kõndis läbi pikkade kitsaste koridoride ning juhtis metallkäru lükkavat Morganit. Rattad rullusid vaiksete mütsudega üle ruudulise kivipõranda. Jaoskond oli suur, nad sõitsid liftiga kõige ülemisele korrusele ning väljusid hoonesisesesse angaari.
Avaras ruumis oli palju laevu, enamik neist hõljukid ja suuremad korravalvurite värvides alused, lisaks ka mõni üksik eksinud drednoot, millest küll, nentis Wales, kaks rivist väljas olid. Kolm lahingulaeva aga ei olnud. Tähevõrgu korravalve oli tõsine asi, adarlased rajasid kolooniaid ajaloos kestma. Punase Kuuvarju hävitamise võimalused tundusid justkui kasvavat. Wales Grey valis varahommikul kasutatud hõljuki asemel välja tsiviilaluse, päevinäinud väiksema laeva, mis varuks oli.
«Ei sisenda just eriliselt palju enesekindlust,» ütles Morgan.
«Root 5A tarnijatena ei olegi meil vaja korravalve alust. See siin täidab otstarvet piisavalt hästi. Ja justnimelt sina peaksid teadma, et läikiv laev ei tähenda tingimata head sõidukit.»
Morgan viibutas sõrme. «Selle auks võtan küll hiljem klõmaka.»
Laev kerkis aurupahvaka saatel õhku ning Wales suunas selle angaarist välja. Laev tõusis ühtlaselt diagonaalis, torm oli möödas, kuid pilved polnud veel täielikult edasi liikunud ning mähkisid end tiheda uduloorina ümber aluse. Möödus mitu minutit, laev aina tõusis, jõudes viimaks vatise pilverünga seest välja. Wales sisestas uue käigu, kosmos võttis nad avasüli vastu. Tähevõrk jäi seljataha. Morgan vaatas eesolevat Rourge planeeti ning kauguses Adari verist kogu, ning ohkas.
«Küll varsti tagasi tuleme,» ütles Wales Grey.
Kui tuleme, mõtles Morgan. Keegi ei teadnud, kui arvukad Punase Kuuvarju read olid või mida täpsemalt nende operatsioonikeskusest leida võis. Ent hetkel ei olnud sel ka suurt vahet. Morganile meeldiski asjaolude sunnil tegutseda, astuda vastu ootamatustele ja improviseerida. Seni oli see teda elus hoidnud.
«On sul siin mõni kommunikatsoonivahend või midagi?» küsis ta. «Peaks kellegagi ühendust võtma ja ütlema, et suurem kogus Rooti vajab teisaldamist.»
Wales viipas pöidlaga tahapoole salongi. Morgan tõusis, kõndis arvuti juurde ning otsis ühendust.
«Tehtud,» ütles ta mõne minuti pärast. «Võtsin ühe vana tuttavaga sidet. Saame Adaril kokku niipea, kui maandume, ning tema kaudu on meil avang Kuuvarju.»
«Lihtsalt nii?»
«Lihtsalt nii,» vastas Morgan.
Wales lülitas laevas sisse tähtedevahelise režiimi. Morgan hõõrus meelekohti, tähtedevaheline reisimine muutis tal silme ees hägusaks ja pani pea valutama. «Selle pärast sa mu kaasasidki.» Ta pidas pisikese pausi. «Muude asjade hulgas. Nähtavasti käib siin sektoris kogu Rooti müümine läbi Kuuvarju.»
Laev välgatas valguskiirusest välja ning rappus hetkeks. Ees avanes punakaslilla planeet, meenutades värvilt iiriste ja heleda verekorba segust tooni.
Wales Grey suunas juhipuldi alla, laev laskus üha enam, sujuvalt, raske violetne ümbrus laius sametise vaibana silme ees. Sügavlilla atmosfäär neelas nad endasse. Trööstitud pilvekiud hõrenesid, helesinised valgusvihud tõmbusid neist läbi. Laev vabises kergelt kilomeetrite kõrgusel marutuule käes. Morgan ei olnud iial varem kogenud midagi taolist nagu Adarile laskumine. Mehe peopesad tõmbusid niiskeks. Pilt oli lummav. Adari maapind oli pooleldi täis ehitatud linna, tohutut metropoli mis hõlmas terve silmapiiri, kõik, mis kauguses vaba, oli kaetud tegevusetute vulkaanide ning aina kõrgemale pürgivate nõelteravate mäetippudega. Taeva taustal mägede tuhaharjade kohal hõljusid virmalised, pimedusse poetatud heledad ja kiiskavad tuled, voogamas nagu violetsetes toonides linad üle planeedi vaatevälja.
«See on märkimisväärne,» ütles Morgan.
«See on Adar.» Laev suundus diagonaalis linna poole.
Morgan osutas esiklaasil käega virmalistele. «Mis need on?»
Wales muigas omaette. «Põhjatuled.»
«Aga mis need on?» Morgan ahmis pilti ikka veel uskumatuses.
«Neetud, kui mina tean,» ütles korravalvur ja ühmas. «Päike on kaugel ja Rourge planeet teeb pika tiiru ümber selle. Ka Adaril kestavad ööd väga kaua. Põhjatuled? Need on lihtsalt siin alati olnud. Näha on neid kuu põhjaosas, sealt ka nimi. Rohkemat pead mõnelt füüsikult küsima, mina loobin kõigest närukaelu trellide taha.»
«Olgu, olgu,» andis Morgan alla, kuid ei viinud pilku eemale. «Adar siis, jah,» kuulutas ta ilmselget.
«Adar jah,» vastas Wales. «Kogu kuu on kaetud ühe hiiglasliku linnaga, sellesamaga, mida näed.»
«Ainult üks linn?»
«Üksainus. Oleme alati kõigile kolooniatele ehitanud vaid ühe linna, mida seejärel laiendanud. Tijnt, Quernan ja Alidade teistes süsteemides, siin vaid Tähevõrk ja emalinn Viola.» Wales žestikuleeris peopesaga üle esiklaasi. «Viola, täies hiilguses.»
Adarlane oli lendamisel ettevaatlik ja järgis kõiki nõudeid. Juhiekraan näitas seitseteist minutit maandumiseni, Morgan oleks võinud aga hea tahtmise korral antud vahemaa läbida poolega. Ent milleks kiirustada. Ta jätkas vestlust. «Miks vaid üks? Adar peaks ju piisavalt suur olema teistegi jaoks.»
«Me ei töötanud piisavalt kiiresti kosmoselennu tehnoloogiat välja. Kõik muu aga laienes kui hallitus niiskes toas.» Wales Grey ristas käed ja nõjatus vastu tooli seljatuge. Ta näis ajalootunni andmist nautivat. «Üsna kiiresti sai planeedi pind täis ehitatud, või vähemalt kõik, mis mägedest ja vulkaaninärakatest puutumata oli. Ja kui enam pinnale ei mahtunud, ehitati hooneid kõrgustesse ja maapinna alla, niipalju kui puurida andis. Ausalt, Viola on nagu mõranenud kivilahmakas, kui veel veidi taguda, pudeneb tolmuks.» Ta raputas tülgastuses pead. «Jälestusväärne paik, mingit iseloomu ei ole. Vaid üles ja alla ja eemale ja kellel on maad. Seepärast ka lahkuti uutele planeetidele. Maa pärast.»
Morgan vaatas vaikides Põhjatulesid.
«See on ka peamine põhjus, miks Tähevõrk päästa tuleb.» Wales lõi jalad armatuurlauale. «Siin rentslis ei taha keegi elada.»
Morgan ei vastanud ja mõne minuti vältel püsis vaikus, mille järel otsustas korravalvur teemat vahetada. «Aga me oleme piisavalt Adarist ja Violast rääkinud. Räägi parem sellest, kuidas sa Mho Carat teadsid.»
Morgan jahmus. «Milleks?»
«Uudishimu rahuldamiseks. Tahan teada, kaugele sa läheksid, et too mõrvar korrale tuua.» Wales heitis kiire pilgu kaaslasele, Morgan püüdis ta silmist taas veidra pilgu, mida tavaliselt neis ei olnud. «Ole nüüd, räägi!»
«Neetud, mis seal ikka vahet. Palju mu toimikus kirjas oli?» Morgan oli alati soovinud kõike muud kui oma elust teistele pajatama hakata, ent otsustas hetkel pisikese erandi teha. Õigel ajal vastu tulemine võis teha maailmajagu head ning luua usaldust hilisemate hetkede jaoks, kui endal pea pakul ning abi tarvis.
«Ei midagi,» vastas Wales, ent Morgan kahtles selles sügavalt. «Tausta ja eluloo asemel ilutsevad toimikus kuritööd ja karistused. Noorusaastad on mõistatuseks.»
Morgan noogutas. See selgitus kõlas juba usutavamalt. Ta urgitses sügaval mälusopis, mälestustes, mida ta ammu polnud üles kaevanud. «Kohtusime minu esimesel palgasõduri tööotsal. Ma olin mingi,» ta pidas pausi. «Ma ei tea, kakskümmend või midagi. Cara oli kuus-seitse aastat noorem. Pärast seda jäimegi koos erinevatel laevadel teenima.» Morganile meenus, kuidas ta oli kauge koloonia miljonilinna rentslist end mööduvale kaubalaevale sehkendanud ning mitte kordagi tagasi vaadanud. «Viimase viieteistkümne aastaga reisisime oma pool universumit läbi.»
«Kõik otsad on samad olnud?»
Morgani südamest käis piste läbi. Ta hingas sügavalt sisse. «Peamiselt küll, jah. Kõikjal, kus koos olime, oli tema alati minu järel teine.» Üle huulte rullus vandesõna, kui ta meenutas, kuidas nad olid end üles töötanud. Too esimene ots tundus kauge põrandapesija orjaotsana. «Mõni töö ja laev olid ikka erinevad ka, tavaliselt pärast seda, kui kõvasti raha saime ning