mõtles Wallander, et Lisa Holgersson juhtis seda vapralt ja väärikalt. Ta ütles talle pärast, et keegi poleks seda paremini teinud.
Lisa Holgerssonil oli munder seljas ja ta väljendus väga selgelt ja konkreetselt. Tema ees laual seisis kaks suurt vaasi roosidega. Ta asus otse asja juurde ja seekord tema hääl isegi ei värisenud. Austatud kolleeg Karl Evert Svedberg leiti oma korterist mõrvatuna. Mõrva toimumise aeg ja motiiv on veel lahtine, kuid palju viitab sellele, et Svedberg sattus relvastatud murdvarga ohvriks. Politseil pole hetkel kindlaid jälgi. Seejärel rääkis ta pikalt Svedbergi karjäärist politseis ja milline ta inimesena oli. Wallander kuulas ja mõtles, kui täpselt ta Svedbergi kirjeldas. Ei ühtegi liigset sõna.
Küsimusi esitati vähe. Enamikule neist vastas Wallander. Nyberg kirjeldas mõrvarelva: Lambert Baroni marki haavlipüss. Poole tunniga oli kõik möödas. Lisa Holgersson andis intervjuu ajalehele Sydnytt, Wallander rääkis paari õhtulehe reporteriga. Ta keeldus kategooriliselt, vaevu käratamast hoidudes, kui nad tahtsid temast Lilla Norregatani maja ees pilti teha.
Kell kaksteist kutsus Lisa Holgersson juurdlusrühma liikmed oma koju kergele lõunale. Nii Wallander kui Holgersson jutustasid lugusid Svedbergist. Wallander teadis rääkida ka seda, miks Svedbergist üldse politseinik oli saanud.
„Ta kartis pimedust,” ütles Wallander. „Ta ise rääkis. Seletamatu hirm pimeduse ees vaevas teda lapsest saati. Ta hakkas politseinikuks, sest uskus, et suudab nõnda hirmule vastu astuda. Aga pimedusehirm ei kadunud.”
Pool kaks läksid nad politseimajja tagasi. Wallander sõitis Martinssoniga.
„Lisa Holgersson pidas hea kõne,” ütles Martinsson.
„Ta on hea juht,” vastas Wallander. „Aga seda teadsid sa ju niigi?”
Martinsson ei vastanud. Wallanderile meenus üks asi.
„Kas sa Audi leidsid?”
„Majaelanikel on maja taga eraparkla. Audi seisab seal. Vaatasin selle üle.”
„Ega pagasiruumis juhuslikult teleskoopi polnud?”
„Seal olid ainult tagavararatas ja kummikud. Kindalaekas oli putukatõrjevahend.”
„Augustis on palju herilasi,” lausus Wallander süngelt.
Politseimaja ees läksid nad lahku. Lõunapausil Lisa Holgerssoni juures oli Nyberg andnud talle mitu võtit. Ent enne Svedbergi korterisse minekut pidi ta Hedeskogas ära käima. Ta sõitis Ringledenile ja võttis suuna Sjöbole. Sture Björklundi juhtnöörid, kuidas kohale jõuda, olid väga selged. Wallander sõitis mööda väikest teed üksildase talu juurde. Maja ees oli suur muruplats, mille keskel ilutses purskkaev. Igal pool seisid alustel kipsskulptuurid. Wallander märkas oma imestuseks, et need kõik kujutasid kuradeid, jubedad suud pärani. Vaat mida ühe sotsioloogiaprofessori aiast võib leida, mõtles Wallander. Selle mõtte juures astus majauksest välja kummikutega, kulunud nahkjaki ja katkise õlgkübaraga mees. Ta oli väga pikk ja kõhn. Läbi katkise õlgkübara nägi Wallander, et Sture Björklundil ja Svedbergil oli vähemalt üks sarnasus: mõlemad olid peaaegu kiilad. See ei pruukinud muidugi olla suguvõsaviga. Wallander oli kergelt hämmingus. Ta poleks professor Björklundi sellisena ette kujutanud. Mehe nägu oli päevitunud, paaripäevase habemetüükaga. Kas Kopenhaageni ülikooli õppejõud ei peagi habet ajama? mõtles ta. Aga küllap oli mehel üle Sundi väina muid asjaajamisi. Oli ju alles augusti algus. Sügissemester ei olnud veel alanud.
„Loodetavasti ei tee mu tulek palju tüli,” ütles Wallander.
Sture Björklund heitis pea kuklasse ja naeris valjusti. Wallanderile tundus, et see naer oli kergelt pilklik.
„Mul on Kopenhaagenis üks daam, keda ma reedeti külastan,” ütles Sture Björklund. „Nii-öelda armuke. Kas Rootsi kolkapolitseinikud ei pea armukesi?”
„Vaevalt,” ütles Wallander.
„See aitab vältida peamisi kooseluprobleeme,” jätkas Björklund. „Iga kord võib olla viimane. Ei mingit sõltuvust, öiseid jutuajamisi, mille tagajärjel hakatakse ühist mööblit soetama ja arvama, nagu oleks abielu mingi tõsiseltvõetav alternatiiv.”
Wallander tundis, et see terava naeru ja õlgkübaraga mees hakkab talle närvidele käima.
„Mõrv on igatahes tõsine asi,” ütles ta.
Sture Björklund noogutas. Siis võttis ta katkise õlgkübara peast, otsekui tunneks vajadust väljendada midagi leina sarnast.
„Lähme sisse,” ütles ta.
See maja oli sootuks erinev kõigest, mida Wallanderi silmad seni näinud olid. Väljast oli tegemist klassikalise Skåne pika taluhoonega. Aga sees avanes väga ootamatu vaatepilt. Kõik vaheseinad olid ära võetud. Seal oli üksainus suur ruum, mis ulatus kuni katuseharjani välja. Mitmes kohas oli rauast ja puust keerdtrepiga tornilaadne moodustis. Mööblit oli äärmiselt vähe, seinad lagedad. Läänepoolne otsasein oli üleni akvaarium. Sture Björklund juhatas Wallanderi massiivse puulaua juurde, mille ääres oli üks vana kirikupink ja üks puust järi.
„Ma olen alati olnud seda meelt, et istumine peab olema kõva,” ütles Björklund. „Kui inimesel on ebamugav istuda, siis tal saab kõik kiiremini tehtud. Olgu siis asi söömises, mõtlemises või politseinikuga vestlemises.”
Wallander istus kirikupingile. See oli tõesti väga ebamugav.
„Kui ma õigesti aru sain, siis te olete Kopenhaageni ülikooli professor?” küsis ta.
„Ma olen sotsioloogia õppejõud. Aga ma püüan minimaalselt loenguid pidada. Mu oma uurimus on palju põnevam. Ja seda saab kodus teha.”
„Vaevalt see asjasse puutub, aga ma küsin ikka: mis uurimus see on?”
„Inimese suhe koletistega.”
Wallander ei saanud aru, kas Björklund teeb nalja. Ta ootas järge ja mees jätkaski.
„Keskajal kujutati koletisi teistsugustena kui 18. sajandil. Meie ettekujutused erinevad järgmise põlvkonna omast. Väga keeruline ja paeluv universum. Põrgu, õuduste pesapaik, muutub pidevalt. Pealegi toob see mulle lisasissetulekuid, mida ma mitte ära ei põlga.”
„Kuidas?”
„Ma olen ühe õudusfilme tootva Ameerika filmiühingu konsultant. Võin vist kiitlemata väita, et olen üks maailma nõutumaid konsultante, mis puutub õuduste kaubaartikliks muutmisse. On veel üks Hawaiil elav jaapanlane. Aga peamiselt ikka mina.”
Wallanderil hakkas juba kahtlus tekkima, et tema vastas järil istuv mees on kiiksuga. Kuid siis võttis Björklund kätte laual lebava joonistuse.
„Ma küsitlesin Ystadis seitsmeaastaseid, kuidas nemad koletisi ette kujutavad. Joonistasin selle nende jutu järgi. Ameeriklased on vaimustuses. See olend saab peaosa ühes Ameerika uues õudusanimafilmide sarjas, mis on mõeldud just seitsme-kaheksa-aastaste hirmutamiseks.”
Wallander vaatas pilti. See oli väga ebameeldiv. Ta pani selle käest.
„Mida komissar arvab?”
„Võite mulle Kurt öelda.”
„Teie arvamus?”
„See on ebameeldiv.”
„Me elame ebameeldivas maailmas. Kas te teatris käite?”
„Mitte eriti.”
„Üks minu üliõpilane, andekas Gentofte tüdruk, uuris paljude maailma teatrite viimase kahekümne aasta repertuaari. Tulemus on huvipakkuv. Ehkki mitte üllatav. Maailmas, kus on üha enam hävingut, viletsust, laastamist, näitavad teatrid järjest rohkem abieluprobleeme. Järelikult Shakespeare eksis. Tema tõde meie hirmsas ajas ei kehti. Teater ei ole enam maailma peegel.”
Mees jäi vait. Pani õlgkübara lauale. Wallander tundis higi haisu.
„Ma otsustasin telefonist loobuda,” ütles mees. „Viis aastat tagasi sain telekast lahti. Nüüd on telefonil aeg mu elust kaduda.”
„Kas see pole mitte pisut ebapraktiline?”
Björklund