ei saa sina öelda, et usaldad mind? Olen elanud sinu juures peaaegu pool elu, peaksid mind ju ometi tundma.”
„Sinu jutt tundub nii aus, Jonathan. See on olnud alati nõnda – isegi siis, kui püüdsid väikese poisina veeretada oma pahategude eest süüd Isabelle’i või Aleci kaela. Olen tundnud oma elus ainult ühte inimest, kes suutis rääkida nii veenvalt.”
Jace tundis suus vasemaitset. „Sa pead silmas minu isa.”
„Valentine’i silmis eksisteeris ainult kahte sorti inimesi,” lausus Maryse. „Need, kes olid Ringi poolt, ja need, kes olid selle vastu. Viimati mainitud olid vaenlased, esimesed aga relvad, mida ta sai käsutada oma tahtmist mööda. Nägin, kuidas ta püüdis muuta kõiki sõpru, isegi omaenda naist, millegi eest võitlemise sõjariistaks – kas tahad öelda, et ta kõhkles tegemast seda oma pojaga?” Maryse raputas pead. „Tundsin teda liiga hästi, et seda uskuda.” Esimest korda vaatas naine teda pigem kurbuse kui vihaga. „Sa oled nool, mis on suunatud otse Klaavi südamesse, Jace. Oled nool Valentine’i vibult, ükskõik kas sa seda ise tead või mitte. ”
Clary pani magamistoa ukse enda järel kinni, jättes televiisori mängima, ning läks Simonit otsima. Ta leidis poisi köögist. Too oli kummardunud kraanikausi kohale. Vesi voolas ja Simon toetus kätega kapiservale.
„Mis on, Simon?” Köök oli värvitud rõõmsalt kollaseks ning seintel rippusid raamituna Simoni ja Rebecca algkooliaegsed kriidi- ja pliiatsijoonistused. Võis näha, et Rebeccal oli natuke annet, aga Simoni inimesed nägid välja nagu juuksetutiga parkimisautomaadid.
Simon ei vaadanud tema poole, kuigi pinguldunud õlalihased lubasid arvata, et ta oli Claryt kuulnud. Tüdruk läks valamu juurde ja pani käe tasakesi poisi seljale. Läbi õhukese puuvillase T-särgi tundis ta teise teravaid selgroolülisid. Simon on vist kõhnemaks jäänud, vilksatas tal peast läbi mõte. Pealtnäha ei osanud Clary seda öelda. Simonit vaadata oli sama, mis heita pilk peeglisse: kui nägid kedagi iga päev, ei märganud sa enam nende välimuse väikesi muutusi. „Kas sinuga on kõik korras?”
Järsu randmeliigutusega keeras Simon vee kinni. „Muidugi. Kõik on korras.”
Clary pani sõrme poisi lõuale ja keeras tema näo enda poole. Simon oli higine. Üle otsmiku kammitud tukk kleepus vastu nahka, ehkki paokil köögiaknast hoovas sisse jahedat õhku. „Ei paista küll sedamoodi. Kas asi on selles filmis?”
Simon ei vastanud.
„Palun vabandust. Ma poleks tohtinud naerda, aga…”
„Sina siis ei mäleta?” Poisi hääl oli katkendlik.
„Ma…” Clary ei lõpetanud lauset. Häguselt meenusid talle tollest ööst lõputu jooksmine, veri ja higi, ukseavades vilksatavad varjud ja kõrgelt alla kukkumine. Siis veel vampiiride valged näod nagu paberist lõigatud maskid pimeduse taustal ning Jace temast kinni hoidmas ja talle midagi kähedalt kõrva karjumas. „Tõtt-öelda ei mäleta. Kõik on udune.”
Simoni pilk vilksas korraks kõrvale ning keskendus siis uuesti Claryle. „Kas ma olen sinu arvates muutunud?” küsis ta.
Clary vaatas talle otsa. Poisi silmad olid musta kohvi karva. Mitte otse mustad, vaid sügavpruunid, vähimagi halli või pähkelpruuni varjundita. Kas Simon tundus kuidagi teistsugune? Võib-olla oli noormehes märgata veidi rohkem enesekindlust pärast päeva, kui ta oli tapnud ülideemon Abbadoni, aga ühtlasi olnuks temasse justkui sugenenud mingit valvsust, nagu ootaks ta midagi juhtuvat või jälgiks mingeid märke. Sedasama oli Clary täheldanud Jace’i juures. Võib-olla tulenes see omaenda surelikkuse adumisest. „Sa oled ikka seesama Simon.”
Simon sulges otsekui kergendust tundes silmad. Clary vaatas poisi langetatud ripsmeid ja pani tähele, kui teravad on tema põsesarnad. Sõber ikkagi on kõhnemaks jäänud, mõtles ta ja kavatses seda öelda, aga siis kummardus Simon ja suudles teda.
Clary oli nii üllatunud, tundes poisi huuli oma suul, et tõmbus üleni kangeks ja pidi tasakaalu säilitamiseks kapiservast kinni haarama. Sellegipoolest ei tõuganud ta Simonit eemale ja sellest ilmselt julgust saanud, libistas noormees käe talle kukla taha ja suudles sügavamalt, avades tema huuled enda omadega. Poisi suu oli pehme, pehmem, kui oli olnud Jace’il, ja tema kukalt toetav käsi tundus soe ja õrn. Suudlus maitses kergelt soolane.
Clary laskis silmadel kinni vajuda ning hõljus peadpööritava viivu pimeduses ja kuumuses, tundes poisi sõrmi läbi oma juuste libisemas. Kui telefoni räige helin ta meeltesegadusest välja kiskus, põrkas ta eemale, nagu oleks Simon teda tõuganud, ehkki poiss polnud end liigutanudki. Viivu silmitsesid nad teineteist hämmeldunult, nagu leidnuksid end ühtäkki täiesti võõrast ümbrusest, mis ei pakkunud ainsatki pidepunkti.
Simon pöördus esimesena, et võtta telefon, mis rippus maitseaineriiuli kõrval seinal. „Halloo.” Poisi hääl oli täiesti normaalne, ehkki rind tõusis ja vajus kiiresti. Ta sirutas toru Clary poole. „See on sulle.”
Clary võttis telefoni. Ta tundis südant ikka veel kurgus pekslemas, otsekui oleksid tema naha all võbelnud mingi putuka tiivad. See on Luke. Ta helistab haiglast. Emaga on midagi juhtunud.
Ta neelatas. „Luke? Oled see sina?”
„Ei. Isabelle olen.”
„Isabelle?” Clary vaatas Simoni poole. Poiss seiras teda vastu kraanikaussi nõjatudes. Puna oli tema põskedelt kadunud. „Miks sa… Mis juhtunud on?”
Isabelle’i hääl katkes, nagu oleks ta nutnud. „Kas Jace on seal?”
Clary oli nii jahmunud, et tõstis toru endast eemale ja silmitses seda, enne kui kõrva äärde tagasi tõstis. „Jace? Ei. Miks ta siin peaks olema?”
Isabelle’i sügav hingetõmme kandus telefonist Clary kõrva otsekui nuukse. „Asi on selles, et… ta on kadunud.”
2
Hunter’s Mooni kõrts
Maia ei olnud kunagi usaldanud ilusaid poisse. See oligi põhjus, miks ta Jace Waylandi juba esimesest pilgust vihkama hakkas.
Tema vanem vend Daniel oli saanud sündides kaasa ema meekarva naha ja suured tumedad silmad ning temast oli kasvanud poiss, kes süütas liblikate tiivad, et vaadata, kuidas nood lennates surnuks põlevad. Ka teda oli vend piinanud – algul pisitasa ja tühiste asjadega, näpistades kohtadest, kust sinikad välja ei paistnud, ning vahetades pudelis tema šampooni vedela pesuvalgendiga. Ta oli läinud seda vanematele kurtma, aga nood polnud teda uskunud. Danieli vaadates ei uskunud keegi temast halba. Poisi ilu aeti segamini süütuse ja headusega. Kui vend üheksandas klassis tema käeluu murdis, jooksis Maia kodust minema, aga vanemad tõid ta tagasi. Kümnendas klassis jäi Daniel tänaval auto alla ning sai silmapilk surma. Vanemate kõrval haua ääres seistes oli Maia häbenenud oma ülevoolavat kergendustunnet. Kindlasti ei jäta jumal seda karistamata, et ta venna surma üle rõõmustab, mõtles tüdruk.
Karistus tuli järgmisel aastal. Maia kohtas Jordanit. Pikad tumedad juuksed, saledatel puusadel kulunud teksad, ripsmed nagu tüdrukul… Maia ei oleks eales arvanud, et poiss temale tähelepanu pöörab – sedasorti poisid eelistasid enamasti saledaid kahvatuid tüdrukuid, kes kandsid kalleid moekaid prille –, aga Jordanile näisid tema ümarused meeldivat. Suudluste vahel kinnitas ta Maiale, et too on ilus. Esimesed paar kuud olid nagu unistus, viimased paar nagu õudusunenägu. Noormees muutus armukadedaks ja vägivaldseks. Vihaseks saades urises ta õelalt ja virutas Maiale käeseljaga. Sellest jäi näole punane laik, nagu oleks tüdruk kasutanud liiga palju põsepuna. Kui Maia tahtis temaga lõpparvet teha, tõukas Jordan teda ja paiskas ta maja ees pikali. Hädavaevu õnnestus tal tuppa joosta ja uks kinni lüüa. Hiljem suudles tüdruk tema nähes teist poissi andmaks Jordanile märku, et kõik on läbi. Nüüd ei mäletanud ta enam tolle teise nimegi, meeles oli hoopis midagi muud. Tol õhtul läks ta jalgsi koju, juuksed uduvihmas pärlendamas ja teksasääred mudased, kui ta tee lühendamiseks läbi kodu lähedal oleva pargi lõikas. Ta mäletas metallist karusselli tagant välja sööstvat halli kogu – suurt märga hunti, kes paiskas ta mutta pikali; mäletas metsikut valu, kui elukas talle kihvad kõrri lõi. Maia oli röökinud ja