muresid toidu pärast.
Äkki mind peatati. Advokaat Paljaspea hüüdis:
“Tere, Jaan! Kuhu sa nii innukalt tormad?”
“Tere-tere! Kust sina, sõber, siia said? Pidid olema sur…”
Mu üllatus oli suur. Paljaspea pidi olema kommunistide poolt vangistatud või küüditatud. Nüüd seisis ta minu ees.
“Umbrohi ei kao,” vastas ta. “Aga sina õitsed.”
“Ei õitse ma midagi, pea on muresid täis.”
“Seda me teame – rasked viljapead on ikka longus.”
“Ära tee nalja, ütle parem, kuidas sa ometi eluga pääsesid, NKVD oli sind kõvasti taga ajanud. Kus sa end peitsid?”
“Ei peitnudki, redutasin niisama, oli kõige ohutum. Algul sõitsin Viljandisse. Et sõiduluba saada, panin pastlad jalga ja võtsin labida õlale. See mõjus nii vägevalt, et polnud vaja ei luba ega piletit – tööline! Oli ju tööliste riik. Sealt litsusin Tartusse ja olin kogu aja sadamas puid laadimas.”
“Tegid siis targasti küll.”
“Aga sina? Kuulsin, et olid metsavend. Palju sa neid tiblasid mättasse lõid?”
“Vist mitte ühtegi.”
“Siis oled küll kehvavõitu vend. Mis sa sinna üldse läksid? Olnud parem kodus naise juures.”
“Hea küll, sõber, räägime sellest teine kord. Mul on nüüd kiire.”
“Lähed kiiruga jälle raha kokku ajama?”
“Mitte just…”
“Siis naised?”
“Sedakorda küll.”
“Kuram! Mina olen ikka veel poissmees.”
“Nägemiseni!”
“Nägemiseni ja õnn kaasa!”
4
Alma tütred olid mõlemad kodus. Mind nähes olid nad veidi kohkunud, sest ma polnud neid tükil ajal külastanud. Seletasin tüdrukutele, et käisin nende ema haual.
“Kas lilled olid veel alles?” küsis Victoria.
“Olid alles jah.”
“Ja õitsesid?”
“Jaa, noh, veidike, on ju sügis ja külm.”
Victoria küsimus pani mind kogelema. Ma ei teadnud midagi lilledest. Alma haual olin nii erutatud, et polnud märganud, kas seal üldse lilli oli. Nägin vaid risti Alma nimega. Tahtsin oma tundeid laste eest varjata, polnud ma ka kindel, kui palju nad teavad meie endistest vahekordadest Almaga ega ka seda, kas Victoria teadis, kes on ta isa. Et vältida uusi küsimusi, ütlesin kiiresti:
“Tulin vaatama, kuidas te elate ja kas te midagi vajate.”
“Tädi Loore käis praegu siin,” teatas Alba.
“See on hea, et käib, ma olen ise muude asjadega väga kinni.”
“Ta toob meile süüa ka,” ütles Victoria.
“Täna tõi ta kapsaid ja liha,” lisas Alba.
“Hapukapsaid…” venitas Victoria.
“Vicki ei taha hapukapsaid, aga mina söön neid küll,” selgitas Alba avameelselt.
Mul oli kindel kavatsus rääkida lastega nende kolimisest meie juurde, aga ma märkasin, et nad kuidagi võõrastasid mind, ja seepärast kartsin alustada. Tahtsin nendega soojemat vahekorda saavutada ja alustasin muudest asjadest. Küsisin:
“Kuidas teil koolis läheb?”
“Päris hästi.”
“Kas õppimist on palju?”
“On ikka.”
“Vist teete praegugi õppetükke?”
“Jaa… ei… mitte just praegu.”
Kiikasin lauale ja nägin, et Vicki luges mingit romaani ja Alba joonistas. Viisin jutu mujale:
“Kas tädi Loore käib sageli teie juures?”
“Päris tihti.”
“Käib iga päev ja vahel veelgi sagedamini,” täpsustas jällegi noorem laps.
“Eks ole tore, et teil on niisugune hea tädi. Ta armastab teid vist väga.”
“See on tore, jah,” ohkas Vicki.
“Ema armastas teda ka ja tema oli emaga väga hea, sest nad töötasid koos. Ja meie käisime alati tädi Loore pool maal, kus me jõime sooja lehmapiima – küll see oli hea!”
“Kahju, et mina ei saanud teid enda juurde maale kutsuda, sest ma olin ju sõjas ja…”
“Ja tapsite inimesi?” kohkus Alba.
“Mitte just seda…”
Ehmusin isegi, et olin viinud jutu jällegi kardetavale ainele.
Märkasin, et lapsed hakkasid mind huviga vahtima. Ruttasin vahele:
“Aga nüüd olen kodus ja töötan äri alal. Pean raha teenima, et peret toita, mul on kodus neli last. Tahaksingi teid nendega tuttavaks teha, et te saaksite sõpradeks. Olin omal ajal teie ema sõber, kui me koolis käisime.”
Tegin viimase katse lapsi enda poole võita:
“Vaadake, lapsed, praegu on kõigil rasked ajad ja nii minul kui ka tädi Loorel pole kerge teid siin ülal pidada. Me peame teile muretsema toitu, riiet, ka raha andma. Ma soovin, et te tuleksite meie juurde elama, siis pole vaja muretseda üüri maksmise pärast, te sööte koos meiega ja nii tuleb elu palju odavam. Ma annan teile omaette toa, kus te võite elada sama moodi nagu siingi.”
Vaikus. Alba ilme järgi otsustasin, et tema on asjaga nõus, aga ta vaatas kogu aeg Vicki poole. Tolle silmad olid külmad ja seirasid ühte punkti seinal. Näis, et talle ei meeldinud minu ettepanek üldse. Viimaks ta lausus:
“Mis tädi Loore ütleb, kui…”
“Ma räägin temaga,” ruttasin teatama.
“Rääkige pealegi.”
“Aga ma tahan kõigepealt teie enda arvamust kuulda.”
Jällegi jäi vastus tulemata. Sellest järeldasin, et mu ettepanek ei leidnud pooldamist. Vaikisime pikka aega. Kui ma veel kord alustasin juttu kolimisest ja püüdsin neid selle vajaduses veenda, hakkasid mõlemad nutma ning ma katkestasin kõneluse. Küsisin uuesti, kas nad midagi vajavad, ja pakkusin raha. Nad ei soovinud midagi ega võtnud ka raha vastu. Tundsin, et olin rikkunud senise jaheda vahekorra nendega hoopiski ära. Olin päris õnnetu.
Läitsin sigareti ja tõmbasin sügavad mahvid enda rahustuseks, siis tegin minekut. Ütlesin jumalagajätuks:
“Ma näen, et minu ettepanek teile ei meeldi. Ega ma peale ei käi. Kui teile meeldib olla omaette, olge siis pealegi. Ma aitan teid ikka ja loodan, et tädi Loore ka, ta on ju hea inimene.”
Laste meel muutus kohe rõõmsamaks ja mõlemad tulid mind uksele saatma, paludes isegi end jälle külastada. Ma otsustasin ka tädi Loorega rääkida ja seepärast ütlesin:
“Teie ei võtnud mult raha vastu, ma tahan selle jätta tädi Loore kätte, juhuks kui teil ometi raha tarvis läheb. Ta elab vist siin lähedal?”
“Kõrvalmajas,” teatas kohe Victoria.
“Alumisel korral paremat kätt,” lisas Alba.
Läksin tädi Loore poole.
Leonore Papp oli väikest kasvu hapra välimuse ja elava jutuga naine. Ta teenis sukavabriku kontoris masinakirjutaja-korrespondendina nagu omal ajal Almagi. Seal nad olidki tutvunud, koos töötanud ja sõpradeks saanud. Leonore Papil ei olnud lapsi, kuid ta armastas neid väga ja see oli üheks mõjuvaks põhjuseks, miks ta nüüd emalikult kahe orvu eest hoolitses.
Paar