tunnen Kaldaliival ennast ebamugavalt, sest Asta jäi linna. Ja üksik meesterahvas on üldse ebaloomulik nähtus. Räägitakse küll, et üksikute meeste peale pidid naised tormi jooksma, aga hoidku taevas selle eest! Sobivat elukaaslast niisuguste pealetungijate hulgast vist küll ei leiaks, sellistele on ebameeldiv mõeldagi. Ja üldse, praeguses eas, kui inimese iseloom ja harjumused on juba ammu välja kujunenud, hakata vabade naiste hulgast sobivat otsima, kas see poleks võimatu ülesanne?
Aga aastad lähevad halastamatult teineteise järel. Viiskümmend on mul kohe täitumas, pärast seda hakkab kõik juba kiiresti allamäge minema. Illusioonid on purunenud, lootus mingile muutusele või ootamatule pöördele meie abielus on ülimalt naiivseks osutunud. Lea on sisuliselt meie perest lahkunud, läinud oma teed, ja vaevalt see teda mingitele tippudele viib… Mingit rõõmu või vanemlikku rahuldust temast loota ei ole, see tundub nüüd selge ja paratamatu tõde olevat. On tõesti viimane aeg ärgata ja kaduvale elule silma vaadata, enne kui on lõplikult hilja. On vaja otsustada, mismoodi edasi elada… Aga kas ma olen selleks suuteline?
Ma ei osanud nendele küsimustele vastata. Avastasin ehmatusega, et seni olime kõik põhjapanevad otsused teinud ikkagi Astaga kahekesi, niiviisi tundus see julgem olevat. Aga miks oli niiviisi julgem, kas ainult sellepärast, et ennetada võimalikke vastastikuseid etteheiteid ja tülisid? Et sel puhul oleks võimalik õigustavalt öelda – ka sina otsustasid… Aga nüüd, kui mina otsustaksingi abielulahutuse kasuks ja Asta on tõenäoliselt vastu, mis siis? Kas siis peab asja lahendama kohus? Kas me peame hakkama võõraste ees oma musta pesu pesema – asi, millest oleme kogu elu hoidunud… See oleks häbi, väljakannatamatu häbi. Turvalisem oleks vist endistviisi edasi elada, mis sest, et erimeelsuste, pahanduste ja enesealandusega…
Istusin sel kaunil päikesepaistelisel kevadpäeval Kaldaliival köögilaua ääres terve tunni, rüüpasin kohvi ja tundsin mõtete tulist võru koomale tõmbuvat. See põletas, pigistas ja torkis, niisugune piinav tunne mu peas oli viimasel ajal vastikult tuttavaks saanud. Ajus lakkamatult ringlevad kinnismõtted halvasid võime loogiliselt mõelda, uutel mõtetel lihtsalt ei olnud enam ruumi. Ma oleksin tahtnud nende mõtete eest põgeneda, veidigi nendest puhata, aga kuhu ja kuidas on võimalik iseenda eest põgeneda?
Mingile otsusele ma tol kevadpäeval siiski jõudsin. See tundus esialgu karm, kuid selle täideviimine veel ebamääraselt kauge ja sugugi mitte konkreetne: sellisele elule tuleb teha lõpp. Sest elu on inimesele antud vaid üksainus kord, miks peaks seda siis elama pidevas stressis ja ahistuses? Miks peavad kaks teineteisega sobimatut inimest ennast pidevalt piirama ja oma tahtmisi maha salgama, kui võiks elada hoopis teisiti, rõõmsalt ja vabalt? Sest vaevalt et ka Asta sellise eluga rahul on, kindlasti mitte.
Abielus ei saa kunagi elada vabalt, seal peabki kogu aeg teisega arvestama… tuletas mingi sisehääl mulle meelde, aga samas tuli ka vastuargument: kui partneriks on sobiv inimene, kes mõtleb ja tunneb samamoodi, siis pole see ju kohustus, vaid rõõm… Just see kahekordne rõõm, mis jagatud murega paaris käib. Ja just seda ma tahaksin tunda. Iga päev. Alati. Ja isegi väga…
Jah, sellisele elule tuleb teha lõpp, enne kui on hilja. Enne, kui see päevast päeva peas kuumav ja järjest piinavam mõttevõru seal midagi lõplikult katki teeb, või veelgi hullem – sunnib veelgi raskemat, isegi argpükslikku lõppotsust tegema. Rumal on tunnistada, et nii mõnegi ägedaks paisunud tüli käigus, mil Asta mingi sisemise mõnuga oli mu enesevalitsemise piirini viinud, olin isegi suitsiidile mõelnud. Mitte küll konkreetselt, vaid ainult kui ühele teoreetilisele võimalusele, mis olukorra lahendaks. Võimalik, et niisuguse mõtteni viis mind ka äärmuslik soov sellega temale kätte maksta; kujutlus, kuidas ta siis kahetseks, et oli nii jäik ja tõrjuv, isegi vaenulik olnud… Selline arutelu jäi küll vaid lapsikuks kättemaksusooviks, sest teadsin ülihästi, et niisuguseks teoks ei oleks ma suuteline. Vähemalt mitte senikaua, kui mõistus veel terve tundub ja juhitav on. Aga kui inimese psüühikat järjepanu niiviisi viilitakse, mine sa siis tea…
Ootamatu koputus katkestas mu mõttelõnga ja ma ei osanud sellele kohe reageerida. Kaldaliiva ukse taha sattusid võõrad haruharva, liiatigi veel sellisel varakevadisel päeval. Üritasin tõusta, aga siis istusin tagasi laua taha ja hõikasin koputaja sisse.
Tulija oli Västriku Manda, naabrinaine. Astus üle ukseläve kööki ja naeratas rõõmsasti.
„No tere siis, linnamees! Pole nagu ammu näinud.”
„Tere-tere… Eks nüüd, kui talv on möödas, hakkame ehk rohkem nägema. Astu edasi, võta istet! Aga Astat täna ei ole.”
Kui ma õigesti mäletan, oli Manda meie ajal käinud Kaldaliival vist ainult ühe korra. Sedagi asja pärast, Astaga nad midagi õiendasid. Ega ta nüüdki muidu tulnud.
„Aitäh, eks istuda võib ikka. Muidu viin su une ära, eks ole… Sa siis tulidki täna päris üksinda, ma nägin õigesti, kui mööda sõitsid.”
„Jah. Astal oli linnas tegemist. Mõtlesin, et käin ära, vaatan Kaldaliiva üle. Mis Koorekülas ka uudist?”
„Mis siin uudist olla saab! Mina elan nüüd nagu lesknaise elu, Elmar läks linna ehitustööle, kalavastuvõtupunkt pandi talveks kinni.”
„Elmar linnas tööl? Eks ta nädalavahetustel ikka kodus käib,” arvasin, ega osanud sellise jutu peale rohkem midagi kosta.
„Mõnikord käib, seekord ei tulnud. Neil pidi mingi kiire asi käsil olema, lasevad õhtud ja pühapäevad kõik jutti,” seletas Manda, aga tema olek reetis, et midagi jäi ütlemata. Naine kehitas ennast toolil, vaatas mulle muiates otsa ja kordas: „Nii et – mina olen nüüd nagu soldati lesk, jah.”
„Mis sa nüüd, see on hoopis teine asi,” tõrjusin, ise taipamata, kuhu poole Manda juttu tüürib. Midagi oli tema olekus imelikku. Ega ta ometi purjus ei olnud?
„Minule teeb see üks välja! Tead, Valter – mina ei ole harjunud ilma meheta elama!” Jälle see kummaline muie ja kuidagi looritatud, samas puuriv pilk, ning see hakkas minus kummalist ebamugavust tekitama. Igatahes hoidusin talle otsa vaatamast. Västriku Mandat ei olnud loodus iluga õnnistanud – lisaks üldisele korpulentsusele oli ka tema näojoontes midagi mehelikku. Suurevõitu nina, tumedad silmad, ninajuurel kokku kasvanud puhmaskulmud ja sirged, peaaegu mustad juuksed. Aga mind häiris kõige rohkem tema pilk, mis pidi vist olema leebe ja meelitav, kuid mõjus mulle hoopiski vastupidiselt. Kas see naine ei saa tõesti aru, et teeb ennast niisuguse käitumisega lausa narriks?
„Nojah… Mis siis teha? Eks pead ära kannatama, mis muud,” arvasin, ja tundsin ennast üha ebamugavamalt. Pidi see pagana naabrieit nüüd siia sisse sadama! Mida ta tahab, kas tõesti…
Jaa, Manda ei olnud häbenejate killast. Ta tõusis toolilt, astus mulle nii lähedale, et avatud jopehõlmad mind peaaegu puutusid, ning ütles otse:
„Kuule, Valter – kas sa ei tahaks natukene möllata?”
„Mis… mida sa mõtled?” teesklesin arusaamatust, ise kiiresti kaalutledes, mismoodi tobedast olukorrast auga välja tulla. Sel hetkel ei mõelnud ma oma meheliku reputatsiooni säilitamisele, tundsin selle naise suhtes vaid ülimat vastumeelsust. Mõelda vaid, et temaga… Vaene Elmar!
„Oh sa süütuke! Ei saa tõesti aru või?” naeris tema ja tuli veel lähemale, nii et pidin tagasi tõmbuma. Mul oli vaja kiiresti reageerida, midagi välja mõelda, aga mida ja kuidas?
„Tead, Manda… Minuga on nii, et… Pahasti!” kogelesin.
„No-noh? Mis asi on pahasti?”
„See et… ma olen impotent! Olen kõik tohtrid läbi käinud, aga abi ei ole. Minust ei ole meest, saad aru?”
„Tohoh…” Manda astus sammu tagasi. „Tõega või? Sul ei seisa, jah? Kohe mitte sugugi?”
„Just!” kinnitasin. „Juba mitu aastat ei ole me Astaga…”
„Ah nii, sellepärast siis Asta ongi sul niisugune… Tige!” Manda olek oli hetkega muutunud, ta surus käed jope taskutesse ning pööras mulle selja. „Olgu siis, unusta ära, et ma siin käisin.”
„Ega ma kellelegi ei räägi!