Tormiotsa oma tagalasse jätan, siis hakatakse rääkima, et mind tabas siin kaotus. Ja seda ei või ma lubada. Mehed ei armasta mind nii, nagu nad mu vendi armastasid. Nad järgnevad mulle, sest nad kardavad mind… ja kaotus on hirmu surm. See kants peab langema.” Ta jõnksutas lõuga. „Jah, ja ruttu. Doran Martell on oma vasallid relvile kutsunud ja mägikurud kindlustanud. Tema dornlased on valmis alla Rajamaale tungima. Ja Mägiaed pole kaugeltki jõuetu. Mu vend jättis suurema osa oma väest Vaevasillale, ligi kuuskümmend tuhat jalameest. Ma saatsin oma naisevenna ser Erroli koos ser Parmen Crane’iga selle juhtimist üle võtma, kuid nad pole tagasi tulnud. Kardan, et ser Loras Tyrell jõudis enne minu saadikuid Vaevasillale ja see vägi kuulub nüüd talle.”
„Seda rohkem põhjust on meil Kuningalinn ära võtta, nii kähku kui võimalik. Salladhor Saan rääkis mulle–”
„Salladhor Saan mõtleb üksnes kullast!” pahvatas Stannis. „Tema pea on täis unelmaid aardest, mis tema ettekujutust mööda asub Punase Kantsi all, nii et ärme Salladhor Saanist rohkem räägime. Kui mul ükspäev lüseeni röövli sõjanõu tarvis läheb, siis võtan ma selsamal päeval krooni peast ja hakkan mustaks vennaks.” Kuningas pigistas käe rusikasse. „Oled sa siin selleks, et mind teenida, salakaubavedaja? Või et mind vaidlemisega vihale ajada?”
„Olen teie teener,” vastas Davos.
„Siis kuula, mis ma ütlen. Ser Cortnay asemik on Fossowayde nõbu. Isand Meadows, kahekümneaastane kollanokk. Kui Penrose’iga peaks midagi halba juhtuma, läheb võim Tormiotsal selle nooruki kätte ja tema nõod usuvad, et ta soostub minu tingimustega ja loovutab kantsi võitluseta.”
„Mulle meenub üks teine nooruk, kellele Tormiotsa käsutada anti. Temagi polnud vist palju vanem kui kahekümnene.”
„Isand Meadows ei ole nii jäärapäiselt kangekaelne, nagu mina olin.”
„Kangekaelne või arg, mis vahet seal on? Ser Cortnay Penrose tundus mulle kõbus ja terve.”
„Nagu minu vendki päev enne oma surma. Öö on pime ja täis koledusi, Davos.”
Davos Seaworth tundis, kuidas ta kuklakarvad püsti tõusid. „Mu isand, ma ei mõista teid.”
„Ma ei vaja sult mõistmist. Ainult sõnakuulmist. Päeva möödudes on ser Cortnay surnud. Melisandre nägi seda tuleviku leekides. Tema surma, ja kuidas see juhtub. Pole tarvis lisada, et ta ei sure rüütellikus võitluses.” Stannis sirutas oma kruusi välja ja Devan valas selle kannust uuesti täis. „Melisandre leegid ei valeta. Ta nägi ette ka Renly hukku. Ta nägi seda Lohekivil ja rääkis sellest Selysele. Isand Velaryon ja sinu sõber Salladhor Saan oleksid tahtnud, et ma Joffrey vastu purjetaksin, kuid Melisandre ütles mulle, et kui ma Tormiotsale lähen, siis võidan ma endale parema osa oma venna väest, ja tal oli õigus.”
„L-lubage,” kogeles Davos. „Isand Renly tuli siia vaid selle pärast, et te olite kantsi ümber piiranud. Enne seda oli ta teel Kuningalinna poole, Lannisteride vastu, ta oleks–”
Stannis nihutas end toolil ja kortsutas kulmu. „Oli, oleks, mida see loeb? Ta tegi, mida tegi. Ta tuli oma lippude ja virsikutega siia, oma hukule vastu… ja mulle tuli kasuks, et ta nii tegi. Melisandre nägi oma leekides ka üht teist päeva. Homset, kus Renly ratsutas oma rohelises soomusrüüs lõunast kohale, et purustada mu vägi Kuningalinna müüride all. Kui ma oleksin oma vennaga seal kohtunud, siis oleksin võinud tema asemel surra hoopis mina.”
„Või siis oleksite võinud oma väed ühendada, et Lannisterid võimult tõugata,” väitis Davos vastu. „Miks mitte sedasi? Kui ta nägi kahte tulevikku, siis… võivad mõlemad valeks osutuda.”
Kuningas Stannis sihtis teda sõrmega. „Siin sa eksid, Sibularüütel. Mõni valgus heidab rohkem kui ühe varju. Seisa öise lõkke ette ja sa näed seda ise. Leegid hüppavad ja tantsivad, paigal püsimata. Varjud pikenevad ja lühenevad ja iga mees heidab neid tosin tükki. Mõned on ähmasemad kui teised, muud midagi. Ja inimesed heidavad oma varje ka tulevikku. Ühe varju või mitu. Melisandre näeb neid kõiki.
Ma tean, et see naine ei meeldi sulle, Davos, ma pole pime. Ka minu ülikud ei salli teda. Estermonti meelest on leegitsev süda kohatu ja ta palub luba võidelda kroonitud hirve all nagu vanasti. Ser Guyard ütleb, et naisterahvas ei tohiks mu lippu kanda. Teised sosistavad, et tema koht pole minu sõjanõukogus, et ma peaksin ta tagasi Asshaisse saatma, et on patt, kui ta öösiti minu telgis viibib. Jah, nad sosistavad… ja tema teenib mind.”
„Mismoodi?” küsis Davos, vastust peljates.
„Nagu tarvis.” Kuningas vaatas talle otsa. „Ja sina?”
„Ma…” Davos tõmbas keelega üle huulte. „Ma kuulan teie käsku. Mida te tahate, et ma teeksin?”
„Mitte midagi sellist, mida sa poleks varem teinud. Lihtsalt randud paadiga märkamatult linnuse müüride all ööpimeduses. Tuled sa sellega toime?”
„Jah. Täna öösel?”
Kuningas noogutas napilt. „Sa pead minema väikese paadiga. Mitte „Musta Bethaga”. Ja keegi ei tohi sellest teada.”
Davos oleks tahtnud tõrkuda. Ta oli nüüd rüütel, mitte enam salakaubavedaja, ja ta ei olnud kunagi olnud salamõrtsukas. Ent kui ta suu lahti tegi, ei tulnud sõnad üle huulte. See oli Stannis, tema õiglane valitseja, kellele ta võlgnes kõik, mis ta oli. Ja ta pidi mõtlema ka oma poegade peale. Jumalad hoidku, mida on see naine temaga teinud?
„Sa vaikid,” täheldas Stannis.
Ja peaksin ka edaspidi vaikima, ütles Davos endale, kuid sõnas ometi: „Mu käskija, ma mõistan nüüd, et te peate kantsi enda kätte saama, kuid kindlasti on selleks ka mõni muu võimalus. Puhtam võimalus. Las ser Cortnay jätab selle sohipoisi endale ja küllap annab ta siis alla.”
„Ma pean selle poisi enda kätte saama, Davos. Ma pean. Melisandre on ka seda oma leekides näinud.”
Davos otsis mingit muud vastust. „Tormiotsal pole ühtegi rüütlit, kes oleks võrdne vastane ser Guyardile või isand Caronile või veel sajale teisele, kes on teile truudust vandunud. See kahevõitlus… kas on võimalik, et ser Cortnay otsib võimalust, kuidas auga alla anda? Isegi kui see tähendab tema enda surma?”
Üle kuninga näo libises murevari nagu mööduv pilv. „Pigem haub ta mingit reetmist. Mingit kahevõitlust ei tule. Ser Cortnay oli surnud juba enne, kui ta selle kinda viskas. Leegid ei valeta, Davos.”
Ometi läheb neil mind tarvis, et see täide viia, mõtles Davos Seaworth. Ta ei olnud end juba kaua aega nii haletsusväärsena tundnud.
Ja nii leidiski ta ennast taas kord ööpimeduses Laevahuku lahte ületamas, tüürides musta purjega tillukest paati. Ka taevas ja meri olid must. Õhus oli seesama soolane hõng ja vastu paadikeret kihisev vesi oli täpselt selline, nagu ta mäletas. Kantsi ümber põles tuhat hubisevat laagrilõket, nii nagu Tyrellide ja Redwyne’ide lõkked kuueteistkümne aasta eest. Kuid kõik muu oli teisiti.
Eelmine kord tõin ma Tormiotsale elu, mis oli võtnud sibulate kuju. Seekord toon ma surma Asshai Melisandre kujul. Kuusteist aastat tagasi olid purjed iga tuulepuhangu peale paukunud ja laksunud, kuni ta oli need alla võtnud ja kinnimähitud aerude jõul edasi sõitnud. Kuid ikkagi oli tal olnud süda saapasääres. Ent mehed Redwyne’i galeeridel olid pika aja jooksul hooletuks läinud ja Davos oli valveahelikust läbi lipsanud, libedalt nagu must siid. Seekord kuulusid ainsad näha olevad laevad Stannisele ja ohtu võis karta vaid vahimeestelt kantsi müüridel. Kuid ometi oli Davos pingul nagu vibunöör.
Melisandre kössitas sõudepingil tumepunase mantli voltide varjus, mis teda pealaest jalatallani kattis, nägu kapuutsi all helendamas. Davos armastas vett. Ta magas kõige paremini siis, kui tema all oli õõtsuv laevatekk, ja tuule vuhin taglases kõlas tema kõrvadele kaunimalt kui ühegi laulja kandlemäng. Kuid sel ööl ei pakkunud isegi meri talle lohutust. „Ma tunnen, et sa kardad, ser rüütel,” sõnas punane naine vaikselt.
„Keegi ütles mulle kord, et öö on pime ja täis koledusi. Ja täna öösel