uuris laipa. «Märk ütleb tõesõnu, et on tähtis asjapulk.»
Mürakas naksutas keelt. «Ma räägin, noh. Suur nina suureks ninaks, see veel ei tähenda, et kellelgi teisel vajalikke teadmisi ei ole. Vana temp, kõik üritavad alati varandust omale hoida. Las ma ähvardan, küll keegi lagedale tuleb. Võin selle peale kihla vedada.»
Morgan surus huuled kokku ja neelatas. «Olgu pealegi,» vastas ta. «Nad on sinu päralt.» Turske sell ta kõrval ristas sõrmed ja väänas peopesad välja, vaikust läbistasid raksatused kui piksemürin.
Cara asetas käe Morgani õlale ja vaatas talle kõhklemata otse silmadesse, sinakad täpid sügaval pesitsemas. Morgan tunnistas seda, kaaslane oli üks vähestest, kes suutis ta pilgu välja kannatada. Hoolimata oma innukusest oli Cara hääl rahulik ega värisenud. «Meil ei ole aega siin inimeste varbaid kõrvetada. Vaata neid.» Ühegi erandita olid kõik kinnipeetud ehmunud nägudega ja hoidsid pilgu maas. Sellises olekus ei saanud keegi neist eriti aidata. «Kui me siin parasjagu jantima hakkame, pole üldse kindel, mis hetkel me seifi lahti saame ning oma teed läheme.»
«Neetud,» vastas Morgan lõpuks. Ainult varvaste kõrvetamine oleks olnud ütlemata õnnelik valik, kuid Morgan teadis, et ta mehed läheksid palju kaugemale. Ja need vaesed hinged, kes talle paluvail silmil vahel kogemata otsa vaatasid, siis vilksatasid pilgu jälle eemale, oleksid tõenäoliselt hukule määratud. Morgani meeskond koosnes arvukatest kolooniapõgenikest, kes soovisid uue järje peale saada, või lihtsalt noortest meestest, kes ihkasid kosmoseavarustes omil tingimustel reisida. Neil polnud kaua midagi nii huvitavat või tulutoovat juhtunud. Valdava osa aastast oldi ringi ekseldud ja palgasõduritena tööd tehtud. See olukord siin läheks käest enne, kui nad seifi avada jõuaksid.
«Ei, meil ei ole aega,» nõustus Morgan lõpuks ja osutas käega kaugemale seinale. «Vaata, tuled põlevad. Nad on häiret andnud.»
Mürakas viskas käed jahmunult õhku. «Soovid siin elusid säästa? Olgu, olen nõus. Kuid ainult ähvardame, me ei pea ju ilmtingimata tegutsema. Üks varvas siia, üks sõrm sinna, ellu jäävad igal juhul. Paar minutit ja kõik laulavad.»
Pealik raputas pead. «Aeg on väärt rohkem kui need elud siin.» Ta vaatas vange. Sama mandunud meele ja hirmunud nägudega kui enne. «Näib, et peame taas Lukumurdjat külastama.»
«Lukumurdjat!» Cara sülgas selle sõna põlastavalt välja. «Jälle?»
«Näib nii. Meie ees seisab ebameeldiv valik. Kas laseme Mürakal seifikoodid välja peksta, kui keegi siin neid juhuslikult teab, või laseme Lukumurdjal oma nobedad näpud valla päästa.»
Cara surus käed rusikasse. Näis nagu oleks ta rahupooldav protestitulv vaibunud. «Neetud, see närukael võtab kakskümmend protsenti.»
Morgan noogutas. «Kaotada viiendik on parem kui kaotada kõik. Ma pigem ei prooviks seifiust õhku lasta. Sa ju mäletad, mis eelmine kord juhtus.»
«Ja kelle mõte see üldse oli?»
Morgan vaatas saalis korraks ringi. Keegi vangidest ei liikunud, kuid tema mehed hakkasid tasapisi kärsituks muutuma. «Minu mäletamist mööda sinu,» ütles ta.
«Ära tuleta meelde. Neetud, jah. Olgu. Kõike head ei saa iial.» Cara kiristas hambaid, endine õnnelikkuseõhin oli nüüd jäljetult kadunud. «Üks kord, Morgan. Üks kord võiksid ainsat vajalikku asjapulka mitte maha lasta.» Ta vaatas laipa. «Näpujälgi on ikka vaja.»
Kapten noogutas. «Aga see sunnik kaalub oma paarsada kilo. Ainult vaata teda!»
«Lasen siis käe võtta?»
«Lase siis käsi võtta. Mürakal, tal sügelevad sõrmed kõige enam. Ja vaata, et õige oleks. Näpujälgi on vaja paremalt käelt.» Morgan pöördus oma meeskonna poole ja keerutas nimetissõrmi. «Pakime kokku. Teie seal,» osutas ta kahele eemalseisvale suurele mehele. «Siduge vangid teistega kokku. Siis lähete Carale järele ja tassite seifi meie laeva. Ja ärge kedagi maha lööge.» Mehed tegid selle peale kurja häält. Morgan ei morjendunud. «Mitte kedagi,» kordas ta.
Kümmekonna minuti pärast ühildusid kosmoselaevad lahti ja Morgani alus seadis suuna eemale. Seljataha jäi tumerohekas planeet, millelt hakkasid kaugusest nende poole tulema mitmed laevad. Korravalvurid, kahtlemata. Ükskõik, mõtles Morgan, selle aja peale, kui nad kohale jõuavad, on tema laev juba ammu valgusest kiirema kosmosehüppe teinud.
Grij planeedile nelja kosmosesektori kaugusel saabusid nad päev pärast Lukumurdja külastamist. Polnud ühtki lukku ega ust, millele kurikuulsa vanameistri hambad poleks veel peale hakanud, kulusid tühised pool tundi ja seifiuks oligi avatud. Viiendik sees olevast rahast kuulus Lukumurdjale, ülejäänud jaotas Morgan enda, Cara ja meeskonna vahel. Tähtedevahelise info vahendamine oli tulutoov ala ning finantsosakonna kaubalaeva seifis oli nii mõndagi huvitavat. Eeskätt muidugi raha, mida ei olnud vähe. Muudest asjadest vabanesid nad kiiremini, Teabekooperatiivi dokumendid ja väärtpaberid läksid mustal turul paremini kui näljastele tasuta söök. Kõigel oli oma hind.
Kaks nädalat kulusid kiiresti, nagu unenäo ootamatu lõpp ja ärkamine, avastamaks, et miski ei olnud tõeline. Meeskonnaliikmed lahkusid, iga päev jätsid paar-kolm meest hüvasti ning tõttasid universumi nelja nurga poole uusleitud ressurssidega õnne otsima. Morgan ei üritanudki neid kinni hoida, kogemused olid näidanud, et keegi ei oleks niikuinii jäänud. Ta isegi oli erinevatel laevadel teeninud, ning taoline töö ei meelitanud ühes kohas juuri maha panema. Pärast iga tööotsa tuli kümmekond päeva, vahel kuu, vahel enam pidutseda ning siis otsida uus alus, millega teises suunas edasi reisida.
Morgan oli oma laeva maha kandnud, vana aluse aeg oli läbi ning kapten viis ta romutehasesse osadeks võtmisele. Edasi sehkendas ta tuttava kelmi kaudu, kes soovitas kaupmeest, kellega Morgan Grij’le sai. See oli väike planeet, maailm kauges päikesesüsteemis, kuulus vaid ühe asja poolest. Morgan seisis külmas öös, selges taevas vilamas tähed, aur mehe suust üles hõljumas. Ta ees laius Koidu Äär, suurim varaste, piraatide ja muude kurjategijate urgas universumis. Hoone võttis enda alla suurema osa linnast ning oli tegelikult kombinatsioon mitmetest ja mitmetest lõhutud seina ja ühe katuse alla ühendatud majadest. Planeedi enda nimi oli tasapisi unustusehõlma vajumas, Grij’d tuntigi Koidu Äärena ning vana koloniaalkeelset nime peaaegu ei kasutatudki.
Sissekäigu ees seisid hästi relvastatud valvurid, neli hiiglaslikku tulnukat, halli karvkatte ja kuue käega, suunamas tulija poole illegaalseid käsikahureid. Morgan naeratas viisil, nagu naeratavad ainult need, kes on pärast pikka eemalolekut kohe-kohe koju jõudmas.
«Tint olemas?» müristas kahe ja poole meetri pikkune pealik ning tõmbas kuke vinna. Relv tinises ähvardavalt ning Morgan teadis, et kui kõlaks kas või üks lask, ei jääks temast suurt midagi alles. Pauk oleks see-eest aga vägev.
Sellest hoolimata puhkas mehe näol ikka veel soe naeratus. «Muidugi on, karvakera.» Ta tõmbas tagi ja särgi käised tagasi paljastades parema käsivarre. Nahk oli täis musta tindiga erinevaid kritseldusi, fraase ja pilte, mida mees aastate jooksul oli endale tätoveerida lasknud, moodustades ühe tontliku terviku. Karvane tulnukas lähenes, uuris pingsalt käsivart ja leidis viimaks, mis tahtis, värvilise päikesetõusu küünarnukist veidi allpool.
«Igaüks võib Morgan Musta moodi välja näha,» kõlas tulnuka karvasest näost.
«Aga kõigil pole minu vastupandamatut sarmi.» Morgani näol oli ikka veel naeratus. «Olgu teil siin teisel pool lõbus.»
Kaks valvuritest keerasid seinal olevat suurt igivana puidust rooli, silmad punnis ja hambad irevil. Keegi oli kunagi Morganile öelnud, et rool pärines süsteemist nimega Sol, sajandite eest, laevalt, mis sõitis mööda merd, mitte läbi kosmose, ning Morgan suhtus sellesse väitesse kerge igatsusega. Ta polnud kunagi seda süsteemi, mille ühelt planeedilt inimesed pärinesid, ise näinud, hoolimata sellest, et ta oli läbi rännanud enam kui pooled universumi Ühisplaneetidest, ühinenud sektorite metropolidest, lisaks kõigile neile iseseisvatele, mis asusid äärealadel. Võimalik, et jutt oli välja mõeldud, et Koidu Äärele veel enam kõneainet pakkuvat pärimust juurde leiutada, kuid Morganile rool meeldis. Uks avanes aeglase sihikindlusega ning