George R. R. Martin

Kuningate heitlus. Teine raamat


Скачать книгу

nende taga kahanes, kuid punast naist ei paistnud see häirivat. „Oled sa hea mees, Davos Seaworth?” küsis ta.

      Kas üks hea mees teeks midagi sellist? „Ma olen mees,” vastas Davos. „Ma olen oma naise vastu hea, kuid ma olen olnud ka teiste naistega. Ma olen püüdnud olla oma poegadele isaks ja aidata neil selles ilmas edasi jõuda. Jah, ma olen rikkunud seadusi, kuid ma ei ole enne tänast ööd ennast halvana tundnud. Ma ütleksin, et ma olen nii ühte kui teist, emand. Hea ja halb.”

      „Hall mees,” ütles naine. „Ei valge ega must, vaid osalt mõlemat. Oled sa siis selline, ser Davos?”

      „Ja kui olengi? Minu meelest on enamik inimestest hallid.”

      „Kui pool sibulat on mustaks mädanenud, siis on see mäda sibul. Mees on kas hea või halb.”

      Tuled nende taga olid sulanud ühtlaseks ähmaseks kumaks tumeda taeva taustal ja maa oli silmapiirilt peaaegu kadunud. Oli aeg ümber pöörata. „Pea alla, mu emand.” Davos surus roolipinnile ja väike paat pöördus, paisates õhku musta pritsmejoa. Melisandre kummardus vibava poomi alt rahulikult läbi, ühe käega reelingust hoides. Puu kriiksus, purjeriie laksus ja vesi solises nii valjusti, et oleks võinud vanduda, et kantsi on see kindlasti kuulda. Davos teadis, et see pole nii. Lõputu lainemüha kaljudel oli ainus heli, mis Tormiotsa massiivsetest merepoolsetest müüridest läbi tungis, ja seegi vaid nõrgalt.

      Kiiluvesi virdas paadi taga, kui nad kaarega tagasi kalda poole liikusid. „Sa räägid meestest ja sibulatest,” sõnas Davos Melisandrele. „Aga kuidas on naistega? Kas nendega pole sama lugu? Oled sa hea või halb, emand?”

      Naine turtsatas selle peale. „Ikka hea. Ka mina olen omamoodi rüütel, armas ser. Valguse ja elu eestvõitleja.”

      „Ometi kavatsed sa täna öösel ühe mehe tappa,” ütles Davos. „Nagu sa tapsid meister Cresseni.”

      „Sinu meister mürgitas ennast ise. Mina olin see, keda ta mürgitada tahtis, kuid mind kaitses suurem jõud, teda aga mitte.”

      „Ja Renly Baratheon? Kes tema tappis?”

      Naine pööras pead. Tema silmad kapuutsi varjus lõõmasid nagu helepunased küünlaleegid. „Mitte mina.”

      „Valetad.” Davos oli selles nüüd kindel.

      Melisandre naeris jälle. „Sa oled pimeduse ja segaduse rüpes, ser Davos.”

      „Ja tore on.” Davos viipas Tormiotsa müüridel virvendavate kaugete tulede poole. „Kas tunned, kui külm on tuul? Valvurid kössitavad nende tõrvikute ligiduses. Veidi valgust, veidi sooja – need pakuvad sellisel ööl tröösti. Kuid see pimestab neid ja nad ei näe meie möödumist.” Loodetavasti. „Meid kaitseb nüüd pimeduse jumal, mu emand. Ka sind.”

      Tundus, nagu oleksid naise silmad nende sõnade peale pisut eredamalt hõõguma hakanud. „Ära võta seda nime suhu, ser. Muidu tõmbad veel tema tumeda pilgu meie peale. Tema ei kaitse kedagi, usu mind. Ta on kõige elava vaenlane. Meid varjavad tõrvikud, sa ise ütlesid seda. Tuli. Valguse Isanda hele and.”

      „Olgu siis sinu tahtmist mööda.”

      „Pigem tema tahtmist mööda.”

      Tuul hakkas pöörduma. Davos tundis seda, nägi seda sellest, kuidas must puri laperdama lõi. Ta haaras soodid pihku. „Aita mul puri kokku rehvida. Ma aerutan ülejäänud tee.”

      Nad rehvisid koos purje, paat nende all õõtsumas. Kui Davos aerud välja lasi ja need lainetavasse musta vette libistas, küsis ta: „Kes sind Renly juurde sõudis?”

      „Selleks polnud tarvidust,” vastas naine. „Ta polnud kaitset. Siin aga… see Tormiotsa on vana kants. Nendesse kividesse on põimitud loitsud. Tumedad müürid, millest ei pääse üle ükski vari – iidne ja unustatud, kuid ometi siinsamas.”

      „Vari?” Davos tundis, kuidas ta ihu kananahale läks. „Vari on pimeduse sünnitis.”

      „Sa oled rumalam kui laps, ser rüütel. Pimeduses ei ole varje. Varjud on valguse teenrid, tule lapsed. Kõige tumedamaid varje heidab kõige heledam leek.”

      Kulmu kortsutades andis Davos naisele märku vait jääda. Nad olid uuesti kaldale lähenemas ja hääled kostsid üle vee. Ta sõudis, aerude nõrk heli lainemühasse mattunud. Tormiotsa merepoolne külg seisis helevalgel kriidikivist kaljul, mis järsult kerkides massiivsele ringmüürile veel poole jagu kõrgust lisas. Kalju sees haigutas avaus ja just sinnapoole Davos tüüriski, nagu ka tookord kuusteist aastat tagasi. See tunnel suubus lossialusesse koopasse, kuhu muistsed tormiisandad oli ehitanud oma sadama.

      See kanal oli laevatatav ainult tõusu ajal ja ka siis ülimalt reetlik, kuid salakaubavedaja oskused ei olnud Davost maha jätnud. Ta loovis osavalt sakiliste kaljude vahelt läbi, kuni koopasuu kõrgus nende ees. Ta lasi lainetel paadi sinna sisse kanda. Need prahvatasid ümberringi, paati sinnatänna loopides, ja kastsid nad läbimärjaks. Hämarusest sööstis neile vastu pooleldi nähtamatu kaljukeel, üleni vahune, ja Davos suutis hädavaevu paadi aeru abil sellest kõrvale tõugata.

      Siis olid nad kaljudest möödas, keset pimedust, ja veepind rahunes. Väike paat aeglustas hoogu ja hakkas pöörlema. Nende hingamine kajas seintelt, kuni tundus, nagu ümbritseks see neid igast küljest. Davos ei olnud sellist pimedust oodanud. Eelmisel korral olid kogu tunneli ulatuses põlenud tõrvikud ja laes olevatest laskepiludest olid alla piilunud nälginud meeste silmad. Ta teadis, et langevõre on kusagil eespool. Ta pidurdas aerude abil ja vool kandis nad peaaegu hellalt vastu võret.

      „Kaugemale me ei pääse, kui sul pole just sees kedagi, kes meile värava üles tõstaks.” Davose sosin silkas üle loksuva vee nagu rodu hiiri pehmetel roosadel jalgadel.

      „Kas me oleme juba seespool müüre?”

      „Jah. Nende all. Aga kaugemale me ei pääse. See langevõre ulatub põhjani välja. Ja trellid asetsevad nii ligistikku, et isegi laps ei mahuks nende vahelt läbi.”

      Vastuseks kõlas vaid nõrk kahin. Ja siis süttis keset pimedust valgus.

      Davos tõstis silmade varjuks käe ja tal jäi hing kurku kinni. Melisandre oli oma kapuutsi taha lükanud ja puges teda ahistavast kleidist välja. Ta oli selle all alasti ja rase. Paisunud rinnad rippusid raskelt alla ja tema kõht kumerdus esile, nagu hakkaks see lõhkema. „Jumalad heitku meile armu,” sosistas Davos ja kuulis vastuseks naise naeru, mis oli madal ja kähe. Tema silmad olid hõõguvad söed ja higitilgad tema nahal tundusid otsekui iseenese valgust kiirgavat. Melisandre hiilgas.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAYABgAAD/2wBDAAgGBgcGBQgHBwcJCQgKDBQNDAsLDBkSEw8UHRofHh0aHBwgJC4nICIsIxwcKDcpLDAxNDQ0Hyc5PTgyPC4zNDL/2wBDAQkJCQwLDBgNDRgyIRwhMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjL/wAARCAK8AdUDASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQAAAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWmp6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09