uudis, päädimas minu nukkumisfaasi, kus ma olen tahtnud olla omaette ja isegi lapsega õuemineku asemel rõduõhku eelistanud, oodates ja teades, et kusagil on õhus midagi uut, milleks ma valmistuma pean…
Ja siis see juhtuski. Telefonikõne, teises otsas Justin.
Mulle pakutakse New York Citys tööd: reporterina farmaatsia uudiskirjas, sellessamas rahvusvahelises uudistesaidis, kus tema töötab.
Ikka veel ei jõua ma ära imestada, kui suvaliselt värvatakse tööle uusi inimesi. Seesama mehhanism toimib ilmselt kogu maailmas. Justini ülemusele, võluvale-emalikule Bernadette’ile piisab sellest, et on minuga kokku umbes veerand tundi suvalistel teemadel rääkinud. Ja samal ajal on maailm pakatamas tegelastest, kes on õppinud biotehnoloogiat ja unistavad sellisest ametist.
“Miks mina?” küsisin ma Justinilt, väike mõnus ärevus kõhus. Ikkagi meeldiv on ju erialast tööpakkumist saada. Viimati pakuti mulle tööd kohalikus pesumajas.
“Noh, nad teavad mind, ja natuke teavad nad sind ka… Ega nad kandikul kohta paku, ikka proovitööd…”
“Aga ma pole mitte kunagi üldse mitte midagi meditsiinilist õppinud!”
“Nemad ju ise ka ei ole. Nad ei taha teadlasi. Nad tahavad ajakirjanikke, kes oskaks teadlaste juttu panna lihtsasse keelde, nii et investorid aru saaks. Tead ju küll. Sellepärast nad ju valisid ka minu nende noorteadlase hulgast, kes kandideerisid.”
Jah, Justin läbis konkursi, osutus selleks valgeks lambaks, kes sai ukse vahele ilma “võrktööta”, ilma tutvusteta. “Ma olevat neile normaalse inimese mulje jätnud,” sai ta hiljem teada. Mitte liiga loll, mitte liiga tark, mitte liiga jutukas, mitte liiga vaikne. Mitte liiga räpakas, mitte liiga lipsustatud. Mitte liiga noor, mitte liiga vana… Nagu ikka, töökollektiivi otsitakse ju ikka omasuguseid. Need, kes gängi sobiksid.
“… ja Bernadette ütles, et nad tahavad teha uusi reporterikohti, tahavad kedagi normaalset,” jätkas ta nüüd. “Kedagi, kes seltskonda sulaks. Ju sa siis jätsid hea mulje…”
Nojah, ma olen täpselt kaks korda Justini töökohas käinud ja hea mulje jätsin näiteks märkides, et neil on meeste ja naiste WC koos nagu “Ally McBeali” teleseriaalis… Ja muud sellised tobedused, mis ei näita mitte midagi professionaalsete oskuste kohta, küll aga seda, et ma võiks “gängi” kuuluda.
Tundub, et ma täiesti juhuslikult olin hakkama saanud eduka muljejätmise ehk võrktööga – sellega, mida nii mõnigi mu tuttav on läinud võõrale maale teadlikult tegema. Näiteks mu sõber Marje Kanadas andis endale aru, et statistika järgi on umbes 80 % tööpakkumistest “nähtamatud” ja liiguvad tutvuste kaudu. Marje läbis isegi kursuse sel teemal, kuidas ennast efektiivselt turundada. Ega inimene pea häbenema, et ta tegija on! Või nagu Marje on öelnud: see on sama, kui partnerit otsida, sa pead andma teada, et oled saadaval ja huvitatud, pead reklaamima oma häid omadusi ja uurima oma võimalusi. Kui sa seda ei tee, siis kappab valge prints lihtsalt mööda…
Aga võibolla kehtib ka tööotsingul sama reegel nagu partneri otsimisel: kui liiga meeleheitlikult otsid, siis ei leia. Tõsi, ma ei oska end sellesse olukorda täpselt ette kujutada, ma pole kunagi teadlikult ei partnerit ega tööd otsinud.
Kui nüüd edasi mõelda, siis – raske endale tunnistada – kõik mu elu töökohad on saadud tutvuste (ehk onupojapoliitika?) kaudu, mitte ealeski pole ma kandideerima pidanud: alates sellest ajast, kui ma ülikoolis esimesel kursusel olin ja õppejõud mind oma asutatavasse ajakirja kutsus, ja ka raadiosse ja telesse sattusin tänu ülikoolis tekkinud sõprustele-tutvustele, mis kõik olid nii süütud, süüdimatud ja spontaansed, et mul polnudki kunagi vaja kursust sellest, kuidas end turundada.
(Kas ma ise olen otsustaja kohal olles jätnud konkursid korraldamata ja kutsunud tööle tuttavaid, sõpru ja nende kaasasid? Olen. Rohkem kui kord.)
Ma ütlen ei. Meil on nagunii peres tekkinud salaplaan kolida nelja kuu pärast Ameerikast Eestisse (ainult et Bernadette ei tea seda veel).
Isegi proovitööd ei hakka ma sellises olukorras võtma, sest mis see annaks? Tõenäoliselt ei saaks ma sellega hakkama, sest kui isegi Justin alatasa halab, et ta ei saa teadlaste jutust aru, siis mina olen lapselikuma mõtlemisega ja kehvema inglise keelega kui tema, ma nagunii libastuksin, kui mitte proovitööga, siis varem või hiljem (ilmselt varem). Ja kui ma isegi saaks hakkama? Võtaksin meeltesegaduses töö vastu, muudaksime oma plaane, et siis paari aasta pärast öelda “Aga me tahtsime ju midagi muud!”
Ei – ma ei taha töötada oma ebakompetentsuse lävel. Ja ma ei taha teha tööd, mida “pakutakse”. Ma tahan teha seda, mida ma ise valin.
Küll juba tehtud asju, mida pakutakse. Neid tehakse 20. eluaastates. Mina saan varsti 33 ja ma soovin oma saatust valida.
Oskus valida
Milline ilm! Umbes kakskümmend kraadi sooja… ja naabrite kirsipuu läks eile uuesti õitsema. See nüüd on vist see päris vananaistesuvi, mis on keset novembrikuud New Yorki järsku kohale jõudnud.
Käisin eile südamearsti juures. Kolmest testist kaks olid täiesti korras ja üks (see, kui kandsin ööpäev läbi endaga mõõdikut kaasas) näitas kerget südame arütmiat. Rohtusid mulle ei kirjutatud, seda enam, et ma ise kinnitasin: pärast kohvi mahajätmist on südamepisted peaaegu kadunud.
Nüüd on mul kolmas nädal ilma kohvita. Mul on tunne, et see on justkui eksperiment mu kehaga… kuhu ma välja jõuan?
Hetkel olen jõudnud teatud kõikumiseni. Vahel käib peal unisus, millest kasvab välja mõnu: umbes selline tunne, nagu massööri käte all vahetult enne magama vajumist, kui mõtled “Oo, kaunis hetk, sa viibi veel”.
Ja siinsamas on ka süütunne. Ilma kohvita saab vähem asju valmis kui kohviga! Loomulikult vähem.
Mõtlen vahel, et mul on vähemalt üks vaimne häire: nimelt see, et ma tahan liiga palju asju teha. Või on see kõigiga niimoodi? On see meie ühine vaimne häire (mis teebki meid inimesteks)? Või on see ainult protestantliku kultuuri probleem? Kui ma ka korra mõnulen, siis pärast vemmeldab minus süütunne. Oleks võinud ju parem selle ja tolle asja valmis teha! Siesta pidamine pole mul veres, isegi kui kofeiin verest välja on saadud.
Juba põhikooli ajal joonistasin graafikuid järgmisteks nädalateks, et kõike valmis jõuda. Ma ei oska põhjendada, miks mulle kõike seda vaja oli. Lugeda sõnaraamatu abil National Geographicuid või pidada mitutkümmet kirjasõpra või õppida leedu keelt. Ma ei oska öelda, kas ma nautisin seda protsessi. Ilmselt siiski nautisin seda pingutamist, veri kurgus, sest miks ma seda muidu tegin? Või nautisin ma siiski vaid saavutust, tulemust: kui sain päeva lõpus paberi peal maha tõmmata täidetud ülesande, mille sinna eile kirjutanud olin?
Ja samamoodi olen ma rabelnud kogu elu, mõningaste time out’idega, et siis tagasi reele hüpata. Algprobleem on see, et ma süttin liiga lihtsalt. On rida asju, mille ma ise enda jaoks põlema puhun (No miks ma endale eelmisel kevadel jaapani keele õpikud ostsin?) ja jooksen pea ees mingit uut huvitavat asja tegema… Poolelijätmise protsent on alati olnud väga suur.
Ja lisaks on kõik need teiste pakutavad projektid. Liigvohava fantaasia tõttu suudan end ette kujutada niivõrd erinevaid asju. Aga kust lõppeb “ilus mõttemäng” ja kust algab “see sobib mulle tegelikult”?
Eesti tööturu pakutavaid tulevikke on tekkinud-arenenud liiga palju ja ma ei suuda neid selgelt vaadelda. Jah, ma näen ära, kuhu kuluksid minu oskused, kogemused ja anded, ning kus oleks minu nõrgad kohad… Aga seda analüüsides kaotan ma ennast ära. Vaatan asja peale hoopis oma võimaliku tööandja seisukohalt.
Pärast kõnnin õues ja mõtlen: mis ma ise tahan? Kuidas panna prioriteete ja elada elu nii, et jõuaks kunagi sinna, kuhu MINA ISE jõuda tahan?
Sest tegelikult ma tean. See on üks unenäoline pilt, võibolla ongi see mu iga nädal korduv unenägu, või nägin ma seda unes vaid kord, näiteks viieaastaselt, ega unustanud seda mitte kunagi? Tean selle hetke lõhna, värvi, isegi puudutust naha pinnal. See on üks aas ja ma