mõtleb, et isa on üks igavene veidrik luuser, kes ei taipa mitte midagi meeste maailmast,” pihtis Justin, kui olime lapseootel. Oma isa suhtes tunneb ta just sellist võõristust. Ta isa veedab vaba aja garaažis, autonäitustel ja spordivõistlustel ning on alati üritanud puhuda pojas lõkkele samu kirgi, kuid asjatult. “Ma arvan, tal on kahju, et ma olen teistsugune, nohik ja raamatukoi,” ütleb mu mees, poolnaljatades, aga ma tean, et tal on tõsi taga. See on see süü, mida me tunneme, kui astume vanemate rajalt kõrvale.
Lapsepõlves lugesin salaja oma ema keskkooliaegseid päevikuid. (Jah, ma tean, et see on pealiskaudsete hinnangute järgi patt, aga küsigem endalt korra: miks päevikuid kirjutatakse ja kuivõrd üritatakse sellega jäädvustada oma elu sõnumit tuleviku tarbeks? Mõnelgi puhul võib öelda, et päevikute alateadlik sihtrühm on nimelt tulevased tütred… Igatahes niimoodi me õega otsustasime, kui päevikud leidsime.)
“Ma tahaksin saada kirjanikuks,” plaanis mu ema oma päevikus. “Loodan, et vähemalt 40. eluaastaks olen ma julgenud proovida.”
40. eluaastaks oli ta sünnitanud neli last, kogu ta loovus oli rakendunud meie kasvatamisele, kirjade kirjutamisele ja raamatukogus noorteürituste korraldamisele.
Peale selle oli ta 40. eluaastaks üle elanud neli operatsiooni. Viimased aastad ei olnud talle just kerged, ning kolm kuud pärast 41. sünnipäeva viis vähk ta siit ilmast…
Elu läks paraku niimoodi, et mõni aasta varem hävisid tulekahjus ka tema päevikud.
“Kas sina mäletad, et ema tahtis saada kirjanikuks? Sina lugesid ju ka neid päevikuid,” küsisin oma nooremalt õelt. Õde ei olnud kindel. See on mind alati hämmastanud, kuidas hoolimata väikesest vanusevahest on meil mitmest asjast nii erinevad mälupildid.
Nõnda pole mina aga enam kindel, kust lõppeb minu mälus tegelikkus ja algab fantaasia, ning kontrollida ei saa seda kusagilt. Kui käisin kunagi psühhodraama kursustel ja lavastasin enda mõistmiseks oma tulevikku ja motivatsioone, siis jõudsin kummaliste küsimusteni. Miks ma ütlen, et tahan 40. eluaastaks kirjanikuks saada? Kas tunnen kohustust ema unistust ellu viia? Või vastupidi, kasutan kunagist suvalist päevikukatket kattena, et oma unistusi õigustada ja end neis mitte nii üksi tunda? Sest eks nii, nagu vanemad kasutavad lapsi oma üksiolemise leevenduseks, kasutavad ka lapsed vanemaid, või mälestusi nendest. Igatahes mina tunnen, et olen oma emaga ühes klubis.
Kui aga tulla tagasi mu unenäo juurde, siis on veel üks põhjus, miks see mind painama jäi. Veel üks naine, kellega seob mind vastuoluline suhe. Räägin muidugi oma ämmast.
See unenägu külastas mind just siis, kui olin jõudnud suhetes meheemaga madalseisu. Tema telefonikõned kolm korda päevas, õpetused lapsekasvatuse asjus ja näpunäited meie korteri sisustamiseks olid hakanud mind tõsiselt ängistama. “Miks ta üritab meie elu elada? Miks ta ei ela oma elu!” küsisin mehelt vähemalt korra päevas.
Ning mu unenäost alguse saanud hirm oli tõsine: kas võin tulevikus tõesti muutuda samasuguseks, itaalia stiilis suurpere emaks, kes paneb kogu energia laste eludesse?
Toetamiseks, aitamiseks, teisisõnu: helistamiseks, õpetamiseks, vaidlemiseks, ülerääkimiseks, tülitsemiseks ja leppimiseks? Kas minust saab selline mamma mia, kes peab loomulikuks teada, millal täpselt mu lapsed endale lapsi plaanivad ja kui palju nad täpselt palka saavad?
Rääkimata sellest, et otsustavalt sekkuda teemal, millisesse kooli lapselapsed lähevad ja mis riigis elama hakkavad. Sest näed, oma lapse ülikoolivalikus mul juba ju on oma arvamus.
Enda julgustamiseks kujutasin ette värvilisi ja konkreetseid pildikesi tulevikust: mina mehega elamas kahekesi, mereäärses omaette uberikus; külaliste vastuvõtuks on üks tuba, kuhu lapsed ja lapselapsed võivad vahel tulla. Mitte neli tühja külalistetuba, nagu mu ämma majas! Ja ausõna, mitte iial ei tekita ma oma lastele süütunnet, helistades ja kurtes, et toad on nii tühjad, nii tühjad! Mu tütar teab, et olen õnnelik, kui ta helistab. Aga ta teab ka, et ma olen hõivatud kirjatööde ja sõprade ringiga, võib-olla ka mingi uue ala õppimisega. Vahel heidab tütar käega ja ohkab, et ema on veidrik ja kõnnib mingeid oma radu… Aga kindlasti ei pea ta hingeängis mind manama, et ma talle tema elu jaoks ruumi ei jäta! Nii ma plaanin.
“Ära muretse, sa oled nii enesekeskne inimene, et lased kindlasti lastel oma elu elada,” analüüsis mees. “Olen veendunud, et sust saab just selline aktivist-pensionär, kellel on liiga palju teha.”
“Aga unenägu?” muretsesin mina. “Ja see tunne: ma tahaksin, et ta saaks osa minu minevikust!”
See küsimus kummitas mind kaua. Alateadvus töötas ööl ja päeval, kuni lõpuks settis välja vastus. “Tead, mis see on! Ma tahan temaga jagada seda, mis mul on pakkuda. Mulle ei olegi vaja, et ta teeks tingimata ise needsamad valikud.” Selle tõdemuse tagant piilusid pildid minu minevikust. Needsamad ema päevikud. Vanaema-vanaisa jutustused, teise vanaisa kirja pandud memuaarid. Millise sooja tunde see annab, kui loed eelkäijate sammudest. Teadmine, et kuulud kusagile, ja seda väga ürgselt.
Nii alustasin uut hobi: hakkasin tütrele mõeldes mälestusi talletama. Mul on kirjutamine alati siis paremini välja tulnud, kui tunnetan konkreetset lugejat. Nüüd on selleks mõnusasti lugemiseks kerra tõmbunud tüdruk, kes otsib iseennast ja avastab maailma… Katsun iga nädal paar korda, tavaliselt tütre lõunauinaku ajal, oma noore lugeja jaoks mahti leida. Üks lõunauni jätab aega üheks peatükiks. Vahel kirjutan veel lapseeas tüdrukule, näiteks sellest, kuidas me omal ajal paberist nukkude kolooniaid joonistasime-lõikusime ja nendega tervet linna mängisime. Teinekord on mul tuju kirjutada juba teismeea läbinud neiule, keda huvitavad näiteks Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikus ringi liikunud tüübid, kohvikuklubi, nagu me ennast kutsusime.
Niimoodi peatükkide kaupa jäädvustan oma elu. Et ta saaks inspiratsiooni ja teaks, mille vahel ta võib valida. Ja et ta teaks ka asjust, mida ta enam valida ei saa. Siis võib ta seda kord oma tütrele edasi jutustada.
Aga suhted ülihoolitseva ämmaga on vahepeal paranenud. Ta on hakanud harvem helistama ja vähem meie tulevikku korraldama. Mina aga olen mõistvamaks muutunud: vanaema pakutav maailm (sealhulgas Ameerika ülikoolid) on üks osa kirevast kompotist, kust mu tütar kord kirsse hakkab noppima.
Punamütsike, hunt ja voodi
Kellel on kodus laps, see teab, kuidas ühel ilusal päeval, kaugel kaugel maal, siis kui loomad veel rääkisid, elas kord… Ühesõnaga, muinasjutud.
Nüüd on mu tütar hakanud ise ka neid ümber jutustama.
“Elas kord Tuhkatriinu. Ta ema suri ära…”
See on omamoodi kummaline, millise magusa rahuloluga mu laps seda hääldab – “ta ema suri ära”. Miks see talle nii väga meeldib? Ja miks pakub talle niisugust rahuldust see, kuidas kolme põrsakest kimbutanud hunt keeva vee potti kukub ja ära keedetakse?
“Kolme põrsakest” on meil kodus tegelikult mitu versiooni. Ühes raamatus on kõigile muinasjuttudele lisatud pehme maandumine – näiteks hunt lööb pärast kolmanda põrsa kivimaja katuselt maha kukkumist end nii valusasti ära, et otsustab taimetoitlaseks hakata ja sealiha mitte kunagi enam süüa… Aga isegi mina tundsin lugedes ära, et “see pole see”. Midagi on valesti. Ja kui mu laps nõudis teise raamatu pildi järgi “Miks hunt on poti sees, miks?”, siis tunnistasin üles: “Hunt kukkus potti ja suri ära. Ja põrsad sõid hundi ära.”
“Ahah,” ütles mu tütar tunnustavalt.
Seda, kuidas hundi ja põrsaste võitlus ning üksteise ärasöömine on psühhoanalüüsi järgi oraalse arengujärgu tunnus, seda sain ma teada hiljuti, kui mu muinasjutu taha vaatamise huvi leidis rahulduse raamatus “Muinasjuttude võlujõud”. Originaalteos pärineb 1970-ndatest, autoriks on Freudi usin õpilane ja tema teooriate muinasjuttudele rakendaja, Austria psühhoanalüütik Bruno Bettelheim. Oraalse faasi muinasjutt on muide ka Hansuke ja Greteke, kes ohjeldamatult piparkoogimajakest õgivad ja keda nõid tahab ära süüa ja kes lõpuks ise nõia ära küpsetavad ja söövad…
Samas