minu arvates peegeldus umbusk kõigi ja kõige, sealhulgas muidugi meie kui kaugelt saabunud majaostjate vastu. Esmapilgul tundus, et me polnudki talle teretulnud külalised.
„Ma’i tea, kas ma teda üldse müün… Korra oli niisuke mõte, aga…” Mihkel Takk sügas kuklatagust ja vaatas kimbatuses ringi.
„Maja ei olegi müüa? Ega siis polegi millestki rääkida,” valmistusin pettunult juttu lõpetama, aga peremees muutus hetkega toimekamaks, ohkas ja nentis kiirustades:
„Ei, noh, eks ma ikka müün, mis mul ta’ga teha. Ega ma sinna pärapõrgusse enam elama ei lähe.”
Tema arvates võis Kooreküla näol tõesti olla tegemist pärapõrguga. Minule oleks niisugune eraldatus rohkem paradiisi mõõdu välja andnud, muidugi pärast seda, kui elamine on lõpuks oma käe järele sisse seatud. Aga selleks tuli Mihkliga kaupa teha.
„Kui teil on aega, et kohale sõita…”
„Praegu või?”
„Nojah, ega me saa siin iga päev käia, kaugevõitu.”
Asta oli seni meie jutuajamist vaikides pealt kuulanud ja arvas nüüd heaks sellesse sekkuda.
„Kui te müüa tahate, siis peate selle aja leidma!”
Mihkel mühatas, tema arust vist oli see rohkem meestejutt.
„Nojah, kui te mu siia tagasi toote…”
„Toome-toome,” kinnitasin. „Tahaks kõigepealt maja seestpoolt näha, ega muidu saa kaupa teha.”
Loksusime sel päeval juba teist korda Kooreküla poole. Päike oli edasi nihkunud, meri tee lõpul enam peeglina ei säranud ja kadakate varjud triibutasid teesillutist.
Mihkel Takk otsis taskust võtmed ja avas maja ukse. Vastu lõi kopituselõhna, hoone oli ammu tuulutamata. Tilluke piklik esik, suur köök ja kaks väikest tuba. Madalad laed, paras käega kinni võtta.
„Siit läheb lauta…” Mihkel avas köögi seinas oleva ukse.
„Laut meid ei huvita, ega me lehma pidama ei hakka,” teatas Asta.
„Oota-oota, sinna saame suure toa teha!” segasin vahele.
„Toa? Seal pole ju akentki, see kämblasuurune…”
„Akna saab teha!” Andsin Astale märku, et meievahelised vaidlused tuleb hiljemaks jätta, ja pöördusin ettevaatlikult Mihkli poole:
„Ja kui palju te selle kõige eest küsite?”
„Ahah? Nojah, mis ta’st siis küsida, ega see just loss ei ole… Siin pärapõrgus kah veel teine. Kui just auto on, siis muidugi! Eks ta remonti tahab, jah…”
„See maja tahab tervenisti ümberehitamist! Aga kõige tähtsam on ikka hind. Mis selle maja hind on?” painasin taibates, et mees sisimas kalkuleerib, kui palju ta esialgu kavatsetud hinnale võiks juurde lisada. Vastust andis oodata, ja kui Mihkel lõpuks suu lahti tegi, kõlas sealt ebalevalt:
„Ma arvasin, et vast kaks tuhat…”
Kaks tuhat rubla… Kallis see küll ei olnud, paar kolleegi olid tööl rääkinud kordi suurematest hindadest. Muidugi siin kolkas seda viimast ei saanud küsida, aga ikkagi…
„Sellega võiks vast…” alustasin ettevaatamatult, aga Asta lõikas vahele:
„Poolteist tuhat!”
Mihkel Takk raputas tõrksalt pead.
„Ei sest tule midagi. Kaks ja kogu lugu, alla ma ei anna.” Ilmselt oli peremees minu ennatlikust repliigist tuge saanud. Ka Asta taipas seda ja mind tabas tema etteheitev pilk. Paraku olin ma alati asju sirgjooneliselt ajanud ja igasugune kauplemine mulle võõras.
„Et siis kaks tuhat… Vaataks sauna ka!” pakkusin. Läksime kolmekesi hanereas üle õue ja Mihkel Takk avas sauna ukse. Seal polnud õigupoolest vaadata midagi – kaks väikest ruumi, tagumises vanast bensiinivaadist tehtud keris ja pragunenud müüritisega katel.
„Pole just suurem asi,” kirtsutas Asta nina, ja see tegi Mihkli tigedaks. Peremees ühmas ärritatult:
„Pesta saab, mis siin muud vaja!”
„Olgu-olgu, eks me ehitame selle ümber…” püüdsin ma Taku Mihklit lepitada. Mine tea, äkki paneb veel hinda juurde.
„Aga see väike kuur seal, milleks seda tarvitati?” viitasin kolmandale ehitisele, kui olime jälle kõik õuele päikesepaistesse jõudnud.
„See on võrgukuur! Seal hoidis juba minu isa võrkusid, eks ka mina… Enam neid ei ole, nüüd võite sinna endale autogaraaži teha!”
Kõik oli selge, sealsamas õuel lõime käed kokku – kaks tuhat rubla ja kõik see on meie. Ja Asta ei hakanudki vastu vaidlema, ilmselt oli ka tema siin midagi niisugust leidnud, mis teda köitis.
„Ah jaa, veel – mis selle talu nimi on?” tuli mulle meelde küsida.
„Talu?” Taku Mihkel hakkas naerma, ja tema kergendatud olekust sain aru, et mees on kaubaga rahul. „Kui te seda kohta just taluks tahate nimetada… Aga kohanimi on küll olemas, Kaldaliiva.”
Kaldaliiva… Nii saime endale maakodu, millele olin pannud õige suuri lootusi. Kõigepealt selle, et seal, omaette maailmas toimetamine meie üsnagi mõranenud perekonnaelu jälle kokku liidab.
2
Kaldaliiva ostmise ajaks olime Kivila väikelinnas elanud juba viisteist aastat. Töötasin kohalikus tehases, mis valmistas mitut liiki metalltooteid, neli aastat tagasi oli mind tehnikaosakonna juhatajaks ülendatud. Tehnika oli mulle püsivat huvi pakkunud juba varases lapsepõlves ja suunanud ka minu õpinguid – kõigepealt tehnikum, seejärel instituut, erialaks ikka seesama, metallide töötlemine. Pärast instituuti olin töötanud pealinnas, seal tutvusin ka Astaga, ja pärast abiellumist elasime mõne aasta naisevanemate eramus. Sealt aga oli meie pere Kivilasse meelitanud kõigepealt tehase poolt pakutav korralik korter, tagant tõuganud aga mitte küll terav, kuid selle eest üsna tihti meelde tuletatav vastuolu ämma ja äiaga, kes olid oma majas vaieldamatu ainumääramisõiguse kehtestanud. Mina püüdsin olla küll leplikum, kuid Asta oli pärinud oma isalt paraja annuse kangekaelsust ja lõpuks oligi just tema see, kes meid sellele elumuutusele õhutas.
Samal kevadel, kui ostsime Kaldaliiva, oli meie peres veel teinegi tähtsündmus – tütar Lea lõpetas keskkooli. Tema koolitee oli kulgenud samamoodi üle kivide ja kändude nagu meie abielugi, kus algus oli kõigiti sile ja lootustandev. Tütar tõi kevaditi mitu aastat järjest koju kiituskirja, lisaks veel tänukirja vanematele, kes on kasvatanud kõigiti tubli ja õpihimulise lapse. Siis aga toimus mingi murrang ja tema õppeedukus hakkas üha enam sarnanema võidujooksuga, kus sportlane ei ole oma võimeid õigesti hinnanud ja algul endast kõik annab, et pealtvaatajate aplusi ära teenida. Hiljem, ammu enne finiši paistma hakkamist, aga jõud raugeb ja lõpus jätkub seda ainult sörkimiseks, kui sedagi… Igatahes oli periood, mil tundsime tõsist hirmu, et Leal jääb keskkooli lõputunnistus saamata. Ei saa ütelda, et ta oleks mingitesse kampadesse või kellegi halva mõju alla sattunud; ka seda, et tüdruku pea ei võta, ei saanud kuidagi täheldada. Aga meie mis tahes ergutamisest hoolimata haaras Lead mingi letargia, ta lihtsalt ei tahtnud õppida. Veel halvem oli, et tal puudus igasugune huvi tuleviku vastu, ta ei teadnud ega hoolinudki, kelleks ta saada või kellena töötada tahaks.
Mure Lea pärast lõi meie pereellu järjekordse mõra. Jälle tekkisid tülid ja üksteise süüdistamised, milles Lea väitis, et kõik tema probleemid on alguse saanud meie, tähendab minu ja Asta vastuoludest. Ometi olime tema kasvatamises alati ühel meelel olnud, lapse eest ka omavahelisi tülisid varjanud, ja see kõlas meie kõrvus vaid otsitud õigustusena. Püüdsime Lea isemeelsuse ja tujukuse põhjusele isegi meditsiini abil jälile saada, kuid pärast uuringuid kehitasid arstid vaid õlgu ja väitsid, et tüdruk on võibolla veidi labiilse närvisüsteemiga, kuid kõigiti terve laps. Muidugi oli see teadmine meile lohutus, kuid koolitöö lonkas endistviisi. Ja siis, kui Leal läbi raskuste juba abituuriumi õnnestus jõuda, üritasime teda kõigiti julgustada