omal ajal hoolega valitud laudadest tehtud; ka korstnajalg kuni vahelaeni kõlbas uut peremeest teenima jätta. Halvemaks tuli tunnistada avastus, et üks laetaladest vajas väljavahetamist, sest oli läbisadanud katusest mädaniku sisse võtnud. See tähendas küll suuremat lammutustööd, aga ei suutnud Sandri vaimu heidutada. Ning kui mees esimese tööpäeva hilisõhtul mööda värskelt kokkulöödud redelit oma magamisasemele ronis, igatses ta rohkem uue töörohke hommiku kui unka all ootava aseme järele.
Mõni päev hiljem jõudis tema juhatuse peale kohale auto ehitusmaterjaliga: laudade ja prusside kõrval olid koormas ka katuseplaadid, sest uut maja hakatakse ehitama vundamendist, vana remontima aga katusest. Ammune pilpakatus oleks juba kümneid aastaid tagasi väljavahetamist vajanud; nüüd tuli sedavõrd rohkem vaeva näha, roove ja ilmselt ka sarikaid lappida, et kõigepealt uus katus peale saaks ja see vanajumala poolt alla saadetava vee kõrvale juhiks. Aga Jumalal oli sel kevadel nähtavasti hea tuju, ilm pidas kuiva ning majakeha, millelt Sander oli uksed ja aknad eest võtnud, kuivas tõmbetuules kiiresti. Isegi eemaletõukav kopitusehais, millega mees kuidagi harjuda ei suutnud, hakkas tuuletõmbuses hajuma. Paari päevaga ajas Sander vana katuse maha ja jäi lõpuks üsna nõutuks: mitte ainult kirvega tahutud roovlatid, vaid ka sarikad olid tükati mädaniku sisse võtnud. Ta oli lootnud, et piisab kahtlaste sarikate tugevdamisest, nüüd pidi aga nentima, et need ei pea kohati enam isegi naelu sees.
„Kurat… Maha kõik, mis muud!” tegi ta raske südamega otsuse, aga sellest hoolimata seisis veel tükk aega ülal aampalgil, käed puusas, ja kalkuleeris, kas ikka tõesti… Sest kogu uue toolvärgi tegemine tähendas suurt tööd. Ja üksinda, ilma abiliseta oleks see vist väga raske kui mitte võimatu. Aga kui peab, siis peab…
Sander Karm istus ajutise keedukoha kõrval õuenurgas, toppis kuivanud oksi paja alla, milles keesid koorega kartulid, ja vaatas maja, millel senisest katusest olid säilinud vaid osaliselt mustaks tõmbunud sarikad. Kärsitusega oli ta oodanud päeva, mil ta neile uue roovitise lööb ja hakkab plaate paigaldama. Ja kuidas siis ühe-kahe päevaga kogu maja saab hoopis uue ilme, peaasi aga – enam vihma ei karda. Igal hommikul oli ta kõhedustundega taevast uurinud ja kergendusega nentinud, et kuiv ilm vist jätkub; sadu oleks kogu senise kuivatamistöö hukkaminekut tähendanud. Aga nüüd, selle asemel et saaks juba uut katust panema hakata, tuli edasi lammutada ja polnud lootustki, et uus katus mõne päevaga valmis saaks.
„Tont võtaks, hakka või usklikuks, et kuiva ilma paluda…” torises mees, aga teha polnud midagi. Kui ta oli neli auravat kartulit ära koorinud ja need paari soolaheeringa lõiguga kiirustades alla kugistanud, ronis ta jälle üles ning hakkas kirvega vemmeldama, enam polnud vaja sarikaid säästa. Ning kui ta oli katusekandjaid ühendanud puupulgad üksteise järel välja tagunud, langesid sarikapooled nagu niidetult kokku. Peremehe rahustuseks läksid kaks nendest langedes ka pooleks – tal oli tõesti õigus olnud, säästa polnud siin midagi. Töö jätkus, ja kui loojangupoolne kuusemets õhtul päikese järjekordselt ära sõi, oli majast järel vaid kandiline karp. Ööbikul toomingapõõsas polnud juhtunust sooja ega külma, tema trillerdas samamoodi, kui oli kõik ööd teinud; Sander aga, kes oli asemele teki alla pugenud, tundis sel õhtul ebamäärast rahutust, sest esimest korda oli ta ettevõetus kahtlema hakanud. Ta oli siia tulnud lootusega kiiresti ehitama asuda, aga oli seni pidanud vaid lammutamisega tegelema. Ja iga tükiga, mille ta maja küljest kiskus, oli suurenenud ka see töö, millega Laanehaua pidi talle korraliku välimusega ning elamiskõlblikuks, veel enamgi – mugavaks koduks saama. Mitte et kogu ettevõtmises oleks midagi võimatut olnud, aga Sander tundis end äkki rohkem üksi olevat kui kunagi varem. Ta sai loota vaid iseendale, oma jõule ja oskustele, aga tööd oleks siin jätkunud tervele brigaadile.
Kas ma pole mitte oma jõudu üle hinnanud? küsis ta endalt, aga miski temas tõrkus jaatavalt vastamast. Tööd ta ei kartnud, küll aga aega. Seda, et enne jõuab aasta sügisesse, kui Laanehaua talvekorda saab, ja ta peab ikkagi linna tagasi kolima.
„Katus kõigepealt. Siis seinad soojustada, uued uksedaknad ette, korsten ja ahi laduda… Siseviimistlusega on aega, seda saab ka külmal ajal teha. Ahjaa, pliit muidugi ka, süüa vaja teha. Elekter…”
Elektriga olid Laanehaual kõige keerulisemad lood. Kunagi oli siin vool olnud, betoonpostide rida oli siiamaani püsti, aga metallikratid olid kõik liinijuhtmed kaasa viinud. Ning kui Sander käis asjameeste käest uurimas, kuidas voolu tagasi saaks, öeldi talle niisugune rahanumber, mis valupiste kõhtu lõi.
„Nii palju?” oli ta kohkunult üle küsinud.
„Selline on liini hind,” laiutas meister käsi.
„Aga postid on ju püsti! Need on alles, betoonist pealegi!”
„Noh… Ega tea, kas need enam kõlbavadki,” venitati ebamääraselt, aga siiski sedavõrd kõhklevalt, et tellijas tekkis lootus – see hind ei ole lõplik, siin annab kaubelda.
„Kõlbavad, ma olen nad kõik üle vaadanud! Betoon, see ei idane ega mädane!” kinnitas Sander ja saavutas selle, et mees lubas tulla kohapeale asja uurima.
3
Harinõmme teeristil, kust teeharu Killerpalu mõisa poole pööras, seisis juba ligi pool sajandit vana eterniitkatusega ja hallikspleekinud seintega, palgivirnadest ümbritsetud laudkuur. See oli saeveski, mille kohalik kolhoos oli omal ajal üles löönud ja mis sellisel kujul oli käest kätte käinud: kõigepealt kolhoos „Kindel Tee”, siis võttis ehitise koos sisuga võlgade katteks üle kolhoosiehituskontor, siis jäi ettevõte tellimiste puudusel sootuks seisma ja lõpuks, erastamiste aegu, sai selle endale endine kolhoosi töökoja juhataja Priit Maasikas. Priit oli kohaliku taluniku poeg, aga sel ajal, kui talud kolhoosi haarati, oli poiss veel koolieelik olnud ega enam mäletanudki, et tema isa kunagi taluperemehe nime kandis. Isast sai lihtne kolhoosnik, Priidust aga pärast seitsmeklassilise kooli ja traktoristide kursuse lõpetamist traktorist. Ning kui juba neljakümnele lähenevale mehele pakuti võimalust kolhoosi masinate remonditöökoda juhatama hakata, võttis Priit pakkumise heal meelel vastu – palk oli suurem ning sellega sai ta lahti traktoriistmel rappumisest ja ammugi tüütuks muutunud põldude viilimisest. Töökoda oli üldse hea koht, seal oli võimalik mitmete metallitöödega oma kätt harjutada ning nüüd, oma saekaatrit kõbides, kulusid need oskused marjaks ära. Tänu Priidu oskustele püsis saeraam, mille koht ammugi oleks kuskil romumetalli hulgas olnud, ikka veel töökorras.
Sander Karm peatas oma auto maanteeserval ja kõndis valgest lauahunnikust julgustatuna saeveski juurde maad kuulama. Kui ta aastate jooksul veidi viltu vajunud kuurialusesse sisenes, ei olnud seal esmapilgul näha ühtegi hingelist. Saeraam seisis, poolenisti saetud palk hammaste vahel, nagu oleksid seal tegutsenud mehed kabuhirmus laiali jooksnud.
„Halloo!” hõikas Sander kõheldes ja vaatas ringi. Ruumi taganurgas oli mingi putka, nähtavasti kontor, ilmselt seal… Aga enne, kui ta jõudis hakata sinnapoole samme seadma, kostis vastus hoopi veidrast kohast – saeraami juurest põranda alt.
„Keskjaam kuuleb! Aga liin on kinni!”
„Mis pagana keskjaam ja liin…” torises Sander ja astus lähemale.
„Mis sa siis hallootad, kui sa telefoniga ei räägi.” Nüüd ilmus mingist luugist kõigepealt parajalt habemessekasvanud pea ja siis ka selle omanik, määrdeprits käes. „Näe, hoopis võõras mees, mina mõtlesin, et Kalmuse Jürka! Sellel on ka nihuke hallootamise mood.”
„Kas teie olete selle poe peremees?”
Habemiku näole tuksatas muie.
„See kaubamaja on minu oma neh. Aga kassapreili läks juuksuri juurde ja kaardiga maksta ei saa.”
Mehed mõõtsid vastastikku teineteist.
„Eks vist peaks ennast tuttavaks tegema… Mina olen Laanehaua uus omanik. Nimi on Sander Karm.”
„Karm värk… Et Laanehaualt ja kohe omanik? Kavatsete surnu üles äratada?” Habemik pani määrdepritsi ära, pühkis kaltsuga käe puhtamaks ja ulatas Sandrile. „Mina olen Priit Maasikas. Palju magusam nimi!”
„Nojah…” ei osanud Sander midagi lisada. Saeveskimees oli muhe ja naljasoonega,