ei ütelnud… Et oleks ikka edasi õppinud, ja kõik need sõnad. Tead, see on mulle juba pealuu sisse kulunud!”
„Lõpuks näed ise ka, et see jutt vale ei olnud.” Paratamatult lipsas minu tooni nüüd tõesti tilluke annus kahjurõõmu. Need elu vitsad, mida ma olin ette kuulutanud, hakkasid nähtavasti Lea kallal tegutsema. Aga Asta vaatas tütart hoopis isemoodi pilguga ja kutsus ta siis magamistuppa. Mida seal räägiti, jäi mulle kuulmata, kuid jutu lõppu kuulsin selle eest isegi läbi ukse päris hästi.
„Ei ole! Saad aru, ei ole, ära räägi lollusi!” Seda ütles Lea, ja nähtavasti ta ei kavatsenudki oma häält taltsutada. Seda kuuldes kratsis kuskil minu hingesopis üks väike rahulolev kuradike ennast ja nentis – näe, need kaks polegi alati ühel meelel!
„Mis te seal rääkisite?” küsisin Astalt, kui Lea õhtul oli järjekordselt sõbrannat külastama läinud.
„Ah, ei midagi, naiste asjad!” tõrjus tema. „Mis sina neist tead.”
„Küll ma ikka üht-teist tean! Võiksid mulle ka nimetada, ega me võõrad ole,” arvasin, kuid minu ettepanek jäi vastuseta. Asta tegi oma kodutoimetusi, aga mulle tundus, et miski oli teda vaevama jäänud. Midagi oli tema olekus teistmoodi, korts kulmude vahel näitas, et ta on rahulolematu, isegi närviline. Ja siis, kui me õhtu lõpetuseks mõlemad teleri ees istusime, hakkas tema esimesena rääkima.
„Vast ongi parem, kui sina ka tead. Leal on… suhe!”
„Sooh! See meil veel puudus! Kas hakkame pulmi pidama või?”
„Mis seal imelikku, teine on juba üheksateist. Noor naine!” Asta võttis sedamaid kaitsva tooni nagu emakana, kelle tibule tahetakse liiga teha. Aga see ei takistanud teda jätkamast. „Kõik oleks ju normaalne, aga…”
„Noh? Mis – aga?” sundisin takka, kui ta jutu pooleli jättis.
„See et…” Jälle tõrge. Astaga juhtus haruharva, et sõnaosavus ta maha jättis. „Ah, mis ma ikka… See on abielumees, selles on asi!”
„Püha müristus! Abielumees! Ja Lea on temasse armunud! Kus ta aru on?” See oli sõnum, mis mul judinad valla päästis. Minu tütar ja… Ei-ei, midagi on ikka lootusetult valesti. Muidugi, ma saan aru, et elu nõuab oma, aga armastus inimeste vahel peaks algama ikkagi teisiti. Puhta südamega, pikkamisi, samm-sammult… Aga abielumees, kellel kõik on selge ja ilmselt vaid üks eesmärk silme ees, see on midagi muud. „Kust sa tead? Kust sa selle teada said?”
„Eks ma… Mäletad, kui me jõuluajal koju tulime ja ma hakkasin voodiriideid vahetama? Sina võtsid seda kui loomulikku asja, ei küsinudki, miks. Aga need olid määritud, sellepärast!”
Nii… Mingi ähmane lootus, et mu tütar oma pujäänlusest hoolimata on seni vähemalt süütuse säilitanud, sai surmahoobi. Mida ma pean ütlema? Kuidas käituma, et iseendaks jääda?
„Ja sina ei ütelnud minule midagi!” See oli etteheide.
„Mida sa oleksid teha saanud? Skandaali? Selleks, et need viimased usaldusriismed, mis meil Leaga on veel säilinud, ära hävitada? Siis poleks ma midagi teada saanud, käiksin nagu sina kinnisilmi ringi.”
„Ja nüüd said, jah?”
„Jaa, nüüd sain. Ka Lea saab aru, et see ei ole õige, ja tahab vahel hinge puistata. Kellele siis veel kui mitte oma emale?”
„Ongi teie vandenõu minu vastu! Mõelda vaid – Lea ja mingi räpane suhe! Ja veel meie abieluvoodis! Kurat, ma ei taha enam sinna voodisse minnagi, ma hakkan oksele!” jaurasin. Olin lõplikult ummikusse aetud, sein oli ees. „Ja mis te nüüd rääkisite? Täna, seal magamistoas? Et hakkate titemähkmeid ostma, jah?”
„Ei, neid ei ole õnneks vaja. Vähemalt Lea väidab, et ei ole rase. Aga jah, eks minagi kartsin ja sellepärast küsisin. Paistis teine nii erutatud olevat,” seletas Asta.
„Ja sa saad sellest nii rahulikult rääkida! Seda peaks karjuma, kisendama, saad aru!” Olin üsna endast välja aetud.
„Jah, see on just sinu moodi. Palju kisa, aga ei mingit tolku… Ehita sina pealegi oma Kaldaliivat, küll meie katsume Leaga omavahel hakkama saada. Ja veel – oleks parem, kui sa temaga sellest ei räägiks.”
„Et see pimesikumäng jätkuks, jah? Nii et mina ei tea midagi?”
„Oleks parem jah, muidu rikud sa kõik ära,” arvas Asta.
Jälle oli mul mõtlemisainet. Kas ma tõesti olen vaid eluvõõras idealist, kes on lootusetult ajast maha jäänud? Sest mis tahes püüdlustest hoolimata ei olnud võimalik midagi lohutavat välja mõelda, kujunenud olukorrast polnud isegi teoreetiliselt niisugust väljapääsu, mis mind rahuldanud oleks. Olin mingi parandamatu ja minu meelest räpase fakti ette pandud, seisin põhjatu sookraavi serval, millest ei saanud üle ega ümber minna… Kas ma tõesti ei teadnud, et minu teel võib selliseid kraave ette tulla? Kas olin ma tõesti seni läbi elu käinud nagu silmaklappidega hobune, kes kõrvale vaadata ei saa ja enda ees vaid sirget ja siledat teed näeb? Kas mulle polnud juba küllalt tõdemusest, et minu abielu Astaga oli kui mitte just päriselt ebaõnnestunud, siis mõnikord vaid suuri vaevu talutav? Ma olin oma tütre kasvamist rõõmuga jälginud ja pimesi uskunud, et Lea on see imerohi, mis kõik heaks teeb ja meie vastukäimised Astaga korvab. Et tema elu kujuneb laitmatuks ja saab minule selle rõõmu allikaks, millest meie abielus oli puudu jäänud. Paraku oli see lootus aasta-aastalt tuhmuma hakanud ja näis nüüd täieliku fiaskoga lõppevat. Kui palju ma selliseid lööke taluda suudan? Mis on mulle veel jäänud niisugust, mis rahuldab ja rõõmu teeb – kas ainult Kaldaliiva?
See oli halb kevad. Alati olin pikisilmi oodanud rahutuks tegevat aega, mil päike hanged madalaks sulatab, mil need määrdunuks muutunud lumelatakad pikkamisi sootuks kaovad ja kuskile varjulistesse kohtadesse ilmuvad esimesed arglikud rohulibled; sel kevadel oli aga kõik palju trööstitum kui muidu. Üle pika aja maale jõudes näis isegi Kaldaliiva kulurohuga kaetud õu hall ja ilmetu ning ainuke rõõmutegija oli kuldnokk, kes mind oma pesakasti pulgal rõõmsa lauluga tervitas.
Olin seekord tulnud nädalavahetuseks Koorekülla üksinda, Asta väitis end halvasti tundvat ja ma ei hakanud teda maalesõiduks keelitama. Paari talvekuu jooksul polnud me Kaldaliival käinud, toad olid läppunud ja hallituslõhnalised, eluhõng talvega hajunud. Avasin uksed ja aknad, tegin tule pliidi alla, ja pikkamisi muutus elamine jälle õdusamaks. Aga midagi tundus teistmoodi kui varem. Olin tulnud maale suurte lootustega, et mured jäävad linna ja siin leian selle, mis mul viimasel ajal tundus puuduvat – õnnistava hingerahu, mida Kaldaliival oli minu jaoks seni rohkesti jätkunud. Talvel linnas olin sellise hingekümbluse järele üha rohkem igatsema hakanud ja teadnud, et tarvitseb vaid Kaldaliivale jõuda ning mind valdab jällegi elurõõm ja töötahe. Nüüd aga pidin kahetsusega tunnistama, et päriselt nii ei juhtunud, midagi jäi ikkagi puudu. Ma olin üksinda ja polnud sellega harjunud; sinnamaani olime alati Astaga kahekesi Kaldaliival käinud. Ma olin temast sõltuvaks muutunud, ja ometi ei tahtnud ma seda olla. Järjest teadlikumalt olin ma endas selle sõltuvuse vastu võitlema hakanud, ja nüüd Kaldaliival seda jälle tunnetades oli mul tarvis paljuski selgusele jõuda.
Keetsin kohvi, istusin laua taha ja püüdsin järele mõelda. Raske oli meie abielusuhetes loogilisi seoseid leida – pikaaegse kooselu jooksul oli Asta hingeelu minule mõistatuseks jäänudki, tema käitumine ja suhtumine minusse aga aastatega veelgi võõrastavamaks ja ettearvamatuks muutunud. Viimasel ajal olin aina sagedamini hakanud mõtlema abielulahutusele – sellisele elupöördele, mida varem täiesti võimatuks pidasin; ma olin seda mõtet järjekindlalt tagasi tõrjunud, kuid ta tuli üha uuesti ahvatlusena alustada kõike otsast peale. Mõte leida keegi teine, igati sobiv inimene – lahke, leebe, armastav – tundus vahel kuratlikult ahvatlevana. Jah, seni oli üks põhilistest lahutuse vastuargumentidest olnud Lea ning dogmaks saanud teadmine, et isana olen kohustatud tütart tema iseseisvumiseni toetama. Nüüd oli see küsimus lahendatud, Lea oli oma tee valinud. Aga mismoodi Asta asjasse suhtuks – kas tema oleks nõus abielu kokkuleppel lahutama? Pahanduste käigus oli ta seda provotseerivalt mitmeid kordi ette pannud, aga miks peaks tema lahutusega nõus olema? Ta on minust majanduslikult