«Litteraria» sari. Mälestusi aastaist 1939-1944 Pärnus. Elsbet Parek

esile kerkinud Eenpalu jt, polnud kaugeltki nii populaarsed ega võrreldavad kahe eelmisega. Tartu rahval oli muidugi oma Jaan Tõnisson.

      Uue valitsuse juhiks sai dr Johannes Vares-Barbarus. Valitsusse kuulusid tuntud isikuist veel Johannes Semper – haridusministrina, Nigol Andresen – välisministrina. Need kultuuritegelaste nimed varjutasid tugevasti teiste töölispoliitikute omi.

      Pärnus soovisid kõik tuttavad mulle õnne: “Uue valitsuse juht – teie hea sõber! Mis teil viga!” Pärnus lootsid väga paljud Varesele. Teda tunti, teati, et ta oli aus ja põhiliselt hea – ning ühtlasi suur töömees. Tema nimi nagu garanteeris vägivalla ja korralageduse ärahoidmist. Olime alles nii naiivsed, et mõtlesime, nagu tähendaks või kaaluks see üleminekuajaks kokkuklopsitud valitsus midagi. Õigeid võimuvahekordi ei osatud veel näha. Ei teatud, mis tähendab partei. Julgeolekuorganitest olime kuulnud küllalt hirmu- ja õudusjutte, ent ei teadnud kunagi – palju neist uskuda, palju mitte. Ent viimastega tegid päris laialdased hulgad kiiresti tutvust – mitte omal initsiatiivil. Kõik algas pikkamisi, vaikselt, öösiti.

      Käisin veel samal segasel suvel Tallinnas. Tuttavad istusid endiselt kohvikus. Hinnad olid alles endised, vääring endine. Meie rahvale omase pilkehimuga naerdi Nõukogude sõjaväelaste perekonnaliikmete, keda nüüd massiliselt sisse toodi, välisilmet. Naerdi naiste riietust, valgeid barette, nende kaasatoodud toidumoona – voblakala ja kartulikotte. Neile rekvireeriti kortereid parimates linnaosades, mis tekitas muidugi pahameelt. Nad olid umbusklikud, kartlikud ja – paratamatult ahned.

      Tormasid kõike ostma – riideid ja kingi ja toiduaineid. Kõik oli neile tol ajal kehtestatud kursi järgi väga odav.

      Meie oma kaitsevägi püsis veel – koondati ainult teatud punktidesse, kus toimus kaadri selekteerimine. Kogu endine riiklik struktuur püsis ajutiselt. Tollel 1940. a suvel külastasin oma häid tuttavaid. Kõik olid kuidagi seotud meie omariiklusega, kuid keegi neist polnud kapitalist, tõeline buržui ja vereimeja. Riigiametnikud, sõjaväelased, kooliõpetajad – kõik tundsid maapinda jalge all kõikuvat, ega osanud kujutleda, kuidas kujuneb elu edasi.

      Kuulsin, et Varesed on kolinud Toompeale peaministri ametikorterisse. Mul polnud kavatsust neid külastada, kuna tundus, et värske peaministri juurde lihtsalt uksest sisse vajuda ja hakata temaga muljeid jagama, oleks kuidagi pentsik ja pealetungiv. Ent Harju mäe treppide juures tuli mulle ootamatult vastu Siuts Vares, riietatult väga lihtsasse valgesse puuvillakleiti, valge barett peas, piimamannerg (!) näpus. (Kui ma seda hiljem oma emale rääkisin, ei saanud see pidada oma teravat keelt: “Möödunud Pärnu aastate jooksul pole keegi näinud Siutsi piimanõuga poes käivat või turul sisseoste tegemas. Kas nüüd proletaarse peaministri naise seisund nõuab esinemist lihtsa töölisnaisena? See ei sobi tema arukusega!”)