tugevalt kinni ja äkitselt mäletasin kõike: okkaid, lusikat, pikka autosõitu ja Elizabethi. Sikutasin käed järsu liigutusega teki alt välja ja uurisin peopesasid. Haavad olid uuesti lahti läinud; nendest immitses värsket verd.
Kell oli veel vähe ja väljas pime. Laskusin käsikaudu teed kobades mööda treppi alla esikusse ja sealt edasi vannituppa, jättes seintele veriseid triipe, kui ma neid peopesadega puudutasin. Vannitoas ootas mind ees Elizabeth, kes oli juba täiesti riides. Ta istus tualettlaua taga ja silmitses end peeglist, justkui kavatseks meikima hakata, aga meigitarbeid laual polnud, ainult poolik kreemipurk. Lühikese lameda küünega sõrmusesõrme purki torganud, hajutas ta kreemi ühtlaselt pruunide silmade alla, teravatele põsesarnadele ja sirgele ninajuurele. Elizabethi nahk oli sile ja hõõgus tumedast suvepäikese soojusest; ja ma arvasin, et tegelikult on ta palju noorem kui kõrge kaelusega pluus ja keskelt lahku kammitud peadligi juuksed tal välja paista lasevad.
Mind nähes pööras ta end ringi ja peeglisse ilmus profiili terav piirjoon.
„Kuidas sa magasid?” päris ta.
Astusin ettepoole ja sirutasin peopesad ta näole nii lähedale, et nende nägemiseks tuli tal end tahapoole kallutada.
Ta hingas sügavalt sisse. „Miks sa eile õhtul midagi ei öelnud?”
Kehitasin õlgu.
Elizabeth ohkas. „Anna oma käed siia. Ma ei taha, et haavad mädanema läheksid.”
Ta patsutas süles kohta, kuhu oleksin pidanud istuma, aga mina astusin hoopis sammu tagasi. Valamu alt kausikese toonud, täitis Elizabeth selle vesinikülihapendiga, võttis mu käed ja kastis kordamööda vedelikku. Valugrimassi oodates jälgis ta tähelepanelikult mu nägu, aga ma surusin hambad kokku ja hoidsin ilme liikumatuna. Haavad läksid valgeks ja hakkasid vahutama. Elizabeth tühjendas kausi, täitis uuesti ja kastis mu käed veel kord vedeliku sisse.
„Ma ei kavatsegi lasta sul teha kõike, mis pähe tuleb,” lausus Elizabeth. „Aga kui sa poleks pärast põhjalikke otsinguid lusikat üles leidnud, oleksin leppinud ka siira vabandusega.” Ta hääl oli karm ja sõnad otsekohesed. Varahommikuses unisuses ei teadnud ma enam, kas eelmise õhtu leebe hääletoon oli üldse tõelisus.
Mu käed viimast korda kaussi kastnud, silmitses ta kolmandat korda nahapinnale kerkivaid tibatillukesi valgeid mulle. Seejärel loputas ta mu käed külma voolava vee all puhtaks ja patsutas puhta valge rätikuga kuivaks. Väikesed torkehaavad näisid sügavate ja tühjadena, justkui oleks vesinikülihapend täiuslikud lihasrakud nahka pistnud. Valge marliga mu rannet sidudes liikus ta aegamööda sõrmede poole.
„Muide,” alustas Elizabeth, „kuueaastasena sain ma aru, et ainus viis, kuidas mu ema voodist välja saada, on natuke näidelda. Käitusin kohutavalt ainult sellepärast, et ta end püsti ajaks ja mind karistaks. Kui ma kümneseks sain, tüdines ta mu näitemängust ära ja saatis mu internaatkooli. Sinuga on lood teisiti. Mitte miski, mida sa korda saadad, ei sunni mind sind ära saatma. Mitte miski. Nii et võid mind julgelt edasi testida – kui tahad, võid kas või kogu mu ema lauahõbeda mööda kööki laiali lennutada –, aga võta teadmiseks, et mu reaktsioon jääb samaks: ma armastan sind ja jätan su endale. Nõus?”
Põrnitsesin Elizabethile otsa, keha usaldamatusest pingul, ja ahmisin auruses vannitoas õhku. Ma ei saanud temast aru. Pingul õlad kõrgele tõstetud, laused teravad ja sõnad hakitud, kasutas ta ametlikku tooni, millesarnast kuulsin esimest korda. Aga sellegipoolest peitsid ta sõnad endas seletamatut pehmust. Ka ta puudutus oli teistsugune; mu haavu puhastas ta erilise põhjalikkusega ja erinevalt eelmistest kasuemadest ei tundunud ta tegevus raske koormana, mida vaikides kanda. Ma ei usaldanud seda.
Meie vahel valitses vaikus. Elizabeth lükkas mu juuksesalgu kõrva taha tagasi ja vaatas vastust oodates mulle otse silma.
„Nõus,” vastasin viimaks, teades, et see on kiireim viis vestlust lõpetada ja väikese vannitoa kuumusest välja saada.
Elizabethi suunurgad tõusid. „Lähme siis,” lausus ta. „Täna on pühapäev. Pühapäeviti käime me taluturul.”
Ta pööras mind ringi ja juhtis tagasi magamistuppa, kus ta mu marlisidemetega kaetud käed öösärgist välja libistas ja mulle kroogitud ülaosaga valge päikesekleidi selga tõmbas. Tagasi alakorrusel, valmistas ta munaputru ja toitis mind väikeste suutäite kaupa lusikast, mis nägi välja täpselt samasugune nagu see, mille olin eelmisel õhtul üle köögi lennutanud. Mälusin ja neelasin nagu kord ja kohus, püüdes samal ajal kokku sobitada Elizabethi vastuolulist hääletooni ja ettearvamatut käitumist. Ta ei proovinud hommikusöögilauas vestlust alustada, lihtsalt jälgis, kuidas munapuder lusikalt mu suhu ja kurgust alla rändas. Minu toitmise lõpetanud, sõi ta ka ise väikese taldriku munaputru, pesi ja kuivatas nõud ning pani kappi.
„Oled valmis?” küsis ta.
Kehitasin õlgu.
Uksest välja astunud, sammusime mööda kruusateed vanaaegse halli pikapi juurde ja ta aitas mul sisse ronida. Sinine kunstpolsterdus oli rullkantide kõrvalt kulunud ja turvavööd puudusid. Auto kaldus sissesõiduteel järsult kreeni, paisates juhikabiini tolmu, tuult ja heitgaase. Sõitnud vähem kui minuti, pööras Elizabeth tühjale parkimisplatsile, millest olin Meredithi autos möödunud. Nüüd seisid sellel kaubikud ja puuviljakioskid ning perekonnad saalisid mööda vahekäike edasitagasi.
Elizabeth kõndis minust välja tegemata ühe kioski juurest teise juurde ja vahetas sularaha raskete toidukottide vastu: ta ostis roosa-valgetriibulisi ubasid, pika kaela ja parkunud koorega kõrvitsaid ning purpurseid, kollaseid ja punaseid tomateid. Sel ajal, kui ta nektariinikoti eest maksis, haarasin letil kõrguva viinamarjakuhila otsast salaja hammaste vahele rohelise kobara.
„Palun ära tee!” hüüatas lühike habemik, kes oli mul märkamata jäänud. „See on näidis! Marjad on väga maitsvad, täiesti küpsed.” Tõmmanud kõrge kuhja seest välja ühe viinamarjakobara, asetas ta selle mu kokkupandud peopesadele.
„Ütle aitäh,” ütles Elizabeth, aga mu suu oli viinamarju täis.
Elizabeth ostis poolteist kilo viinamarju, kuus nektariini ja koti kuivatatud aprikoose. Kui olime avara heinamaa ääres pingile istunud, hoidis ta kollast ploomi mu suu juures. Nõjatusin ettepoole ja sõin otse ta käest, mahl mööda lõuga kleidile nõrgumas.
Kui ploomist oli alles vaid kivi, viskas Elizabeth selle aasale ja jäi silmitsema turu tagakülge.
„Näed seda putkat, mis on reas kõige viimane?” küsis ta minult. Noogutasin. Avatud pikapikastis istus teismeline noormees ja kõlgutas asfaldi kohal rasketes saabastes jalgu. Tema ees letil lebasid tihedalt sisse pakitud roosikimbud.
Elizabeth jätkas. „See on mu õe kiosk. Näed seda poissi? Tundub, et temast on saanud noormees. Minu õepoeg Grant. Me pole kunagi kohtunud.”
„Mis mõttes?” küsisin üllatunult. Elizabethi räägitud unejutust eeldasin, et õed olid omavahel lähedased. „Miks mitte?”
„See on pikk lugu. Ma pole oma õega viisteist aastat rääkinud – välja arvatud siis, kui me vanemate surma järel kinnisvara jagasime. Catherine võttis lillekasvatustalu, mina jätsin endale viinamarjaistanduse.” Teismeline nooruk hüppas pikapikastist alla, et kliendile raha tagasi anda. Pikad pruunid juuksed langesid ta näole ja eaka härra kätt surudes heitis ta need silmadelt. Ta püksid olid jäänud lühikeseks ja meie pingi juurest vaadates olid pikad kõhnad jäsemed ainus ühine tunnusjoon tema ja Elizabethi vahel. Paistis, et lilleputka eest vastutas ta üksi ja ma ei mõistnud, miks Catherine’i seal polnud.
„Kõige kummalisem on see,” jätkas Elizabeth nooruki liigutusi jälgides, „et just praegu tunnen ma esimest korda viieteistkümne aasta jooksul oma õest puudust.”
Kui poiss oli viimase roosikimbu mööduvale paarikesele heitnud, pöördus Elizabeth minu poole, põimis käsivarre mu ümber ja tahtis mind lähemale tõmmata. Nihkusin kaugemale, aga ta sõrmed kaevusid mu külje sisse ega lasknud lahti.
Kümnes peatükk
PUUVÕÕRIK PUHKAS MU RINNAKU PEAL. VAATASIN, KUIDAS