.

reas ja kui päikesepaistelised kimbud mööda maanteed alla veeresid – kellegi hilissügisesse pulma sära tooma –, sirutasin end täies pikkuses töölauale välja. Renata oli palunud poe lahti hoida, aga külastajaid polnud. Pühapäeviti oli kauplus tavaliselt suletud ja ehkki ma ei lukustanud ust, kustutasin tuled. Põhimõtteliselt ei ignoreerinud ma Renata käsku, aga ei meelitanud ka kliente ligi.

      Ehkki ilm oli hommikupoolikul olnud jahe, tundsin laubal pärlendavaid higipiisku, ja ma tardusin õudusele sarnanevas lummuses. Aastaid oli täielikult ignoreeritud sõnumeid, mida kandsid minu kingitud lilled ja mis olid olnud kindlusetunnet sisendava suhtlemisstiili osa. Kirg, kaastunne, lahkarvamus või tõrjumine: sõnadega väljendatud tunded kutsusid esile vastavad reageeringud. Aga üksainus puuvõõrikuoksake – kui selle kinkija tõepoolest selle tähendust teadis – muutis kõike.

      Püüdsin end rahustada võimalusega, et tegu on kokkusattumusega. Puuvõõrikut peeti romantiliseks taimeks. Mees oli ette kujutanud, kuidas ma oksakese punase paelaga ta lilleputka külge köidan ja end selle alla suudlust oodates valmis sean. Ta ei tundnud mind ega saanudki teada, et nii lähedale ei laseks ma teda kunagi. Aga ehkki olime vahetanud vaid paar sõna, kummitas mind miskipärast kahtlus, et ta tundis mind piisavalt hästi mõistmaks: suudlus ei tule kõne allagi.

      Pidin talle vastama. Teadsin, et kui ta kavatseb mulle kinkida veel ühe lille, mille tähendus samuti täppi läheb, ei oska ma enam millegagi põhjendada tõsiasja, et ta tunneb lillede keelt.

      Ronisin väsimusest värisevate jalgadega laua pealt alla ja vaarusin külmkambrisse. Jahedate lillede vahel end sisse seadnud, hakkasin välja mõtlema vastust.

      Renata jõudis tagasi ja hakkas mulle külmkambri kõrvalt korraldusi jagama. Ees ootas järgmine ülesanne, sel korral kerge, aga lilled tuli toimetada mäejalamile. Kuni ma kollaste lillede ülejääke kokku korjasin, otsis ta välja helesinise keraamilise vaasi.

      „Kui palju kimbu eest makstakse?” pärisin, sest hind määras kindlaks lilleseade koostisosad.

      „Pole oluline. Aga ütle ostjale, et vaas tuleb tagasi anda. Lähen sellele järgmisel nädalal ise järele.” Kui lilled olid kimpu seatud, lükkas Renata minu poole paberitüki, millele oli kritseldatud aadress. „Sina viid lilled kohale,” ütles ta.

      Kui olin käed ümber raske vaasi põiminud ja uksest välja astunud, tundsin, et Renata libistab midagi mu seljakotti. Pöörasin end ringi. Ta oli ukse mu selja taga lukku keeranud ja suundus kaubiku poole.

      „Mul ei lähe sind enne tarvis, kui järgmisel laupäeval kell neli hommikul,” sõnas ta mulle hüvastijätuks lehvitades. „Ole valmis pikaks pausideta päevaks.”

      Noogutasin ja vaatasin pealt, kuidas ta kaubikusse ronib ja minema sõidab. Kui auto oli ümber nurga keeranud, panin vaasi maha ja avasin seljakoti. Kotis oli ümbrik nelja sileda sajadollarilise rahatähega. Nende juures oli kirjake: Sinu kahe esimese nädala palk. Ära mulle pettumust valmista. Voltisin rahatähed kokku ja libistasin rinnahoidja sisse.

      Aadress juhatas mu maja ette, mis nägi välja nagu ärihoone ja asus mäejalamil vaid kahe kvartali kaugusel Õiest. Kaupluse eesruumi klaasaknad olid pimedad. Ma ei saanud aru, kas hoones käis äritegevus ning pood oli pühapäeviti suletud või polnudki tegu kauplusega. Minu koputuse peale hakkasid metallhingedel uksed lõgisema.

      Kolmandal korrusel avati aken, millest hõljus alla kehatu hääl. „Ma olen kohe all. Oota mind ära.” Istusin kõnnitee servale, lilled jalge ees.

      Kümne minuti pärast avanes aeglaselt uks ja lävele seisma jäänud naine isegi ei hingeldanud. Ta sirutas käe lillede järele.

      „Tere, Victoria,” ütles ta. „Mina olen Natalya.” Heleda piimja nahatooni ja veevärvi silmadega meenutas ta Renatat, aga ta juuksed olid roosad nagu atsetaminofeen ja tilkusid veest.

      Ulatasin talle lilled ja pöördusin minekule.

      „Mõtlesid ümber?” küsis ta.

      „Kuidas, palun?”

      Natalya astus sammu tagasi, otsekui sooviks mu uksest sisse lasta. „Toa suhtes. Ma palusin Renatal sulle edasi öelda, et sisuliselt on tegu seinakapiga, aga mulle jäi mulje, et tema meelest võiks see siiski sobida.”

      Tuba. Sularaha seljakotis. Renata oli sekkunud mu ellu, laskmata aimata, et oli mu olukorda mõistnud. Tahtsin kohe avatud uksele selja pöörata, aga teadmine, et mul pole kusagile minna, sundis mind paigale jääma.

      „Kui palju?” küsisin sammu võrra tahapoole astudes.

      „Kakssada dollarit kuus. Kohe näed, miks.”

      Silmitsesin tänavat, teadmata, mida öelda. Kui ma pilgu taas Natalyale pöörasin, oli ta tühjast poeruumist läbi läinud ja ronis järsust trepist üles.

      „Ükskõik, kas tuled või ei,” hõikas ta mulle, „aga uks pane kinni.”

      Hingasin sügavalt sisse ja läbi lõtvade huulte välja ning sisenesin majja.

      Ühe magamistoaga korter tühja kaupluse kohal oleks justkui disainitud äripinnaks, sest tsementpõrandaid kattis büroodele iseloomulik õhuke vaip ning köögis oli pikk baarilett ja väike külmkapp. Köögiaken oli lahti ja sellest avanes vaade madalale katusele.

      „Ametlikult ei tohi ma seda tuba välja üürida,” sõnas Natalya, viidates poolikule uksele elutoa kušeti kõrval seinas. Tundus, et selle taga on ruum, kus tuleb liikuda roomates, või väike boiler. Natalya ulatas mulle võtmekimbu kuue võtmega, kõik nummerdatud. „Number üks,” ütles ta.

      Laskusin põlvili, avasin madala ukse ja pugesin sisse. Tuba oli liiga pime, et sellest ülevaadet saada. „Aja end püsti,” lausus Natalya. „Elektripirni küljes ripub nöör.” Kobasin pimeduses ringi senikaua, kuni tundsin oma näol nööri. Tõmbasin.

      Paljas elektripirn valgustas tühja sinist ruumi – see oli sama sinine nagu kunstniku palett paadis keset avamerd, sama hiilgav nagu vastu helendav veepind. Vaip oli valgest karusnahast ja näis olevat elus. Aknaid polnud. Ruum oli piisavalt suur, et pikali heita, aga voodi või tualettlaua jaoks seal ruumi polnud, isegi kui oleksin leidnud midagi, mis tillukesest uksest sisse oleks mahtunud. Ühel seinal olid reas vasksed snepperlukud ja neid lähemalt uurides märkasin, et lukud katsid kogu seina ja täispika ukse vahele jääva vahemaa. Ukseprao vahelt immitses valgust. Natalyal oli õigus; tuba oli sisuliselt seinakapp.

      „Mu viimane korterikaaslane oli paranoiline skisofreenik,” ütles Natalya snepperlukkudele viidates. „Uks avaneb minu tuppa. Siin on kõigi lukkude võtmed.” Ta näitas võtmekimbule mu käes.

      „Ma võtan selle toa,” laususin. Küünitasin end läbi ukse elutuppa ja asetasin kaks sajadollarilist rahatähte kušeti käsitoele. Seejärel sulgesin pooliku ukse, keerasin selle lukku ja heitsin sinise värvi sisse pikali.

      Üheteistkümnes peatükk

      ELIZABETHI JUURES TUNDUS TAEVAS KÕRGEMANA. SEE KUMMUS ÜHEST MADALAST silmapiirist teiseni ning tolmustesse mägedesse immitsev sinine värv muutis kollased suvetoonid tuhmiks. Sinine värv peegeldus vastu laineplekist kuuri katuselt, ümmarguse järelhaagise pinnalt ja Elizabethi silmade pupillidelt. See näis sama möödapääsmatu ja raskena nagu ta ootamatu vaikimine.

      Istusin aiateel õuetoolis ja ootasin, et Elizabeth köögist tagasi tuleks. Veidi varem samal hommikul oli ta küpsetanud virsiku-banaani pannkooke, mida olin söönud senikaua, kuni ei suutnud end liigutada ja vajusin köögilauale. Aga selle asemel, et mind pommitada küsimustega, millele ma vahel vastasin ja vahel vastamata jätsin, oli ta täna ebaharilikult vaikne. Ta oli vaevu puudutanud toitu, õngitsenud pannkoogi seest välja küpsetatud virsikud ja jätnud ülejäänu siirupiloiku ujuma.

      Silmad suletud, kuulsin, kuidas Elizabeth tooli kriiksatusega laua äärest eemale tõmbas, sokkide väel üle puupõranda astus ja meie virna laotud taldrikud köögivalamusse asetas. Aga tavaliselt järgneva voolava vee sulina asemel kuulsin nüüd ootamatut heli ja kui ma pilgu tõstsin, nägin köögikapile nõjatuvat Elizabethi, kogu tähelepanu suunatud vanaaegsele telefonile. Ta keerutas käes spiraalset juhet, mis