minagi juhusest ära ütleks,” lausus Pearce igatsevalt.
„Tegelikult mind eriti ei tõmba. Aga paari nädala eest sattusin ma linnas Schuhmacheriga juhuslikult kokku. Ma olin kohtunud temaga põgusalt mõni aasta tagasi, kuid ma arvasin, et ta ei mäleta mind ja ka minul polnud põhjust teda meenutada. Ent ta tervitas mind nagu kadunud venda ja surus mulle pihku kaks kutset hotelli avapeole.”
„Kaks…” pobises Pearce.
„Ühe mulle ja teise daamile vabal valikul, Pearce. Ja sind ma küll daami osas ette ei kujuta.”
„Muidugi, söör.” Pearce’i nägu tõmbus muigele. „Kas see välisministeeriumi daam – preili Mitchell – sõidab Londonist siia prallele?”
„Jah.”
Tõtt öelda tundis Markby ennast pisut süüdi. Ta polnud Meredithiga telefonitsi kõneldes päris aus olnud. Teda Springwood Halli avamisele kutsuda oli lihtne. Probleem seisnes selles, et Markbyl oli veel midagi südamel, mida ei saanud telefoni teel rääkida, ja see pidi ootama Meredithi saabumiseni. Kuid mitte laupäeval. Siis nad söövad, joovad ja lõbutsevad Ericu kulul. Pühapäeval, kui olud on rahulikumad ja politseitöö lubab.
Pearce heietas Halli teemat edasi. „Ma kuulsin, et vana Hall on tundmatuseni muutunud.”
„Ericut nõustas see kunstiajaloolane Merle. Tal on Kanal Neljas oma saade, kui oled juhtunud nägema.”
„Ma ei vaata neljandat kanalit,” tunnistas Pearce. „Ma mäletan, kuidas Hall enne välja nägi. Just nagu mingi kummitusloss. Kõik need tornid ja kivist pead.” Ta kortsutas kulmu. „Sellest kirjutati midagi kohalikus ajalehes – nendest muudatustest. See tekitas kohaliku rahva hulgas kahinat.”
„Muinsuskaitse seltsi hulgas,” täpsustas Markby.
„Poleks uskunudki, et Bamfordis on ajaloolisi väärtusi,” märkis Pearce.
Noh, ega olegi, mõtles Markby. Mitte kuulsaid. Bamfordi polnud turismikaardil, ja tänu jumalale. Kuid siin oli vanu ehitisi ja High Streeti võis pidada ajalooliseks, kui jätta tähelepanuta uued poed ja suunata pilk kuninganna Anne’i aegsetele ülemistele korrustele. Markbyle meeldis Bamford. Sellepärast sõdiski ta põikpäiselt vastu kõikidele katsetele viia teda kõrgemale kohale, kuigi oma kogemuste tõttu olnuks ta võimeline tegema midagi suuremat ja vastutusrikkamat.
Ja siia see koer maetud oligi… Just sellest ta tahtiski Meredithiga kõnelda ja kuulda tema arvamust.
Kuigi Meredithi võis pidada karjäärinaiseks, hindas ta väikesi asju, mis pakuvad tööd tehes rahuldust. Meredith oli nii mõistusekui ka tundeinimene ja teadis, et Markby on Bamfordi kiindunud. Markby soovis, et Meredith tunneks selle vaikse linnakese vastu sama ja koliks siia elama. Kuid ta kartis, et naine ei loobu oma Londoni korterist. Sealt on tal palju mugavam tööl käia.
Markbyle avaldati survet, et ta lahkuks oma tuttavast keskkonnast Bamfordis ja suunduks kohale, kus on rohkem võimalusi – piirkondlikku politseivalitsusse. Markby oli töötanud liiga hästi, tal oli palju kogemusi. Kõrgemale ja kaugemale – nii kõlas loosung, kuid tema puhul see ei kehtinud. Tema punnis vastu.
See kõik oli veel saladus. Senikaua polnud mingit vihjet, et jutud tema võimalikust vapustavast elumuutusest oleksid kuskilt läbi imbunud. Bamfordi politseijaoskonnas ei vahetatud tähendusrikkaid pilke, kui Markby nähtavale ilmus. Polnud märgata, et väsimatu organisaator Jones käiks mütsiga ringi, kogudes lahkumiskingiks salaja raha. Pearce, kes lehitses taas salamisi spordilehekülgi, oli petlikult süütu ja pisut juhmi näoga – kahju, sest Pearce oli erakordselt terane noormees. Tühjal ilmel, mis libises sageli üle seersandi näo, olid omad eelised, sest see oli viinud nii mõnegi lihtsameelse kurjategija saatusliku ületunnistuseni. Pearce soovis edutamist. Kahtlemata see ühel heal päeval toimubki. Kuid Markbyle meeldis olla see, kes ta on – peainspektor oma väikeses jaoskonnas selles vanas ebaromantilises linnakeses. Ta ei soovinud muutusi. Igatahes selles osas mitte.
Ainus muutus, mida ta soovis, olid tema suhted Meredithiga, mis olid etteaimamatud. Taas oli küsimus elukohas.
„Minule tundus see vana maja alati pelutav,” ütles Pearce. „Taoline koht, kus kappi avades võib laip välja kukkuda.”
Markby keeras aknale selja ja saatis seersandile pahase pilgu. „Tänan, see on viimane asi, mida ma soovin, eriti siis, kui ma seisan seal nagu pingviinide paraadil, veiniklaas käes.”
„Sellest tuleb paganama äge pidu,” nentis Pearce, kes ei lugenud küll seltskonnakroonikat, kuid tundis õige peo kohe ära.
„Jah, sellest tuleb meeldejääv õhtu.”
„Denis, kullake?”
Mees, kelle kogu tähelepanu oli keskendunud arvutiekraanile, vaatas üles, pilgutas silmi, just nagu ei tunneks naist kohe ära. „Vabanda, Leah, ma ei kuulnud, kui sa sisse tulid.”
„Kuidas su uus mänguasi on?” Leah Fulton kummardus, et anda abikaasa otsmikule põgus musi.
Denis patsutas hajameelselt naise selga. „See neetud riistapuu tõrgub. Ma ei tea, mida ma valesti teen. Ma olen juhendi mitu korda läbi lugenud, kuid tundub, et see on masina enda kirjutatud. Sellest aru saamiseks on vaja luureteenistuse dešifreerijat. Esimesel lugemisel tundus olevat kõik selge. Siis ma lugesin uuesti ega saanud üldse enam mingit tolku. Ma ei tea, miks ma selle neetud asjanduse ostsin. Vana kirjutusmasin käras väga hästi.”
„Raamatupidaja soovitas sulle seda, kullake. Ma aitaksin sind meelsasti, kuid ma ei tea arvutitest tuhkagi. Küll sa ära harjud.”
„Ma kahtlen selles.” Denis tõusis püsti ja tõukas tooli lauast eemale. „Ma tean, et praegusel ajal oskab iga viieaastane arvutit käsitseda, kuid nähtavasti olen mina puupea. Mulle kuluks üks naps ära. Ja küllap sinulegi? Kas lõuna Elizabethiga möödus meeldivalt?”
Denis piidles silmanurgast naist. Leah oli lõõgastunud ja rahulik ning sättis pabereid laual. Denise harjumuspärane korralagedus oli pinnuks naise silmas. Leah oli korraarmastaja inimene ja talle meeldis korrastada ka teiste elu. Miks ta endaga nii rahul on? Kuid miks mitte? Miks mängleb ta suu ümber väike naeratus? Kas see on ikka naeratus? Või kujutab Denis seda ette? Aga, jumal hoidku, naine võib ju ometi naeratada, eks ole? Ma pole ju mingi koletis, mõtles Denis.
Ta ootas naise vastust, surudes alla kahtlused, püüdes näida muretu, lootes, et tema hääl kõlab normaalselt. Teiste sõnadega – oli segaduses nagu ikka.
„Lõuna oli suurepärane. Lizzie oli… nagu Lizzie. Loomulikult olen ma temasse kiindunud, kuid isegi lapsena oli temaga raske toime tulla. Nüüd, kui ma vaatan ja kuulan teda, mõtlen, et kas ta on tõesti ainult üheksateistkümneaastane? Ta näeb välja nagu kolmekümnene naine, räägib nagu neljakümnene ja ajab mulle ausalt öeldes hirmu nahka. Aga kohustus on täidetud. Me lahkusime südamlikult ja vastastikku kergendatult. Meil ei pruugi nüüd vähemalt kuu aega kokku saada.”
Seda rääkides astus Leah mehe töökabinetist välja ja suundus elutuppa. Talle järgnedes heitis Denis põgusa pilgu peeglisse ja kohendas lipsu. Nagu tavaliselt, oli Leah’ iga juuksekarv oma kohal ja ta pealaest jalatallani igati puhas ja korras. Kadunud Marcus Kellerile oleks see meeldinud. Kus iganes Keller praegu on, jälgib tema vari terase pilguga oma endist naist ja selle uut abikaasat, oodates märki naise rahulolematusest –, mis on ootuspärane, kuna Kellerit pole enam tema eest hoolitsemas, selle asemel on see idioot Denis.
Et Leah abiellus temaga, kuigi oleks võinud saada keda tahes, ei olnud lahendamata mõistatus mitte ainult Denisele, vaid kõikidele nende ühistele tuttavatele.
Mõnikord – tegelikult tosin korda päevas – imestas Denis, miks oli Leah temaga abiellunud. Mitte raha pärast, sest seda oli Leah’l endal küllaga. Suur osa Marcus Kelleri pärandusest oli tema käsutada. Kindlasti oli naisel rohkem raha, kui Denisel saab kunagi olema. Toiduspetsialistidele ei makstud sugugi nii palju, kui arvati, ja kadunud härra Keller tasus siiani teispoolsusest nende majapidamisarved.
Denis polnud noor (ta oli viiekümne kahe aastane), ta polnud nägus (tema juuksed hakkasid