalt üks teine element.
Vaatleme näiteks mõisteid mari, jõhvikas, maasikas, sinikas, metsamari, soomari. Mõistes mari sisalduvad kõik ülejäänud mõisted, sümbolitega jõhvikas ⊂ mari, maasikas ⊂ mari jne. jõhvika ja sinika summa on soomari: jõhvikas ∪ sinikas = soomari, maasika ja sinika ühisosa on null: maasikas ∩sinikas=∅. metsamarja ja soomarja ühisosaks võiksime lugeda sinika: metsamari ∩ soomari = sinikas.
Kahe mõiste kohta, millest üks sisaldub teises, ütleme vastavalt, et üks on konkreetsem, teine abstraktsem. Keele mõistete hulgas on kõige abstraktsem universaalne mõiste ∪, milles sisalduvad kõik teised. On ka väga palju mõisteid, milles ei sisaldu enam teisi ühe sõnaga väljendatuid; niisuguste täiesti konkreetsete mõistete näiteiks on jõhvikas, sinikas, maasikas, tamm, haab jne. Muidugi jagunevad jõhvikad, sinikad ja tammed väikesteks ja suurteks, ilusateks ja inetuteks, kõrgel või madalal kohal kasvavateks, aga on ilmne, kuigi sageli raskesti määratletav vahe sõnaühendi vahel, millele vastab üks mõiste, ja sõnaühendi vahel, millele vastab mitu mõistet. Mõtlemise-kujutlemise elemendid ei ole kõige konkreetsemad asjad: kask, mis kasvas isatalu akna all; maasikas, mille Pille parajasti suhu pistis; see haab seal… Mõtlemise-kujutlemise elemendid on üldiselt sõnad, millest siis moodustame sõnaühendeid veel konkreetsemate tähenduste väljendamiseks, nagu näiteis eespool.
Abstraktsemate tähenduste väljendamiseks kasutame tihti samuti sõnu: mari, vili, puu, millest omakorda abstraktsemad on sõnad asi, olend. Sageli on keeles „lünki” – puuduvad mitmed abstraktsemad mõisted – ja eesti kirjakeele ajalugu teab hulga näiteid selle kohta, kuidas selliseid lünki on täidetud laenude, tuletiste või tehissõnadega: jalg ∪ käsi = jäse; taim ∪ loom ∪ inimene = organism; meri ∪ järv ∪ jõgi ⊂ veekogu; mägi ∪ org ∪ tasandik ⊂ pinnavorm jne., millest pikemalt allpool.
Liikumine abstraktselt konkreetsele saab olla definiitne: puu – see kask siin, või indefiniitne: puu – mingi puu.
Võime rääkida konkreetsuse-abstraktsuse tasanditest keeles. Kõige konkreetsemal, „alumisel” tasandil, asuvad täiesti konkreetseid asju tähistavad väljendid (see kask siin), kõige kõrgemal tasandil universaalmõiste U, mis tähistab kõike, ja nende vahel olemasolevad või mõeldavad sõnad konkreetsemate ja abstraktsemate tähendustega. Igale alama tasandi väljendile A vastab vähemalt üks kõrgema tasandi väljend B, nii et A ⊂ B.
Vana rahvalaulu loojate kujutlus näib liikunuvat valdavalt väga konkreetsel pinnal, ja veel enam: võib märgata tendentsi piirduda minimaalse arvu konkreetsustasanditega.
Rahvalauludes ei kohta või kohtab haruharva muidu nii igapäevaseid sõnu kui inimene, loom, taim, sugulane, asi, riist. Haruharva kohtame abstraktsematest indefiniitselt konkretiseeritud väljendeid, mis on nii tavalised uuemas luules. Rahvalaulus ei oleks normaalsed väljendid nagu: midagi helendab, helgib ja tuikab; kusagil on üks maja; see oli ennemuistsel a’al; ei kunagi, ei iial keegi. Muidugi on raske väita midagi täpsemat üksikute sõnade esinemissageduse kohta seni, kui puudub rahvalaulude sagedussõnastik (ja üldse sõnastik). On aga ilmne, et lauludes on sagedasemad üksikute puude nimetused (kuusk, kask jne.) kui abstraktsem puu; laps näib olevat pigem tütre sünonüüm kui iseseisev abstraktne sõna. Rahvalaulus ei kohta ka niisuguseid lihtsaid ja hilisemas luules tavalisi üldistusi nagu elu on otsas, maailm on kuri, kõige suurem õnn on… See ei tähenda, et rahvalaulule on üldistused võõrad, vaid seda, et neid väljendatakse teisiti kui näiteks hilisromantilises luules, mis on silmatorkavalt abstraktne. Luuletuse näiteks, kus on just niisugust sõnastust kasutatud, mis rahvalaulus võimatu, võiks olla Marie Heibergi „Ma usun..”:
Ma usun, et üks kõrgem vägi
Küll on ja peab olema,
Kes meie elualgust nägi
Ja tulevikku tunneb ka.
Kes igavesti ette teadis,
Mis on ja peab olema,
Kes kindlas sihis ette seadis
Me