peatükis vaatasime, kuidas toimub ruumi bagua jagamine. Mida tähendab bagua üle- ja alatoonus? Kui me oleme ruumis mõni aeg elanud või töötanud, siis hakkab see meid paratamatult mõjutama. Seega tasub juba enne kodu ostmist või tööpinna rentimist lähemalt uurida ruumi bagua energiakaarti ehk missugust iseloomu kannab antud pind endaga kaasas. Missugust eluvaldkonda see rõhutab ja missugust pigem vähendab? Milline eluvaldkond on soositud ja millist ähvardab oht? Tark inimene võtab kasutusele abivahendid ning loob stabiilse ja edu tagava vundamendi.
Kui te pole aga endas täiesti kindel, siis tasub spetsialisti käest nõu küsida. Nagu me juba eelmise raamatu põhjal teame − abi küsimine ei ole häbiasi, vaid maailma suurim tarkus.
IV peatükk
LASTE, LOOVUSE JA TULEVIKU TSOONI OLEMUS
Pole suuremat pahet kui iha,
suuremat hukatust kui rahulolematus,
suuremat õnnetust kui ahnus.
Seetõttu,
teades, mis on küllalt,
on sul jäävalt küllalt.
Kas oled istunud õhtuhämaruses järve ääres ja silmitsenud sillerdavat järvepinda? Milline rahu on selles varjul, milline selgus selles peitub. Samasuguses tundmuses ja energias seisneb ka laste, loovuse ja tuleviku tsooni olemus. Selline on see universumi energiast lähtuvalt loodud olema − selge, täis rahu ning rahulolu enda ja maailmaga.
Tõepoolest, järvepinda vaadates tunneme selle lahkust ja õrnust, järelikult on ka tulevik meie suhtes lahke ja õrn. Me näeme ainult kaunilt sillerdavat pealispinda, kuid mis on selle pinna all, selle pinna sees? Missugune on selle järve lugu? Kuhu selle järve vesi voolab ja kust see järv ammutab oma vee? Järve vee, energia ja olemuse kvaliteet määrab meie elu tulevikunägemuse kvaliteedi. Kas sa tead, kust ammutad sina oma energia ja kuhu see voolab?
Laste, loovuse ja tuleviku tsooni trigramm.
Et olla avatud uuele, tuleb vabaneda vanast
Esita endale lihtne küsimus: kas elad tänases päevas? Tavaliselt saame vastuseks, et loomulikult. Oled selles kindel? Millest lähtuvalt me kavandame oma tulevikuplaane, loome oma tuleviku-minapilti? Iga päev keerlevad meie peas tuhanded mõtted. Kus me oma mõtetes viibime? Me oleme rändamas, kord minevikus – „Vaata, mis ta mulle eile ütles” – või siis hoopis tulevikus – „Homme on raske koosolek”. Me plaanime tulevikusamme ja – otsuseid oma minevikukogemustest lähtuvalt: ta oli minu vastu möödunud korral nii julm, kindlasti on ta seda ka homme, ülehomme ja tulevikus. Selleks, et luua tulevikku ja nägemust iseendast tulevikus, tuleb „unustada” minevik. See ei tähenda, et peame endale ajuloputuse tegema ja loobuma kõigest, mis meie elus on aset leidnud. Ei, see on nii füüsiliselt kui ka energeetiliselt võimatu. Me loobume minevikukogemuste ümber tekkinud valuenergiast, täpsemalt emotsioonidest, mis takistavad meil loomast just sellist tulevikku, nagu me tõeliselt soovime. Tulevikku luues tuleb keskenduda ainult sellele, mida me tõepoolest tahame.
Feng shui raamatutes nimetatakse antud tsooni tavaliselt laste ja loovuse tsooniks. Sellepärast on seda tsooni ekslikult ainult laste tsooniks peetud. Tegelikult on selle tsooni mõiste aga palju laiem.
Praegusel hetkel seisab meie ees täiskasvanud inimene, kuid see suur inimene oli üsna hiljuti veel väike laps. Me arvame, et see väike laps on lahkunud, aga ei, ta ootab alateadlikult enda mõistmist, tunnistamist ja kaitset just selle suure, täiskasvanud inimese käest. Tal on oma mõtted, mängud, ootused ja unistused. Kui tihti me käitume – iseendalegi üllatuseks – nagu lapsed. Kui paljud meie tunded ja arusaamad on alguse saanud just lapseea kogemustest. Hilisemas elus me lihvime neid, mõningal määral ka muudame, kuid oma põhiolemuselt jääme ikka samaks. Loomulikult võib esineda suuri muutusi, kuid enamasti toimuvad need mingi üleelamise (šoki) ehk energeetilise kriisi tagajärjel.
Lapse sünd on meie elu suur looming, kingitus tulevikule. Lapse sünnitamise ja kasvatamisega me otsekui pikendame oma eluiga veel ühe põlvkonna võrra ja jätame endast maha selge jälje tuleviku jaoks.
Kas oled istunud magava lapse voodi ääres ja silmitsenud heldimusega seda kunstiteost? Aastaid hiljem vaatame juba täiskasvanuks saanud last, kuulame tema mõtteid, jälgime tema tegutsemist ja imestame, kui suure andega meid on õnnistatud, et selline kunstiteos luua. Meie looming kestab ja täieneb aastatega. Selline vaatlemine kutsub meis esile helge rahulolutunde ja me naudime seda hetke. Naudime seda ka hoolimata aeg-ajalt esilekerkivast üksteise mittemõistmisest või arusaamatustest. Ärgem siis unustagem seda tunnet, saatku selline naudingu- ja rõõmutunne meid läbi elu.
Pealkirjastame selle tsooni veel kord ja seekord täiendatud kujul. Niisiis on tegemist laste, loovuse ja tuleviku tsooniga, mille nimi on Järv.
Lapse puhtale energiale on omane unistamine. See aitab ja toetab tema eesmärke, soovunelmaid. Täiskasvanuks saades muudame unistused oma eesmärkideks ning küllaldase motivatsiooni ja kire olemasolu korral viime need ka ellu.
„Ja nõnda unistab laps kõikjal − väljas puiesteel, pööningul, laudas, rannal lebades, ja tema unistused on tõelised. /-/ Mõned sellised lapseea unistused on selgemad kui teised ja neis on jõud, mis viib nende täitumisele; teisest küljest, aja jooksul unustatakse vähem selged unistused. Me elame kogu elu, püüdes oma lapseea unistusi kirjeldada, ja mõnikord sureme enne, kui leiame vajalikud sõnad.” (Lin Yutang „Elamise tähtsus”)
Emaks olemine
Vanasti oli laste kasvatamine tihtipeale vanavanemate ülesanne, sest lapse enda vanemaid peeti liiga noorteks ja väheste kogemustega „juhendajateks”. Noorel täiskasvanud inimesel on tema saavutusvajadus veel täitmata ja seetõttu püüab ta olla üheaegselt võimekas kõigis eluvaldkondades, olgu see siis lapsevanemana, töötajana või abikaasana. Kõike kolme korraga maksimaalses energias saavutada ei ole võimalik. Kui lappame (naiste)ajakirju ja loeme imenaistest, kes kasvatavad kolme last, juhivad firmat ja on seejuures imehead külaliste vastuvõtjad ning seltskonnainimesed, siis füüsiliselt pole see lihtsalt võimalik. Neil on kindlasti abilised, mõistev partner, abivalmis vanaema-vanaisa või hea koduabiline. See ei ole häbiasi ega laiskus, sest mingis valdkonnas palju saavutada tähendab teises valdkonnas vajakajäämisi. Tegemist on looduse põhirütmiga ja selle vastu pole mõtet võidelda või ennast lõhki rebida.
Niisiis on emaks ja isaks olemine suur töö, millesse ei saa kergekäeliselt suhtuda. Noor inimene on oma olemuselt yang (aktiivne, väljapoole suunatud) ja tema huvikese asub temast endast väljaspool. Seetõttu ei ole ka emarolli omaksvõtmine kõigile lihtne. Tänapäeval lükatakse emaks saamist liiga kaua edasi, sest enne tahetakse saavutada oma isiklik (töö)eesmärk, kuid meie keha väsib nüüdisaegses aktiivses ja närvilises yang-ühiskonnas kiiresti. Sellepärast on tänapäeval paljude neljakümnendate eluaastate künnisele jõudnud paaride valuküsimus lastetus. Moodne tehnoloogia ja arstiteadus on leidnud mitmeid võimalusi, asendamaks loomulikku rasestumist. Aktiivne sekkumine loomulikku rasestumisse muudab aga inimeste, meie järeltulevate põlvkondade energeetika üha nõrgemaks. Lapsed eostatakse siis, kui vanemad soovivad, ja nad sünnivad siis, kui vanemad seda tahavad. Keisrilõige kui sündi sekkumine on soositud üksnes juhul, kui seda nõuavad ema ja lapse tervislik seisukord. Praegusajal võib aga kuulda lugusid, kuidas tulevane ema on valu hirmus juba algusest peale seisukohal, et loobub loomulikust sünnitamisest. Kuid emaks, lapsevanemaks olemine on seotud nii füüsilise, meelelise kui vaimse valuga ja see on paratamatus, sest seda põhjustavad kiiresti toimuvad muutused lapsevanema elus. Emaks-isaks olemine ei tähenda alati geneetiliselt oma lapse saamist, vaid väikese inimese üleskasvatamist. Selleks võib olla kasulaps, hooldelaps või inimene, kes vajab elus hoolt ja armastust. Vaatamata ühiskonna arengule ollakse siiski veel kahjuks valearvamusel, et „kahtlase” taustaga vanematel on kindlasti „kahtlane” laps.
Inimese