lõua ja otsustas, et see harjas võib veel päevakese kasvada. Nagunii ei tule siia metsakaenlasse kedagi, kellele peaks siledamat nägu näitama.
Ojake oli Laanehauale ja selle peremehele omamoodi õnnistus. Nüüd polnud küll juba ammu vihma sadanud ja vesi oli madalaks jäänud, kuid hommikuseks näoloputuseks piisas. Ja käänu taga laiemas hauakohas oli nüüdki sügavust Sandrile rinnuni, seal sai palavaga kehalt higi üleni maha pesta – ilmad olid soojad, kuigi suvi ei olnud veel oma õigustesse astunud. Aga veelgi tähtsam oli, et see voolav veenire, mis kuskilt suurtest soodest alguse sai, oli endale teed otsides kruusaküngaste vahele aja jooksul sügava uhtoru uuristanud ja sellega siinse maastikumiljöö kujundanud; siis oli nutikas ja ilmselt mitte ilma ilumeeleta metsavaht siia metsa ja oja vahele tillukesele lagendikule oma majakese ehitanud. Sellesama, millest olid säilinud vaid mustendama löönud seinad ja millel nüüd erksa kontrastina kõrgus uus ärkliga katus.
Aurupilv teatas, et väikesel bensiinipriimusel on vesi keema läinud. Sander mõõtis kastrulisse kohvipulbrit, ladus oma leivakraami lauaotstest kokku löödud söögilauale ja istus hommikueinet võtma. Siit aianurgast oma ehitustöö esimesi vilju vaadates tundis mehe süda rõõmu: midagi tähtsat oli ära tehtud. Uus katus andis majale sootuks teise ilme, see oli tõestus, et Laanehauast saab asja, ja ergutas tööd jätkama. Need varahommikused veerandtunnid kohvitassi ja võileibadega olid talle päeva ilusamad hetked; siin istudes ja maja silmitsedes oli hea plaane teha – mida, kuidas ja millises järjekorras edasi talitada. Kas kõigepealt uksed ja aknad ette sobitada ja siis asuda pliidi ja soeseina kallale? Või alustada korstnast ja jätta aknaavad esialgu lahti, et aastatega tekkinud niiskuse viimasedki säilmed välja tuulutada? Või alustada hoopis ärklitoast, et kiiremini laudapealsest varjualusest inimlikumatesse tingimustesse magama pääseda? Aga sel ilusal hommiktunnil, kuigi rähn eemal endiselt tarmukalt ja töölekutsuvalt põristas, oli mõnus mõtteid ka muudele radadele uitama lasta. Nüüd, mil ta oli Laanehaual juba kohanenud, tundis mees imestust selle üle, et ta oli niisuguse elumuutuse valutult, õigem oleks öelda – isegi vaimustusega üle elanud. Kas tõesti on kõikides inimestes peidus tilluke uinunud soov tagasi loodusesse, oma alglätete juurde pääseda? Sest tsivilisatsioon on hüvede kõrval toonud kaasa ka loendamatuid sõltuvusi, mis inimest alateadlikult ahistavad. Kas või näiteks juba nälg uudiste järele – see, et me iga päev tahame lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorist nii õpetlikku kui ka ajaviidet –, kas see ei ole inimese jaoks ikkagi kahe teraga mõõk, mis küll arendab, aga samas tema initsiatiivi ja mõtlemisvõimet pärsib?
Sander muigas mõeldes, et linnas elades oli ta samuti meediasõltlane olnud, ajalehte tellinud ja televiisorist uudiseid vaadanud, isegi mitmelt kanalilt. Ehitusel oli mõnel mehel ilmtingimata raadio kaasas, mis päevad otsa lärmas, aga samas ka uudised kätte tõi. Siin, Laanehaual, pole ajalehti ega televiisorit, isegi autoraadiot ei ole viitsinud juba mitu päeva sisse lülitada, ja kõige imelikum – ei tunnegi selle järele vajadust!
„Nojah, eks ma siin kuulan sisemisi helinaid…” pomises Sander ja mõtles, et senikaua, kui inimene suudab iseenda üle muiata, pole vaja midagi kahetseda. Otse vastupidi – ta tundis, et ongi jälle mingist sõltuvusest vabanenud, peaaegu samamoodi kui kahekümne aasta eest, mil suitsetamise maha jättis, ja see oli hea tunne. See kinnitas teadmist, et ta saab olla iseenda peremees ja tunda heameelt, et enam pole vaja mis tahes tööandja tahtmisi arvestada.
Keskpäeval, kui Sander laepealsel parajasti oma uuele toale põrandalaagisid sobitas, kuulis ta läheneva auto mürinat. See oli ebatavaline, seda teed ei sõitnud keegi. Võibolla ainult marjulised või seenelised, aga veel polnud ei marja-, ammugi mitte seeneaeg. Ta laskus häiritult mööda redelit alla ja kohe ilmuski puude tagant nähtavale väheldane sõiduauto. Ning sellest astus välja tuttav mees, Priit Maasikas.
„Tere siis, Põrgupõhja vanapagan!” Priit sirutas terekäe.
„Imelugu, sina kohe keset selget tööpäeva…” imestas Sander.
„Tööpäeva? Kas sul kalendrit ei olegi?”
„Ega ei ole küll,” tunnistas Sander. „Mul polegi teda vaja, kõik päevad on siin ühesugused.”
„Kell ja kalender peavad ikka majas olema. Isegi Laanehaual, ma arvan. Ilma läbi ei saa.”
„Kell mul on. Kell käib ja näitab aega, aga kalender ei käi ja päevad lähevad nagunii segamini,” arvas Laanehaua peremees.
„Siis ostad seinakalendri, kus on see punane liikuv raam. Iga päev lükkad edasi ja kõik on selge.”
„Aga kui unustan lükkamata, on ikka kõik segamini.”
Priit Maasikas mälus vurruotsa ja tegi näo, nagu mõtleks.
„Kas linnas kõik nii lootusetult lollid on?”
„Oh, sinna jäi veel hullemaidki,” lõõpis Sander. „Kohe mitu tükki.”
„Ega ei usu küll… Nii et – sa ei teagi, et täna on jaanilaupäev? Ja võidupüha, täna tööd ei tehta.” Priit pöördus, kõndis auto juurde ja naasis kahe õllepudeliga, ulatades teise Sandrile. „Istume maha ja räägime sortsu mehejuttu!”
„Nojah…” Laanehaua peremees heitis pilgu ärklitoa poole, tal oli kahju, et ei saa niipea tööd jätkata. „Lähme sinna aianurka, seal on mul midagi pingitaolist, saab istuda.”
„Sa elad tõesti nagu vanapagan,” arvas Priit, kui nad olid tagumikud Sandri sööginurgas planguotsale toetanud. „Ei tea ööd ega ilma.”
„Ööd ma tean, siis on pime ja sääsed söövad. Ja ilm on õnneks ilus püsinud. Aga jaanipäev – jah, vanasti sai tõesti jaanitulel käidud. Aga sel ajal oli kõik teistmoodi…” Sander viivitas, nagu kaalutledes, kas veel midagi lisada.
„Noh, mis siis teistmoodi oli? Vesi oli märjem ja armastus kuumem, jah? Noorem olid, vaat mis!”
„Eks sedagi vist… Aga siis ma polnud üksik, sellepärast.”
„Kurat…” Priit kortsutas piinlikkust tundes kulmu. „Anna andeks, mul see aasimise mood. Ja ega ma su elust teagi midagi, mis ja kuidas, sellepärast.”
„Mis seal ikka, need on juba vanad asjad. Ma olen neliteist aastat lesepõlve pidanud, juba harjunud.”
„Kui vana sa praegu oled?”
„Kuuskümmend viis. Sünnipäev on sügisel, oktoobrikuus. Selleks ajaks peavad majal uksed-aknad ees olema.” Sander vaatas maja poole, meelsamini oleks ta seal edasi põrandalaage loodinud.
„Viiekümneselt siis… Viiskümmend on veel täisjõus mees, et sa siis kedagi teist külge ei võtnud… Oleks ju võinud!”
„Ei tea… Süda keelas, sellepärast. Mul oli hea naine, väga hea, teist sellist poleks leidnud.” Laanehaua peremees lonksas õlut. Ta polnud just õllesõber, aga külalise toodut pidi austama. Hea meelega oleks ta jututeemat vahetanud, aga Priidul kibeles midagi hingel ja see oli just naistega seotud.
„Tead, mina olen otsekohene inimene, ütlen kõik välja. Eks ma olen elus sellepärast küllalt peksa saanud, aga iseloomu vastu ei saa. Ja mõnikord tuleb tahtmine kellegagi ilmaasju arutada… Kui sa tulid sarikamaterjali otsima, siis ma vaatasin, et sinuga vist võiks. Vahel tuleb kohe äratundmine, et näe, see on õige inimene! Ja kui ma minevakord siin käisin ja nägin, et sul juba katus peal, siis sain aru, et sina ei ole papist poiss, sihukese võib sõbraks võtta küll,” rääkis Priit pikkamisi nagu vahepeal sõnu otsides. Justkui räägiks mõnda võõrast keelt, et peab õigeid sõnu meelde tuletama.
„Ega vanas eas pole lihtne sõpru leida, see on õige.”
„Seda jah… Ja täna ma… Ühesõnaga – tead, me hakkasime naisega jälle natuke ragistama ja tulin meelt lahutama. Ega see pole küll mingi ime, me ragistame päris tihti.” Priit tõmbas jälle vurruotsa suhu ja hakkas seda mäluma, endal kulm kortsus nagu öeldut kahetsedes.
„Kui abielus ei ole üldse lahkarvamisi, siis on emb-kumb peast puudulik. Või mõlemad,” arvas Sander. „Eks seda on ennegi juhtunud, lepite jälle ära ja elu läheb edasi.”
„Elu