mida teatav rahvakiht ostma tormas. Sakslaste kinnisvarad pidi Eesti riik maksma välja Saksa riigile – see omakorda ümberasujatele. Kas keegi neist selle raha lõpuks kätte sai – pole mul juhust olnud teadjalt küsida.
Kõik vanad sakste teenijad said hästi palju vana kolu. Parem mööbel ja esemed viidi kaasa. Saksamaal jäid need algul enamasti sadamaaitadesse hoiule ja sõja ajal hävines palju pommitustel. Kunstiesemeid ja kohalikke kultuuriväärtusi ei lubanud meie riik välja vedada – selleks oli sadamates kontroll. Pärnu Muuseum ja Saksa raamatukogu pitseeriti riikliku muinsuskaitseinspektori korraldusel kinni, et sealt kultuurivarasid kaasa ei võetaks.
Algul pidi kogu ümberasumine viidama läbi ühe nädala jooksul, aga paratamatult venis see kahele nädalale. Ortawa saabus 6. oktoobril ja lahkus ümberasujatega 20. oktoobril. Lahkujaid oli vahepeal registreeritud ca 1000, ent lõplikult Jahkus Saksa laev 697 isikuga – ja nende seas olid ka viljandlased.
Laevale lasti nimekirjade ja dokumentide alusel. Iga lahkuja andis ära Eesti passi ja ei tohtinud peale seda enam laevalt maale tulla – ta oli muutunud võõraks oma põlisel kodumaal. Ühes sakslastega läks ka eestlasi, kelle teine abielupool oli sakslane. Neid ei olnud palju ja tol ajal põlastas neid meie avalik arvamus – hiljem enam mitte.
24. oktoobril lahkus ka teine laev ca 60 ümberasujaga ja peamiselt nende kõigi kraamiga. Pärnusse jäi kohale veel üle 200 sakslase.
Varsti tulid teated, et siit ümberasustatud sakslased on paigutatud elama Poola aladele, kust poolakad ise välja aetud. Neid pandi poolakatest tühjendatud elamutesse, kuhu oli enamasti sisse jäänud poolakate mööbel, majakraam, isegi moosipurgid sahvrite riiulitel. Samal ajal rändasid nende elamute tõelised omanikud, komps käes, sügisporistel teedel või leidsid koha koonduslaagris. Naiivsemad ja ahnemad baltisakslaste seast olid rõõmsalt üllatunud nii toredaist tingimustest. Ent väga paljud tundsid häbi ja ängistust teistelt röövitud kodudes.
Ja siinsest suhteliselt vabast õhkkonnast ning oludest läinud baltlastel ei olnud kerge kohaneda hitlerlikule režiimile, mis ei sallinud vähimatki kriitikat ega suupruukimist. Kogu baltisaksluse üleviimine Baltimailt Suur-Saksamaale kujunes varem või hiljem paljudele nende hulgast traagiliseks.
Olin minagi sadamas sakslaste laeva lahkumisel. Palju rahvast oli kokku tulnud – kõik seisid kuidagi masendatult, sordiini all. Suure Ortawa väljasõidul olid kõik reelinguääred reisijaist mustad ja enamik lahkujaist nuttis. Kerge minna ei olnud.
Kui olid lahkunud ümberasujate laevad ja Pärnus vabanenud ligi 100 korterit ning likvideeritud rida saksa asutusi, sumises esiotsa kogu linn veel selle ümber.
Samasugune pilt oli ka teistes linnades. Läks ära terve rida tuntud arste (saksa arstid olid üldiselt hinnatud), advokaate, arhitekte, insenere, pastoreid – puha kõrgema haridusega kaader. Ja nende kõrval suhteliselt väga palju vanu inimesi, ka saksa vanadekodud ja varjupaigad terves koosseisus. Ilmnes, et baltlased olid tugevasti raugastunud rahvakild.
Kadus meie linnapildist see inimtüüp, millega olime harjunud lapsest saadik ja mida üldiselt nimetati “saksa tante”: hästi vanamoodsetes kübarates ning ajast ja arust läinud tumedas riietuses saksa keelt rääkivad vanad daamid, keda eriti silmapaistvalt palju oli väikelinnades. Üheks põliseks komponendiks Pärnu majanduselus oli südalinnas paiknev 1734. a asutatud – seega üle kahesaja aasta vana – Jakob Jacke ja Со kaubamaja, millele kuulusid suured kinnisvarade plokid südalinnas. Firma asutaja Jakob Jacke (Jack) puhkas juba 1780. aastast Pärnu Alevi kalmistul valges rokokoostiilis ilustustega hauakabelis. Arhiivi andmeil oli tema isa – elukutselt sadulsepp – sisse rännanud Saksamaalt, saanud Pärnu kodanikuks 1710. a. Vanem poeg Jakob Jacke töötas end üles, asutas oma kaubakontori, kogus suure varanduse ja suri poissmehena. Ta lasi koostada 18. sajandile iseloomuliku väga keerulise testamendi, mille järgi kaubamaja ühes kõigi varadega läks tema sugulastest koosneva konsortsiumi valdusse. Järelvalve õigus ja kohus oli pandud Pärnu linna raele. Suguseltsi väljasuremisel jäi pärijaks linn. Üle pooleteise sajandi oli see nii kestnud – ja palju rahvajutte liikus “Jaki kontori” ja selle valdajate ümber. Jacke-nimeline perekond oli ammu lõppenud ja konsortsiumis istusid naissoost pärijate hoopis teisenimelised järeltulijad. Nüüd lõpetas ka see vana firma oma tegevuse – ja kinnisvarad langesid linnale. Viimaste konsortsiumi liikmete pärimisõigus oli vaevalt tõestatav.
Korraga hakkas igast kandist esile kerkima senitundmatuid J. Jacke sugulasi, kes tahtsid kõik pärandusest osa saada. Kõik see toimus eeldusel, et Jacke olnud eesti soost, tulnud maalt linna ja töötanud end üles. Jacke “sugulasi” ilmus Pärnust, Laiksaarest, Virtsust ja ka Tallinnast. Iga Jaki nimeline tuli väitma oma sugulust – ent tagajärgi need rünnakud ei andnud. Ajalehed kirjutasid sellest palju, enamasti naljatoonis. Pärnumaal liikus ringi isegi pikem laul Jaakup Jakist, mis lõppes sõnadega: “Nii Jakk saand rikkaks kauplejaks ja Pärnus kuulsaks kontoriks.”
Pärnu uueks linnapeaks järsku surnud H. Soo asemele valiti senine linnanõunik P. Suve, kes oma administratiivseid võimeid alles väga vähe oli näidanud.
Oktoobri lõpul põrutas kõiki teade: NSV Liit nõuab endale baase meie territooriumil. Kõigi ajalehtede esikülgedel seisis suurte tähtedega, et vabariigi valitsus on otsustanud selle nõude täita – anda NSVL-le baaside ehitamiseks territooriumi – Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis. Kommentaare oli vähe: seisti paratamatuse ees. Sama sündis ka Lätis ja Leedus. Saime kõik aru: see on Balti riikide iseseisvuse lõpu algus. Vene soomusvägede osad tulid idas üle piiri ja liikusid kindlaksmääratud marsruudil oma baaside poole. Teid palistasid kaitseliitlaste spaleerid. See oli mõttetu žest. Mäletan udust sügispäeva, kui Vene tankide kolonnid teel Saaremaale üle Virtsu läbistasid Pärnu. Nad sisenesid linna Riia maanteelt, ületasid suure silla ja väljusid läbi Vana-Pärnu Kuressaare maanteele. Ei mina ega mu lähedased uudishimutsenud seda näha oma silmaga. Kuulsime vaid eemalt kalki metallikolinat.
Novembri alguses sai teatavaks, et dr Vares-Barbarus, kes oli töötanud Pärnus arstina 1920. aastate algusest peale, kavatseb üle kolida Tallinna. Omavahelisel jutlemisel sellel teemal ütles ta mulle: “Olen küllalt kaua istunud ühel kohal, peaaegu tarretanud siia. Olen selles eas (49), kus mul on võibolla viimne šanss uue alustamiseks. Katsun oma arstipraktika üle viia suuremasse linna. Kui ma seda praegu ei tee, on mõne aasta pärast juba hilja. Saksa arstide lahkumisega Tallinnast peaks avanema seal võimalused.”
Ta leidis hea korteri Roosikrantsi tänaval, kust oli ümberasujana lahkunud üks saksa arst. Siuts paistis ülekolimisega vägagi nõus olevat. Ja juba olidki nad läinud.
Hiljem levis versioon, nagu oleks Vares läinud Tallinna kindlate väljavaadete ja ülesannetega uue saabuva suhtes. Mina seda ei usu. Vares oli demonstratiivselt pahempoolse hoiakuga, rahuldamatu, täis protesti kõige tagurliku vastu, siiras NSVL-i sõber. Ent kolides Tallinna, mõtles ta seal arstina töötada ja võibolla jälle mingit progressiivset kirjanduslikku rühmitust luua, milleks aeg ja olud olid soodsad. Sakslasi – muidugi natse – kirusime ja vihkasime alati koos: see oli juba aastaid kindel hoiak. Aga poliitilist propagandat kommunismile ei üritanud Vares meie hulgas kunagi. Kultuurilist propagandat NSVL-le küll.
Mul on küll hästi meeles juhus – sakslased evakueerusid juba ja poliitiline taevas oli hästi tume – kui pr Siuts kord minult ja ühelt teiselt daamilt kohvilauas küsis: “Kui oleks selline olukord, et peaksite paratamatult valima venelaste ja sakslaste vahel, – kuidas teie valiksite?” Mina vastasin kõhklemata, sest tol ajal polnud me veel õppinud oma tõelisi arvamusi enda teada jätma: “Ma vihkan natslikku Saksamaad ja selle vaatega sakslasi, aga mul pole ka mingeid illusioone kommunistliku Venemaa suhtes: ei taha üht ega teist.” – “Aga kui pole muud valikut kui need kaks?” – “Vabatahtlikult ei vali kumbagi. Tugevaim surub end jõuga peale, see on niikuinii paratamatu. Mis valikut siin mängida?”
Sellega lõppes meie ainus poliitiline kõnelus – ja ei kordunud. Vares ise rääkis kõigest muust. Oli väga kahju nende lahkumisest. Kahju ka Varesest meie majaarstina, kuna me kogu perega teda väga usaldasime. Tähtis oli ka see, et ta oskas alati sisendada kindlustunnet, mõjutada psühholoogiliselt positiivselt. Tema oli ikkagi arst kutsumuselt, mitte vaid ametilt.
1939. a jõulud möödusid