Kaldaliiva. Erik Tohvri

jõuda. Kahetoaline korter uuejärgses keskküttega majas oli kõigiti korralik ja Raigo mehhanisaatorikoht pidi olema tasuv.

      Lea sünnitas juuni alguses tütre, ja see sündmus pani meid Astaga hoobilt vanavanemate seisusesse. Tundsin, et kõigest hoolimata mingi loomulik järjepidevus siiski toimib, ning see hakkas mind ka Leaga ja tema mehega lepitama. Asta istus nüüd ülepäeviti bussi ja sõitis Lea juurde, et oma kogemusi meelde tuletades tütart lapsega talitamisel abistada, ning üsna tihti tegime neid sõite ka autoga. Ainult Raigoga ei suutnud ma kuidagi ühist keelt leida – kui väimees oligi kodus, kruttis ta ühtjärge televiisorit, et sealt mõnda sõjafilmi leida. Sõda ja sõjaväeelu olid tema lemmikteemad, ja minule, kes ma igasugust militaarsust olin kogu elu vihanud, oli see vastuvõtmatu. Ka suhtlemises tundus Raigo rabeda ja oskamatuna, ning järjest sagedamini esitasin endale küsimuse – mis küll oli see, mis Lead selles robustses mehes võlus? Oli see tõesti vaid minule tabamatu füüsiline veetlus, mingi ürgne isase tõmbejõud?

      Saaremaalt mandrile kolides võtsid noored kaasa vaid mõned hädapärased tarbeasjad. Osa mööblist loovutasime nende korteri sisustamiseks meie, osa sai lihtsalt juurde ostetud, kusjuures pidin jällegi oma pangaarvet parasjagu kergendama. Aga nendel ju raha ei olnud. Isegi lapsevankri ostsime koos Astaga ja viisime selle auto katusel kohale nagu hoolitsevad vanavanemad kunagi.

      See suvi läkski meil rohkem Roosmetsa noorpere toetamise tähe all, ja minu jaoks seni nii oluline Kaldaliiva jäi teisele plaanile. Mitte sellepärast, et ma poleks sinna minna tahtnud; ma tahtsin seda vägagi, aga tähtsusjärjekord oli lihtsalt muutunud. Asta meie suvekodu järele ei igatsenud, tema veetis suure osa ajast Lea peres ja nii sõitsin nädalavahetustel Kooreküla vahet mina üksinda. Olin juba harjunud, et Asta koht minu kõrval autos on tühi ning et maale sõites pean ise hankima vajaliku toidu ning selle Kaldaliival enda jaoks ka valmis tegema.

      Ühel augustikuu pühapäeva hommikul, kui ma parajasti kasvuhoones tomateid uurisin, lootuses nende hulgas esimesi küpsenuid leida, märkasin Kaldaliiva väravast sisenevat naisolevust. Tundsin tulijas Kooreküla teises otsas elutseva Kõrkja Liine. Liine elas pärast mehe surma üksinda, oli oma seitsmekümnest eluaastast hoolimata veel tragi ja toimekas ning tema maja oli külas üks korralikumaid.

      „Tere siis ka, Kaldaliiva isand!” Liine astus lähemale ja andis terekäe. See oli erandlik, Koorekülas polnud niisugune asi kombeks. „Oled oma elamise ikka üles löönud, kohe kena vaadata!”

      „Mis siin nii, aga…” Juurdlesin endamisi, miks Liine tuli. Kaldaliival polnud ta varem käinud, ju pidi selleks mõjuv põhjus olema. „Eks sa vaata ringi, sa vist siin esimest korda.”

      „Ma olen mööda küll käinud!” noogutas Liine. „Aga täna, tead, tulin päris asja pärast. Kas sa õhtul linna sõidad?”