tundsin komandandi toonis mingit kahjurõõmu. Nähtavasti polnud ka temal elus mehega vedanud, ta otsis kaaskannatajaid.
„Issand! Lahutatud mees, lastega…” sosistas Asta. Ma polnud teda varem niisugusena näinud, mu alati olukorra kõrgusel oleva abikaasa enesekindlus oli tõsise hoobi saanud ja ta vaatas mind lausa abiotsiva pilguga. Ka mina olin keeletuks jäänud nagu inimene, kes ootamatult näeb endale lähedast inimest põhjatusse kuristikku sööstvat. Esimesel hetkel tõrgub mõistus uskumast, et sealt enam tagasiteed ei ole, aga paraku on see nii. Oli nii ka Leaga, ilmselt.
Tagasi sõitsime mitmed kilomeetrid vaikides, enne kui hakkasime olukorda arutama. Lea oli teadmata kadunud, mida teha? Tütar miilitsa poolt tagaotsitavaks kuulutada? Minna omapead Saaremaale otsima? Lollus, Saaremaa pole Kihnu, kus kõik kõiki tunnevad…
„Ma ei usu, et ta meile teatamata jätab,” ütles Asta lõpuks, ja tal oli õigus. Juba järgmisel päeval leidsime oma postkastist Saaremaa postitempliga kirja. See oli lühike ja kinnitas seda, mida me juba teadsime. Emm ja iss! Elu teeb imelikke pöördeid ja ega minagi neist pääse. Olen leidnud inimese, kellega koos elama hakata. Otsustasin Salupere kooli pooleli jätta, see eriala mind ei huvitanud. Kirjutan teile enne, kui te Saluperesse sõitma hakkate, eks oleksite tulnud jõuluks, aga see oleks tühisõit. Sest elan nüüd Saaremaal, meil on Raigoga kahetoaline korter sovhoosi majas. Raigo on siin autojuht. Ärge minu pärast muretsege. Häid jõulupühi! Lea. Ah jaa, aadress: Haavaste sidejaoskond, Saaremaa.
Panin kirja käest ja kehitasin õlgu. Mingi kripeldus jäi hinge, aga püüdsin seda maha suruda.
„Lea on siis paigas… Kuidagi liiga äkki ja valesti käis kõik, aga see pole enam meie teha!”
Asta ei vastanud midagi. Luges lühikese kirja veel kord läbi, voltis kokku ja pani ümbrikusse, nagu tahaks seda Saaremaale tagasi saata ja nii sõnumi olematuks teha. Mõtles ning ütles siis lühidalt ja konkreetselt:
„Me peame sinna sõitma!”
„Mis sa kibeled, kui pole kutsutud,” arvasin tõredalt. Tundsin, et Lea on meie haardest tabamatusse kaugusesse libisenud.
„Ma tahan seda lahutatud meest näha, sellepärast.”
„Mis sinul temast vaadata, ega sina temaga elama ei hakka. Kui Lea otsustas meist nii lihtsalt lahti ütelda, kas meie ei peaks suhtuma samamoodi? Vast nii tuleb mõistus kiiremini tagasi, kui meie temast väljagi ei tee,” panin oma seisukoha paika, aga Asta arvas teisiti.
„Ei, me sõidame Saaremaale! Kohe homme!”
„Homme on mul tööpäev, ei saa.”
„Sinu ameti juures saad endale vaba päeva teha,” teadis tema. Kui Asta midagi pähe võttis, oli teda peaaegu võimatu ümber veenda. „Me sõidame homme ja kogu lugu.”
„See pole võimalik! Saaremaa on keelutsoon, sinna on tsooniluba vaja. See võtab aega!”
Asta vangutas kangekaelselt pead.
„Selle asja ma ajan korda. Mul on miilitsa passilaua ülem tuttav, ta teeb meile kohe loa, ära muretse.”
Kui nii, siis nii. Hakkasin Saaremaa kaarti uurima, leidsin üles ka Haavaste. See oli väike kohake, suurematest asulatest eemal. Mõte, et Lea võiks sinna elama jäädagi, ei tundunud mulle reaalsena, sedavõrd arvasin oma tütart tundvat. Ja kui me järgmisel päeval lõpuks Haavastesse jõudsime, süvenes see tunne veelgi. Tegemist oli kohaliku sovhoosi osakonnaga, mis koosnes kahest äärmuseni räämas ümbrusega kahekorruselisest kortermajast. Otse ühe maja sissekäigu ees remontis keegi autot, oli oma sõiduki tungrauaga üles tõstnud, ise selle alla pugenud ja temast paistsid ainult jalad. Minu kõnetamise peale pistis ta oma määrdunud näo auto serva alt välja.
„Roosmets? Kõrvalmaja, esimene paraadna. Teine korrus!”
Ronisime üles, kuid poolel teel jäi Asta trepimademel seisatama, pöördus minu poole ja ütles hoiatavalt kulmu kortsutades poolihääli:
„Pea meeles, mitte mingit skandaali! Sa pead halva mängu juurde head nägu tegema, muidu on kõik otsas!”
„Kurat võtaks, me ei saa ju tema tegu heaks kiita!” sosistasin vastu. Olin tõepoolest tütre jaoks etteheitvaid sõnu kavandanud. Midagi sellist, et kui me tahame üks pere olla, siis teistele niiviisi ei tehta. Et see on nagu oma inimese selja tagant löömine.
„Kui sa pahanduse teed, siis oleme Least lõplikult lahti, saad aru?”
„Ja kui ma ei tee, siis mõtleb ta järgmiseks midagi veel pöörasemat välja!” andsin vastu, aga naine ei tahtnud edasi astuda.
„Siis mine, istu parem autos! Ma räägin temaga ise.”
„Tere hommikut! Kes mina siis olen?” sain juba tigedaks. Asta tahtis mind vägisi kõrvale jätta, nagu ma polekski pereliige. Aga siis lõin käega, võtku tema pealegi korraldamine enda kätte.
Lea oli üksinda kodus ega näinud meie tulekust eriti üllatuvatki. Ainult minu poole heidetud kahtleva pilgu järgi võisin oletada, et ta mõistab minu tundeid ka ilma sõnadeta.
„Väga ruttu tulite, ma arvasin, et vast jõuluks…” ütles ta. Mingit südamlikku jällenägemisstseeni ei olnud, ka Asta jättis tütre kallistamata, kuigi tavaliselt oli ta seda teinud.
„Siin sa siis eladki… Kelle mööbel see on?”
„See on Raigo korter! Enne, kui nad… enne, kui ta mandrile läks, elas siin,” seletas Lea kiirustades. „Mööbel jäi siia!”
„Siis oled nagu käopoeg võõras pesas,” ei saanud ma jätta ütlemata. „Kas ta on vähemalt ametlikult lahutatud?”
„Kust sa kõik ära tead? Käisid naabrusest küsimas või?” võttis Lea sedamaid sõjaka poosi. Asta tegi minu poole keelavaid liigutusi, kuid mina jätkasin seda tähele panemata:
„Ma küsisin – kas ta on lahutatud. See sinu Raigo või mis ta on!”
„Loomulikult!”
„Ja alimendid kaelas, muidugi… Soovin õnne!”
„Tead, iss – parem, kui sa poleks siia tulnud! Sina oskad alati kõik ära rikkuda!” turtsus Lea, aga siis võttis Asta ohjad enda kätte.
„Oota-oota, mis te õiendate! Asi on isegi hull, arutame pikkamööda. Mis tehtud, ega seda enam olematuks teha ei saa. Kas te kavatsete ikka ametlikult abielluda?”
„Muidugi!” ütles Lea uhkelt. „Jõuluks me ei jõua, aga uuel aastal. Ja teate – isegi teie olete kutsutud!”
See oli meie tütre poolt kohatu nali. Aga hakkasin vist juba harjuma, et temalt võib kõike oodata. Ning hakkasin harjuma ka sellega, et nagunii ei õnnestu mul teda käekõrval talutada. Ilmselt ta minu nõuandeid enam ei vajagi, need on tema meelest tarbetud, ja see äratundmine tõi mulle korraga kergenduse. Sellise käitumisega oli Lea mind jälle vabaks andnud. Lubanud hakata mõtlema sellele, mismoodi edasi elada.
Raigo, Lea väljavalitu, tuli koju alles õhtupoolikul ja näis meie ootamatust ilmumisest olevat üksjagu kohkunud. Vahest kolmekümnene mees ei jätnud usaldusväärset muljet, juba teretamisel vaatas ta kõrvale, oli kuidagi rabeda olemisega ning asus sedamaid tegevust otsima. Tõi kuurist ahju ette sületäie puid ning hakkas neid vaikides koldesse passitama. Ja siis, avastades, et üks puudest on liiga jäme, võttis ahju tagant kirve ning asus sealsamas toa uksepakul seda peenemaks lõhkuma.
See oli minu jaoks šokk. Paremat illustratsiooni selle mehe olemusele oleks olnud raske välja mõelda. Terve maja kõmas kirvelöökidest ja mul hakkas tõeliselt halb. Ma olin siin võõras, mind ja Raigo Roosmetsa eraldas lõpmatu suur vahemaa – ja sellest juhutöölise mentaliteediga inimesest pidi saama minu väimees!
„Asta, lähme ära,” ütlesin vaikselt, kui teised ei olnud kuuldekaugusel. „Lähme kohe ära!”
„Ole ilusti! Lea teeb süüa, siis istume kõik lauda ja räägime.”
„Mina ei taha midagi rääkida! Siin lihtsalt pole midagi rääkida!”