suli vahel, et nad kõik eluks ajaks kinni panna, ja jääks veel kamaluga ülegi. Seda verd, mida sina valanud oled, ei saa isegi Tähevõrgu tormidega maha pesta. Annan sulle võimaluse leida oma sõbra tapja. Ei piisa?»
Morgan kummutas kulinal kannu. Lõpetanud, pühkis särgikäisega suud ja köhatas. «Ei.» Meel muutus vaevaliselt selgemaks, mees ajas näo karmiks. «Tee ise oma tööd.»
«Morgan, minu kannatlikkusel on piirid ning hetkel on need piirid üsnagi kõveraks koolutatud. Kogu heatahtlikkus, mis sa äraandmise ja tagaotsitavate tabamisega aastate eest teenisid, on ammu omadega õhtul. Ära ole rumal. Sa ei ole seda kunagi olnud, pole mingit põhjust praegu alustada.»
Morgan vaikis, Wales jätkas. «Annan sulle võimaluse leida vastutajad ning nad õigluse ette tuua. Aita mind mu uurimisel ja sul on võimalik leida Mho Cara tapja. Olen isegi nõus sulle teavet andma.»
«Korravalvureid on küll ja enam ainuüksi Tähevõrgus. Miks mina?»
«Ühelgi meist ei ole selliseid allilma sidemeid kui sul, Morgan. Või oskuseid. Peab ainult sinu valla päästma, kõik muu loksub ise paika.» Politseinik noogutas. «Lisaks oled sa, kuidas nüüd öeldagi, motiveeritud. Sa tead, mida teha. Sa tead, mida sa tahad teha. Nii et tee seda.»
Morgan ohkas. Ära muretse, Cara. Puhka nüüd ja küll mina leian need, kes su hukka saatsid, mõtles ta. Ma luban. «Kui ma nõustun, peab kõik olema nagu varem.»
«Mõistagi.»
Morgan jõi vähese, mis kannupõhja jäänud oli, ning ringutas. Nad olid istunud juba mõnda aega. «Kui paks su rahakott on?» küsis ta viimaks. Ära iial tee midagi tasuta, kui selle eest on võimalik raha teenida.
Wales Grey suunurgad tõmbusid üles ning jäid poolkuuna ta näole püsima.
Morgan kompas vöötaskutesse kinnitatud kahte püstolkuulipildujat ning hingas sügavalt sisse. Nad olid alati peos rasked tundunud, ent käed olid aastate jooksul tugevaks ihutud ja raskusega harjunud. Morgan Must ja tema püstolkuulipildujad olid üks, moodustades surmava triumviraadi. Uks raksatas jõulisest jalalöögist hingedelt ning prantsatas maha. Üsnagi armetu uks, mõtles Morgan. Üldse mitte sobilik peiduurka müürimiseks. Pisike korter oli valla, ees avanes kitsas elutuba, räpase vaiba ning lauaga, mille taga neli meest kaarte tagusid. Läbisegi ehmusid nad, käratasid paar vandesõna ning Morganile täpselt vastas oleval diivanil lösutav mees haaras laualt püstoli järele.
Morgan tõmbas vaistlikult vasakuga ühe kuulipildujatest ja lasi silmapilkselt valangu ette. Toru kärises, jättes lauale, Morgani vastas olevale mehele ning tagumisele seinale kaarja kuulirea. «Ärge liigutage!» hüüdis Morgan.
«No mida, raisk!» karjatas väikseim kolmest allesjäänust, aukuvajunud silmade ja higiplekkidest laigulise särgiga, hüppas püsti ning üritas Morgani suunas joosta. Ka tema vajus lühikese tärina järel põrandale. Relvast õhkas soojust Morgani pihku.
«Tasa, tasa!» kamandas ta. «Aitab.»
Kahe verd lekkiva laiba kõrval olid korralagedust õhkavas toas alles kaks meest. «Mida sa tahad, neetud?» küsis üks.
«Pooljala Joe,» ütles Morgan ja krimpsutas nina. Toas hõljus hais, kangem kui surm, mis pani Morgani silmad vett jooksma. «Öelge mulle, kus on Pooljala Joe, ja võite elada.»
Rääkinud mees neelatas närviliselt ja osutas diivanil käed-jalad harkis lamavale mehele. «Pooljala Joe,» ütles ta.
Morgan kummardus, vaatas laua alla ning nägi Joe paljaid jalgu. Paremal puudus pool laba. Walesi jutu järgi oli Joe alati varvaste vahele süstinud, kuni ükskord nakkus sisse lõi, mille järel seesama pool laba ka ära opereeriti. Joe, keda talle varahommikul pildilt näidati, erines märkimisväärselt praegusest blondeeritud kikkhabeme ning täistätoveeritud kätega kondikubust, keda Morgan esmapilgul ära ei tundnud. Nüüd oli aga hilja. Pooljala Joe oli surnud, avatud silmad tühjalt lakke vahtimas. Kahju, neetult kahju. Üks kord võiksid ainsat vajalikku asjapulka mitte maha lasta, meenutas Morgan Mho Cara sõnu. Kõik on aus.
«See nüüd küll plaanipäraselt ei läinud,» murdis Morgan närvilise vaikuse. Kuulda oli ellujäänute kiiret hingeldamist, pilgud vilksasid toas ringi otsides mõnda käepärast relva.
«Ärge palun rumalusi tehke,» jätkas Morgan ja heitles lehast tingitud peapööritusega.
Kaks meest, mõlemad inimesed, üks kaugelt liiga väikese triiksärgi ja tuustis juustega, teine pikk ja kiilas, vahtisid talle ainiti otsa. «Joe on surnud,» märkis kahupea ja näitas näpuga diivanile. «Mis edasi?»
Morgan tõmbas hetke hinge, leidis, et see oli uskumatult halb mõte, ning surus hambad kokku. Süda soovis üle kõige läikima hakata, kurgust kostis vaikne korin. «Nüüd peate mulle vastuseid jagama.» Ta köhatas ja ahmis õhku. «Kui teist on kasu, luban, et teie eluniite niipea läbi ei lõika. Aus?»
Pikem kahest tõusis jalule. «Ja kui ei ole?»
Morgan kehitas õlgu. «Küll me midagi välja mõtleme. Nüüd istuge ja olge rahulikud. Räägime natuke juttu ja ma lahkun. Ausõna.»
Morgan osutas relvaga diivanile, kinnipeetud lükkasid Joe põrandale ning istusid asemele. Joe püstol löödi samuti jalaga eemale. Morgan tõstis ukse ühe käega üles, see oli märkimisväärselt kerge, ning asetas kohmakalt sissekäigu ette. Mitte just remonditöökoja tase, aga keegi sisse-välja ei näinud, nii et piisas täiesti. Seejärel istus ta laua taha ning uuris veidi ruumi. Pisike tuba, laud, diivan ja toolid olid praktiliselt ainsad mööblit meenutavad esemed. Tapeet, kunagi lillemustriline, oli ammu pruunjaks pleekinud ning kattis seinu koos hulgaliste plekkidega.
«Mul on lihtsad küsimused,» alustas Morgan taas. «Seega ootan ka lihtsaid vastuseid. Ei mingit keerutamist.» Ta vaatas mõlemale kordamööda silmadesse. «Esimene küsimus. Mis see veel olema peaks?» Ta võttis laualt parema käe näppude vahele väikese läbipaistva purgi täis rohelist ollust. Samasuguseid purke lebas laual oma pool tosinat.
Mõlemad vaikisid.
«Nüüd on just nimelt see aeg, mil võiks vastata.» Morgan lehvitas vasakuga laua kohal püstolkuulipildujat.
Triiksärgis mees neelatas. «Uimastid. Root 5A.»
«Ma tean, et Root 5A,» käratas Morgan. «Ma ei tea aga, kuidas teiesugused kaltsud sellele käed külge said.»
«Mis mõttes?»
«Kuidas nüüd tagasihoidlikult väljenduda,» kratsis Morgan habet. «Ei tohiks päris nii tühistele kurjategijaile taskukohane olla. Eriti Tähevõrgus.»
Kiilas mees kehitas õlgu. «Ma ei tea…»
Morgan lajatas vastu lauda niisuguse jõuga, et asjad sellel kukkusid kõlinal ümber. Purk oli ikka veel rusikasse surutud. «Ärge valetage mulle!» Morgani rusikas hõõgus, hoopi tundis käsi nüüd mõnda aega. «See on olnud üks pikk päev, üks neetult pikk päev ja mu pea valutab. Nii et avage oma suud ja parem oleks, kui see, mis välja tuleb, mulle meelepärane on. Noh?»
«Joe andis,» väitis triiksärk suuremeelselt.
Päästik vajus klõpsuga alla ja püstolkuulipilduja sülgas kolme kuuli valangu vastu seina. Morgan kergitas kulme. «Need PKP’d on ühed huvitavad relvad,» ütles ta. «Tagasilöök on üpris tugev, ettevaatamatu tulistaja võib kes teab kuhu kuulid saata. Olen pikka aega kasutanud ja ikka veel käsi väriseb.»
Kaks meest tema vastas, pead õlgade vahele tõmmatud, üritasid punnis silmil klompe kurgust välja saada. Neelatasid ja pilgutasid mitu korda.
«Seega olen kindel, et mõistate, kui mõni kuul kogemata teie pihta tee leiab.» Morgan naeratas. «Mida kiiremini räägite, seda väiksem on tõenäosus, et pean veel mõne korra päästikut suruma.»
Nähtavasti sai triiksärk üpris selgest vihjest aru. «Pakkumine on laienenud,» ütles ta. «Nüüd saab iga nurga pealt.»
«Jama!» Morgan vaatles pikalt teisi. «Root on ümbritsevate planeetide nõutuim uimasti. Päevapealt pakkumine ei laiene.»
«Millal