vahelt tilkus verd ja ripnes rebestatud liha.
Maiale tehti kakskümmend neli õmblust ja ta lasti tagasi koju oma roosasse magamistuppa, kus ema tema ümber närviliselt sekeldas. Kiirabihaigla arst oli öelnud, et hammustaja võis olla suur koer, aga Maia teadis, et ta eksib. Enne kui hunt pöördus, et minema tormata, oli tüdruk kuulnud oma kõrva ääres tuttavat kuuma sosinat. „Nüüd oled sa minu oma. Sa jääd igavesti minu omaks.”
Jordanit ei näinud Maia enam kunagi: poiss ja tema vanemad olid pakkinud oma elamise kokku ja sõitnud minema – kuhu, seda ei teadnud isegi sõbrad või ei nõustunud ütlema. Järgmise täiskuu ajal ei olnudki Maia õieti üllatunud, kui algasid valud, käristavad valud, mis sööstsid mööda jäsemeid üles-alla, sundisid heitma teda maha, painutasid tema selgroogu, nagu mustkunstnik võib väänata lusikat. Kui hambad igemetest välja paiskusid ja nätsupadjakestena põrandale pudenesid, ta minestas. Või arvas end minestavat. Maia ärkas kodust mitu miili eemal, ihualasti ja üleni verine. Tema kaelal olev arm pulseeris südamelöökide taktis. Selsamal ööl oli ta hüpanud rongi ja sõitnud Manhattanile. Otsus oli tulnud kergelt. Juba seegi oli konservatiivses äärelinna elamurajoonis olnud piisavalt halb, et su vanemad olid eri rassist. Jumal ise teab, mida sealsed elanikud ette võtnuksid, teades endi keskel olevat libahundi.
Polnud eriti raske leida hundikarja, kelle hulka sulanduda – juba ainuüksi Manhattanil oli neid mitu. Maia liitus kesklinna karjaga, kes ööbis Hiinalinnas vanas politseijaoskonnas.
Karja juhid vahetusid alatasa. Algul oli eesotsas olnud Kito, seejärel Veronique, siis Gabriel ja tollele järgnes Luke. Maial polnud midagi Gabrieli vastu, aga Luke oli parem. Tal olid usaldusväärne välimus ja lahked sinised silmad ning ta polnud liiga nägus ega tekitanud Maias seepärast otsekohe vastumeelsust. Siin karja keskel tundis ta end üsna mõnusasti: kui polnud täiskuuööd, magas ta vana politseijaoskonna ruumides, mängis kaarte ja sõi Hiina toitu; täiskuu ajal pidas pargis jahti ja järgmisel päeval jõi ühes Manhattani tuntumas, Hunter’s Mooni nimelises underground’i pubis, et leevendada muundumisega kaasnevat pohmelust. Õlu voolas seal ojadena ja kellelegi ei tulnud pähe uurida, kas ta on ikka kakskümmend üks aastat täis. Olla lükantroop tähendas saada kiiresti täiskasvanuks. Kui sulle kasvasid kord kuus selga karvad ja suhu kihvad, kõlbasid suurepäraselt libahundipubis teiste sekka jooma, olgu sul maapealsena eluaastaid nii palju või vähe kui tahes.
Viimasel ajal ei mõelnud Maia enam peaaegu üldse oma perekonnale, aga kui baari astus pikka musta mantlit kandev blond poiss, tõmbus ta ühtäkki üleni kangeks. Uustulnuk ei olnudki õieti Danieli moodi: Danielil olid olnud tumedad, kuklas käharduvad juuksed ja meekarva nahk ning see poiss oli üleni valge ja kuldne, aga mõlemal oli ühtviisi sale keha ning isegi kõnnak oli neil ühesugune – nagu saaki varitseval pantril. Sarnane oli ka ilmselge usk enda vastupandamatusesse. Maia käsi tõmbus klaasi jala ümber krampi ning tal tuli endale meelde tuletada: Ta on surnud. Daniel on surnud.
Noormehe kannul läbis saali kahin nagu paadi ahtri taga pulbitsev vaht. Too ei teinud seda märkamagi. Õngitsenud saapaninaga endale puki lähemale, võttis ta istet ja toetas küünarnukid baariletile. Järgnenud vaikuses kuulis Maia teda tellimas viskit. Pool klaasi tühjendas poiss vilunud randmeliigutusega kohe. Märjuke oli täpselt samasugust kuldset värvi kui tema juuksed. Kui ta kergitas kätt, et asetada klaas letile tagasi, märkas Maia tema randmetel ja käeselgadel väänlemas laiu musti märke.
Maia kõrval istuv kutt Bat – tüdruk oli mõnda aega temaga käinud, aga nüüd olid nad lihtsalt sõbrad – pomises midagi endale nina alla. See kõlas nagu „nefilim”.
Siis selles oli asi. Poiss polnudki libahunt, vaid varjukütt – ta kuulus kõrgema maailma salajaste korrakaitsjate hulka. See üksus kandis hoolt, et järgitaks Lepinguga kehtestatud Seadust, ja kellelgi polnud võimalik sellega ühineda. Varjukütiks sünniti, määrav oli vereliin. Varjuküttide kohta ringles ohtrasti kuulujutte ning ükski neist polnud meeldiv. Kõrgid, uhked ja julmad, vaatasid nad allilmlastele ülalt alla ja põlgasid neid. Lükantroobid omakorda ei sallinud varjukütte – kui nad üldse kedagi rohkem vihkasid, siis ehk vampiire.
Räägiti, et varjukütid tapavad deemoneid. Maiale meenus aeg, kui ta esimest korda deemonitest kuulis ja sai teada, mida nood teevad. See oli pannud tal pea valutama. Ta oli juba mõistnud, et vampiirid ja libahundid pole midagi muud kui inimesed, keda on tabanud haigus, aga miks pidanuks ta uskuma kogu seda loba taevast ja põrgust, deemonitest ja inglitest, kui keegi ei osanud kindlalt öelda, kas jumalgi olemas on või kuhu sa pärast surma lähed? See tundus jabur. Nüüd Maia enam nii ei mõelnud. Nüüd uskus ta deemonite olemasolusse – liiga sageli oli ta näinud nende tegevuse tagajärgi, et selles kahelda –, aga kogu tema olemus tõrkus ikka selle teadmise vastu.
„Nagu ma aru saan,” sõnas poiss, ajades küünarnukid baariletil laiali, „ei paku te siin Hõbekuuli õlut. Kas see tekitab liiga ebameeldivaid assotsiatsioone?” Tema silmad olid pilukil ja hiilgasid nagu kaks kuusirpi.
Baaripidaja Peletis Pete heitis poisile üheainsa pilgu ja raputas vastikust tundes pead. Maia oli kindel, et kui noormees poleks olnud varjukütt, visanuks Pete ta pubist välja, aga nüüd kõndis ta lihtsalt baari teise otsa ja hakkas käterätiga klaase läikima hõõruma.
„Ausalt öeldes,” sekkus Bat, kes toppis alati oma nina igale poole, „ei pakuta seda siin põhjusel, et see on sitt õlu.”
Poiss pööras oma pilukil silmade vaheda pilgu Batile ja naeratas võidurõõmsalt. Enamik inimesi ei naeratanud, kui Bat neid sellisel ilmel silmitses: Batil oli pikkust kahe meetri jagu ning poolt nägu kattis inetu arm, kus hõbedapuru oli nahka kõrvetanud. Bat ei elanud karja seltsis mahajäetud politseijaoskonnas ega ööbinud siinsetes vanades kongides. Tal oli oma korter ja koguni töökoht. Ta oli olnud päris hea peika, kuni jättis Maia maha ja võttis endale tolle punapäise nõia Eve’i, kes elas Yonkersis ja teenis elatist, pakkudes oma garaažis hiromantiateenust.
„Ja mida sina siis jood?” küsis poiss, nõjatudes Batile nii lähedale, et see mõjus solvanguna. „Mingit koerapöörirohtu, mis aitab hammustuste vastu?”
„Arvad vist, et oled kangesti vaimukas.” Nüüd teritas juba kogu kari kõrvu, et toetada Bati, kui too otsustab jultunud jõmpsikale tuule alla teha. „Arvad või?”
„Bat,” sekkus Maia. Ta oli hakanud kahtlema, kas sõber ikka suudab uustulnukale õpetust anda, ning tahtnuks teada, mida arvavad selle kohta teised. Mitte et Maia oleks pidanud Bati nõrgukeseks, aga selle poisi silmades välkus midagi iseäralikku. „Jäta järele.”
Bat ei teinud temast väljagi. „Arvad või?”
„Kuidas võiksin ma eitada midagi nii ilmselget?” Poisi pilk libises üle Maia, nagu ei näekski ta tüdrukut, ja jäi taas pidama Batil. „Ega sa vist viitsi mulle rääkida, mis su näoga on juhtunud? See näeb välja, nagu…” Ta kummardus Bati poole ja ütles midagi nii vaikselt, et Maia ei kuulnud. Järgmisel hetkel andis Bat talle hoobi, mis oleks purustanud poisi lõualuu, ainult et toda polnud enam seal. Ta seisis tubli poolteist meetrit eemal ja naeris, kui Bati rusikas tabas tema klaasi ja saatis selle teise seina, kus see viskit laiali pritsides kildudeks paiskus.
Maia ei jõudnud veel silmagi pilgutada, kui Peletis Pete oli juba siinpool letti ja hoidis oma määratu kämblaga Batil rinnust kinni. „Aitab küll,” lausus baaripidaja. „Bat, lähed ehk välja, kõnnid natuke ringi ja jahutad pead.”
Bat üritas Pete’i haardest vabaneda. „Mina peaksin ringi kõndima? Kas sa kuulsid…”
„Kuulsin küll.” Pete’i hääl oli vaikne. „Ta on varjukütt. Mine jahuta ennast maha, kutsikas.”
Vandudes kiskus Bat ennast baarmeni käest lahti ning marssis ukse poole, õlad raevust krampis. Uks langes tema taga paugatades kinni.
Naeratus oli poisi näolt kadunud. Ta silmitses Peletis Pete’i pahuralt, nagu oleks too just äsja võtnud temalt lelu, millega ta kavatses mängima hakata. „Seda polnud tarvis,” lausus ta. „Ma saan oma asjadega ise hakkama.”
Pete silmitses poissi ainitise pilguga. „Ma muretsen baari pärast,” vastas ta lõpuks.