y-line/>
Elsbet Parek. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus
SAATEKS
Elsbet Pareki esimeseks Kirjandusmuuseumi väljaandena ilmunud käsikirjaks oli “Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926” 1998. a (“Litteraria” 14). Tol korral oli valiku tegemisel määravaks asjaolu, et Tartu-perioodi mälestustes leidub silmapaistval hulgal kajastusi autori kontaktidest eesti kultuuriloos olulist rolli etendanud isikutega (nimeregister sisaldab üle 250 nime). Kuigi esialgne publitseerimisplaan sellega piirdus, tekkis Pareki käsikirjadesse süvenedes mõte tuua lugejateni ka ülejäänud osad tema memuaaridest. 1999. aastal ilmuski “Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922” (“Litteraria” 16), ajakirjas “Tuna” on ilmumas “Tartu – minu lapsepõlve linn (1907-1916)”
Käesolev osa mälestustest on huvipakkuv eeskätt käsitletava perioodi tõttu, millesse mahub nii palju eesti rahva jaoks pöördelisi ja dramaatilisi sündmusi: baaside leping, omariikluse lõpp, nõukogude aasta, sõda ja 1944. aasta dilemmaga “Minna või jääda?” E. Parek oli üks neist, kelle pere neis ajaloo keeristormides üsna rängalt kannatas (abikaasa arreteerimine ja hukkamine, kodu hävimine pommirünnakus), lisaks poja surm. Ometi ei leidu nende sündmuste kirjeldustes vähimatki enesehaletsuse varjundit. Pigem kirjeldab autor teiste tundeid kui enda omi.
Üldtuntud kultuuritegelastega oli Parekil Pärnu-perioodil mõistagi tunduvalt vähem kokkupuuteid kui Tallinnas ja Tartus elades. Seda kõnekamad on aga need vähesed seigad, eeskätt Johannes Vares-Barbarusega seonduv.
Elsbet Pareki mälestused on kirjutatud 1960. aastate lõpus Kirjandusmuuseumi jaoks, et nad sel kombel säiliksid tulevastele põlvedele – toona poleks olnud mõeldav neid avaldada. Tänu sellele puudub praegu vajadus neid ümber töötada ja ajastuomasest retoorikast puhastada, nagu see suure osa nõukogude perioodil kirjutatud tekstide puhul paraku on. Niisiis on autori stiil ja sõnakasutus säilitatud, küll aga on teksti parema loetavuse huvides keeleliselt toimetatud. Kommentaaridena on lisatud täpsustused ja täiendused. Käsikirjaga (EKM EKLA f 169, m 156:1) on huvilistel võimalik tutvuda Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Käsikiri on 1991. a osaliselt avaldatud E. Pareki Pärnus ilmunud raamatus “Mälestusi aastaist 1931-1949”.
Ülevaade E. Pareki trükis ilmunud kirjutistest, samuti tema käsikirjadest EKLAs leidub “Litteraria” 14. vihiku saatesõnas.
Kirjandusmuuseumil on kavas Elsbet Pareki mälestuste avaldamist “Litteraria” sarjas jätkata 1940. aastate käsitlusega.
Tempora mutantur et nos mutamur in illis 1
1939. aasta suvi hõljub mu meeles mingi kauge sooja ja värvilise pildina. Mineviku romantika. Olen küll viimasel ajal püüdnud jõuda tolle ajastu olemuseni, raputada mälestustelt maha neisse imbuvat ilutsemise kallakut. Aga paratamatuks jäävad faktid: olid ise kolmkümmend aastat noorem, elu kulges mööda siledat rada, eluraamid näisid garanteeritud.
Püüdmata midagi ilustada ja mitte vaid õigustada endisi elutingimusi – olen siiski sunnitud möönma, et enamik minu generatsiooni inimesi minuga samast keskkonnast on kandnud valusaid ja raskeid kaotusi. Ja on olnud hädasti vaja jõudu, mõistust ning vastupidavust, et mitte kibestuda, jäädes alla aja käsule. Nüüd on kolmkümmend aastat teinud oma töö. Ja kaugemalt distantsilt on parem perspektiiv.
Jättes kõrvale kõik isikliku, katsun meenutada Pärnu olustikku tollel mällu lõikunud suvel.
1939. aastal pühitses Pärnu kuurort oma 100-aastast juubelit. Juubelisesooniks valmis uus – neil aastail väga suurena tunduv – rannakohviku hoone supelrannikul. Hoone kavandas linnaarhitekt Oskar Siinmaa (enne Siimann) ja väga uudne silmale oli ümmargune seenekujuline välisrõdu. Eriti maitsekas oli kohviku sisekujundus ja mööbel – oli ju sisekujundus Siinmaa tugev külg. Nüüd on kohvik suurem endisest: endised välisrõdud on tõmmatud hoone sisse. Tol ajal kirendas kohviku mõlema korruse rõdudel lakitud puumööbel eredates värvides: kollane, punane, roheline ja sinine. Seenel ja pikirõdudel olid laudade kohal värvilised linased sirmid kaitseks päikeselõõsa eest. Sees kohvikuruumis olid kaunid punutud põhjadega mugavad toolid, trepi-kõrvalises nurgas Eesti stiilis mööbel. Ka sööginõud ja kõik tarbeesemed olid eriti maitsekad, rääkimata lampidest ning välislaternatest, mis pimedail augustiõhtuil eriti efektselt mõjusid.
Euroopa poliitiline olukord oli ärev. Hitleri agressiivsuse pilt oli selge. Ka meil vihkasid teda kõik teadlikumad inimesed ja kartsid tema täitmatust. Aga meieni polnud jõudnud veel tõelise õnnetuse vood – alles hoidsime kahel käel kinni oma töö ja vaevaga saavutatud heaolust, õieti nautisime alles selle esimesi sõõme.
Suvi oli soe, ilusailmaline. Kahvatupoolne põhjamaa päike püüdis anda parimat. Pärnus viibis vaatamata rahutule poliitilisele taevale küllaltki välismaiseid suvitajaid. Rannahotellil lehvisid tolleaegse kombe kohaselt kõigi väliskülalismaade lipud: Rootsi, Soome, Inglise, Taani ja isegi USA ja SSSRi omad. Tava kohaselt oli eriti palju suvitajaid Skandinaaviast.
Pärnu. Vaade linnale.
Rannahotell kuulus linnale, seda majandas linn ise. Kogu kuurorti hooldamiseks oli ametis supelinspektor. Kaua aastaid oli supelinspektoriks P. Raudpõld (endine Raudfeldt), intelligentne, keeli valdav ja hoolas. Tema lahkumisel sai sellele kohale endine ajakirjanik E. Illermaa.
Nägusa, moodsalt lamedakatuselise kahekorruselise hotelli Vaasa oli Schmidt ja Со laevaühisus ehitanud eeskätt rootslaste jaoks, keda selle firma uus luikvalge laev Estonia otseliinis Stockholmist Pärnu vedas. See otseliin avatigi juubelisuveks 1939. Tolleaegsetest parimatest Pärnu hotellidest võiks veel mainida Bristoli (praegu2 Baltika) ja Grand Hotelli (praegu Võit).3 Need kuulusid muidugi eraomanikele. Peale selle oli suvekülaliste vastuvõtuks olemas veel terve rida võrdlemisi suuri pansione, kus võeti suvitajad täiele kostile ja mis tõid nende omanikele kenakest kasumit. Tähtsamad neist olid: Mon Repos, Carola, Hohenhausen, Krusenstern, Rumwoldt, Villa Luge, Estonia, Villa Mare, Villa Redlich jt. Praegu on kõigi nende tolleaegsete pansionide hooned kuurorti kasutada.
Pärnu rand.
Neid vanu suuri puumaja-logusid – kohalike sakslaste pärandit mineva sajandi lõpust ja käesoleva alult – on ikka jälle üle värvitud ja üles kohendatud, kuigi nende aeg peaks läbi olema. Iluks ja auks moodsale kuurortile need küll ei ole.
Kuurorti 100. a juubeli puhul ilmus koguteos “Pärnu ja ta kuurort” K. Eerme toimetusel, mis andis küllaltki sisukaid andmeid ja kokkuvõtteid kuurorti kujunemisest.
Sel puhul oli ka Pärnu Muuseumis näitus “100 aastat Pärnu kuurorti”. Juubelinäitus oli hästi huvitav, kuna materjali selleks oli rohkesti koguda suudetud.
Mida mäletan veel sellest suvest? K. Pätsi sünnikoha tähistamiseks paigutati Tahkuranna ninale monument. Kriitilisemad haritlaste ringkonnad – ja nendest polnud puudust – pidasid seda ülepakkumiseks ja naersid selle üle.
Vändras, keskkooli ees, avati pidulikult Anton Jürgensteini- ühe vanameelsema kultuuritegelase – monument.
Pärnus algas Eesti Panga Pärnu osakonna uue hoone ehitamine, millest pidi saama suurim ja moodsaim maja siin linnas. Hiljem (1945-1967) õppisid pärnakad seda hoonet tundma ajutise teatrimajana.
Augustis kirendas valge rannaliivik nii võõrastest kui ka omadest suvitajatest värvirikastes rannakostüümides. Mõnuleti lamamistoolidel ja rannakorvides või liivale laotatud supellinadel, istuti kohvikurõdudel värviliste päikesevarjude all. Vesi oli täis kilkavaid pruunistunud kehadega suplejaid, kelle vahel liuglesid kerged valged süstad. Vees sulistati supeltrikoodes, rannaliival kandsid daamid kirjusid lühikesepüksilisi päevitusülikondi. Rannast lahkudes tõmmati neile tihti peale pikad tumesinised villasest trikotaažist püksid. Riietuskabiinid olid kohviku kõrval, nende ees fontäänid enda mereveest ja liivast puhastamiseks.
Õhus oli tunda kauguses põlevate soode suitsuvingu. Eesti-Läti piiril põlesid metsad, ent toda suitsu võis Pärnu päikeselisel rannikul näha vaid kauge vinana. Kogu liivik oli väga puhas, igal hommikul vara puhastati