meest, seljas luitunud riided, nägudel kasvamas paari päeva vanune ajamata habe. Morgan muigas. Selliste jaoks oleks baarimehel vaja mitu aastat punnitada.
Üks meestest astus edasi ja ajas käed laiali. «Morgan Must,» tervitas ta. «Lihas ja luus.»
Morgan heitis pilgu selja taha, tabas Mariani vihase ja Ragi hirmunud näoilme ning vaatas seejärel sissetulnuid. Miskipärast kuhu iganes ta ka ei läinud, ilmus alati kamp isehakkajaid, kes lootsid tema pealt rohket raha teenida. Praegugi polnud tegemist mingi erandiga. See oli nagu vastu tuult visatud riie, mis alati tee tagasi silme ette leidis. «Baar on suletud,» ütles ta. Vastust ei tulnud. Morgan kehitas õlgu. «Teeme ehk väljas? Austame võõrustajaid.»
Salga juht raputas pead. «Me ei pea üldse midagi tegema. Tule lihtsalt meiega kaasa ja kõik saab korda.»
Muidugi, mõtles Morgan. Kõik saab alati korda. Küsimus ainult, kelle jaoks. Ta pöördus, haaras hetkeks valveta jäänud rummipudeli ning valas klaasi täis. Seejärel võttis tubli sõõmu ja vaatas Marianile otsa. «Vabandust,» ütles ta.
Morgan tundis õlal kätt ning pöördus kärmelt, lajatades klaasi raevukalt selja taga lähenejale pähe. Mees vankus kõrvale ja kukkus ümber. Kolm ülejäänut jahmusid, kuid pealik nende seas toibus jalamaid. «Olgu pealegi. Teeme siis sinu moodi. Ta on üksi,» ütles ta. «Minge ümbert.»
Morgan tungis edasi, äiates lähimale näo pihta. Löök polnud eriti tugev, kuid oli ka tunduvalt nõrgema parema käega. Märklaud oli suur ning jäi jalule. Morgan kuulis, kuidas Marian leti taga midagi hõikas, tõenäoliselt sõimu tema suunas, kuid praegu polnud õige hetk selle üle mõtisklemiseks. Ta tõrjus teiselt poolt tulnud löögi ning virutas kaks korda vasakuga vastu, seejärel jalaga põlveõndlasse ning ka teine mees kukkus. Selleks ajaks olid aga ülejäänud kaks tal kallal, üks neist paiskus talle otsa, haaras ta raudsesse haardesse ega lasknud lahti. Salga juht tuli lähemale ning asus innukalt Morgani kõhtu töötlema.
Esimene hoop lõi kogu õhu pahinal välja, Morgan tundis, kuidas kõht krampi tõmbus ja silmadesse kogunes vesi. Ta virutas jalaga juhi poole, kuid ei tabanud. Teine mees pingutas haaret, selja taha väänatud käed kõrvetasid. Mõelda polnud aega, Morgan äigas lihtsalt peaga taha, kuklasse raius tabades terav valu. Ta kuulis karjet ja kasutas selle peale võimalust, võttes appi kogu jõu ja hoo, ning viskus tagasi, tasakaalust väljas.Nad paiskusid põrandale üksteise otsa. Morgan vandus ja üritas end kähku püsti ajada, ent keegi lõi ta taas pikali. Salga juht ronis talle karjudes otsa. Rusikas raksatas ülemäära kõvasti näkku, kuid Morgan ei alistunud. Ta virutas vastu, ja virutas kõvasti. Nad vähkresid üles, viimased kaks meest püsti, ning Morgan lõi vasaku käega kõigest jõust. Salga juht langes põrandale. Morgan haaras kõrvaloleva laua alt tooli ning lajatas sellega allapoole. Juhi suust ei tulnud heligi.
Morgan vaatas baaris ringi. Kõik oli jäänud üllatavalt terveks, kui mitte arvestada äsja kasutatud tooli. Lühter vaid kõikus tuuletõmbuse käes ja helises kui kimp kellukesi. Hea seegi. Maaslamajaid ei lööda, mäletas ta kord isa õpetust. Kuid isa polnud ka mingi rusikakangelane. Morgan virutas neljale maaslamajale veel korra jalaga. Seejärel aitas kaks vähem kannatanut püsti. «Võtke oma kamp ja kaduge siit,» ütles ta. «Soovitatavalt kaugele. Tagasi tulete, lasen maha.» Mitte et tal püstol kaasas oleks olnud, kuid ähvardus käis alati asja ette. Mehed komberdasid baarist välja, talutades juhti enda vahel, neljas sabas oigamas. Morgan pöördus tagasi leti juurde ning istus väsinuna toolile. Uus klaas oli täidetud rummiga ning ta kummutas selle tänulikult alla.
Marian osutas enda ette letile. Seal lebas laserpüstol.
«Neetud,» vandus Morgan. «Miks sa ei tulistanud?»
«Ausalt öeldes tegi mulle rõõmu, kui nad sind kolkisid. Sa ei saa seda ometi mulle pahaks panna?»
«Ei. Arvestades kõike, tõepoolest ei saa.»
Rag haaras taas harja ja kühvli ning asus põrandat pühkima. Marian jätkas, suu vaevumärgatavaks naeratuseks keerdunud. «Kes need siis nüüd olid?»
«Mis, enam ei olegi pahane?» Morgan ringutas õlgu, need põletasid väänamisest ikka veel.
«Ma olen alati su peale pahane. Aga sinu tampimine viib mu tuju täpselt seni tasakaalu, et ma kuuleksin, kes su võluvad seltsilised olid.»
«Pole õrna aimugi. Oletan, et mingid tegelased, kelle ma kunagi välja olen vihastanud.»
Marian naeris kõlava häälega. «See ei täpsusta midagi. Pole kedagi, keda sa kohates poleks välja vihastanud.»
Mees noogutas. «Võib-olla. Kuid ükski neist siin ei olnud kaugeltki mu kõige hullem vaenlane.»
«Kes siis on?»
Morgan neelas verd ja kompis õrnalt vasakut silma, põsesarnu ja roideid. Kõrvakiilu saanud näopool hõõgus samuti, rohkem küll pettumusest kui valust. «Homme hommikune peegel.» Ta tõusis ja naeratas. «Kuid sul oli õigus. Ma peaksin lahkuma.»
Kui ta minema pöördus, võttis naine veel viimast korda sõna. «Morgan, oota.» Ta vaatas meest, justkui soovides midagi öelda, ent vakatas. Lõpuks hingas ta sügavalt sisse ning raputas kergelt pead. «Miks sa tagasi tulid? Tähevõrk on linn, mis saab ilma sinutagi oivaliselt ise hakkama.»
Morgan vastas muigega. «Mind kutsuti,» ütles ta ning astus seejärel uksest välja.
Hommik oli külm ja kõle. Sünged pilved olid keerdunud varajasel tunnil tormiähvardusena üle taevavõlvi. Ülal läbistas pimedust välk. Pilved olid moondunud, tumedate vahukogude seas paistsid üksikud piimvalged täpid, kalgid kui vihkavad silmad. Taevasse ulatuvate tippudega lagunenud tellismajad värvusid veelgi hallimaks, vari nende kõrgete tornide jalamil libises üle seinte, katkendlikult, ühe sammu haaval. Morgan kõndis sihikindlalt, haaras põuest muljutud paki sigarette, võttis ühe välja, pani põlema ja tõmbas pika mahvi. Tänavad olid tühjad, ühtki teist hinge polnud veel liikvel. Tema aga oli. Ta tõstis silmad kõrgusesse.
Tormipilved, mille pärale jõudmiseni oli veel kümmekond minutit aega, katsid kauguses vaid poole taevast. Märkimisväärne oli aga teine pool. See oli selge, pilvitu ja hahetas heledalt. Enamiku võttis enda alla hiiglaslik tumepruun planeet, mille alumine äär kadus horisondi alla, nähtav osa oli kõiketrotsiv oma roostekarva ulatuses ja nii suur, et kattis pea terve pilvevaba taevapoole. Kaugemal rippus punakaslilla kera, verine plekk, palju väiksem, ent siiski alaliselt püsiv. Adar, violetne kuu ümber pruuni gaasihiiglase, arenenud tsivilisatsiooniga, mis viimasel paaril sajandil lähimatele ja kaugematele maailmadele laienema asus. Ka Tähevõrgu linn pruuni planeedi, Rourge, teisel kuul oli Adari koloonia.
Morgan kiirendas käiku poolsörgile, uurides üksisilmi esmalt Adarit, seejärel pruuni Rourge lugematuid, kohati üksteisesse laienenud laike. Meteoriidikraatrid, mõtles mees. Ta ahmis õhku, see oli karge ja külm. Tuul oli tõusmas. Sealt, kus maapind oli suutnud mõnevõrra kuivana püsida, keerles üles tolm.
Tänav hakkaski kitsenema, majad tõmbusid veelgi pikemaks, lompide all ujuval asfaldil sillerdasid mänglevad varjud. Morgan jõudis kirgastes värvides läikiva ukse juurde, sildilt võis lugeda ääretult pikka ja keerulist nime, ning sisenes. Ruum oli tühi, rahvast nii varasel kellaajal ei olnud. Teenindajatele lisaks oli vaid üks meesterahvas, kes istus lihtsakoelise kinnitõmmatud sametkardinaga akna all. Morgan istus talle seltsiks. Mees rüüpas midagi auravast tassist laual ja tõstis pilgu tulijale.
Morgan hõõrus sõrmenukkidega kuivi silmi. Ta ringutas, niipalju kui jäik seljatugi lubas, ja venitas kaela. Kõlasid kaks raksatust, mees hingas sügavalt sisse ja vaatas seinal rippuvat kella. Neli nelikümmend kaks. «Wales Grey,» tervitas ta. «Neetud sa mu nii vara siia vedasid? Eilne öö läks pikaks, pole õieti magadagi jõudnud.»
Morgan ja Wales vaatasid üksteisele üle laua otsa. Tähevõrku tulnud adarlane oli kodumaailmale kohaselt tintja sügavsinise nahatooniga, valguses peegeldus see justkui pimedusest helkiv sünge must. Silmad olid suured, pea kaks korda suuremad kui inimestel, koos hiiglaslike valgete pupillidega lõõmamas tumedates pesades. Nina oli kongus ja ühe sõõrmega. Kandilised kõrvad hoidsid pea ligi, erkpunased juuksed turritasid