SH-s. Ma olen seal ja annan märku, kui selleks juhus avaneb. Ma loodan, et sa oled kohal. Seda võimalust ei tohi mööda lasta.”
Kirja toon oli vaba ja samas käskiv. „On alles jultumus!” pomises Ellen. „Mind käsu korras kohale kutsuda!”
Sellest hoolimata oli kirja kirjutaja jäänud viisakuse piiridesse. Aga ikkagi polnud Ellen taoliste pöördumistega harjunud. Ta oli olnud alati juhtiv pool ja selle üle uhke. Vastupidine šokeeris teda. Kuid ta elab selle üle.
„Ma olen kohal,” lausus ta. „Miks ka mitte?” Ta kortsutas kirja kokku ja heitis selle hooletult nurka paberikorvi suunas. Nutsakas põrkas vastu korviserva ja veeres muusikakeskuse alla. „Ma ei karda seda sulle näkku öelda. Kui kõik on öeldud ja tehtud, on trumbid minu käes.”
kolm
Meredith Mitchell nihutas keharaskuse ettevaatlikult ühelt jalalt teisele. Kanda õuepeol tikk-kontstega kingi polnud ilmselt tark tegu. Ükskõik, kuhu ta astus, jäid murusse väikesed augud. Aga pidu meeldis talle. Siiani oli ta päeva igati nautinud. Ta lootis, et ka Alan naudib seda, kuigi mees oli vahetevahel hajevil, just nagu oleks tal midagi hingel. Küllap ta räägib mulle, kui on selleks valmis, mõtles Meredith. Üks nende suhete headest külgedest oli see, et mõlemad hindasid teise privaatsust.
Meredith kallutas pea kuklasse, et lasta õhtusel, ikka veel soojal päikesel nägu paista ja kergel tuulel juukseid sasida. Springwood Halli meekarva kiviseinad kumasid mahedas valguses, selle ees laiuv niidetud muru ja pügatud hekid olid ideaalilähedased. Meredith tõstis vana maja suunas klaasi ja ütles: „Terviseks!”
Laura Danby ütles: „Ma tahaksin istuda.”
Uhke ja väsimatu Eric Schuhmacher oli näidanud neile kõike. Nad olid avanud kapiuksi ja kiitnud värvilahendust. Nad olid imetlenud sauna ja tõllakuurist ümber ehitatud basseini. Neile näidati ka kööki, kus askeldasid piinlikult puhaste põllede ja mütsidega kokad, kes ootasid ilmselt nende lahkumist, et jätkata katkestatud tööd. Nad laskusid imetlushüüete saatel alla veinikeldrisse. Meredithile see osa majast ei meeldinud. Tema meelest olid keldrid pigem pelutavad.
Pärast ringkäiku pakuti teed. Siis läksid külalised oma tubadesse, et valmistuda õhtusteks pidustusteks. Ja siin nad nüüd kõik olid – puude ja lillepeenarde taustal, klaasid käes, suurepärane õhtusöök ees ootamas.
„See on natuke Glyndebourne’i ooperifestivali moodi,” ütles Meredith. „Kõik seisavad aias, õhturiided seljas, mis on praeguse tunni jaoks liiga vara. Ja kas need on moosekandid, kes äsja oma pille maha laadisid?”
„Eric laseb täiel rindel,” nõustus Alan.
„Siin on isegi mulle nägupidi tuttavaid inimesi,” jätkas Meredith. „See väärika välimusega mees on Victor Merle. Ma tean teda seetõttu, et käisin ükskord tema loengul. Mul polnud võimalust temaga ringkäigu ajal rääkida. See hõrenevate juuste ja suure kõhuga mees on – nagu ma aru sain – Denis Fulton. Ta näeb välja, nagu oleks juba portsu hõrgutisi nahka pistnud – võib-olla liiga suure portsu!”
„Ta varastas Pauli retsepte,” nentis Laura kindla häälega.
„Ära hakka jälle pihta,” ütles Paul väsinult. „Ta ei varastanud. Ma laenasin need talle. Ta kirjutas ja palus luba. Ta ei oleks pruukinud seda teha. Mul on kiri alles, ja kui me koju läheme, näitan ma seda sulle. Võib-olla siis sa jätad selle näägutamise.”
„Ta kirjutas ja küsis, kuna teadis, et sa ei keeldu.”
„Mulle jäi silma hoopis proua Fulton,” sekkus Alan Markby oma õe ja tema abikaasa algavasse kodutülli. „Seltskonnakroonikat lugevate inimeste jutu järgi on ta miljonär Marcus Kelleri lesk. Vapustav daam, kas pole?”
„Denis Fulton Marcus Kelleri järel!” hüüatas Laura hääletooniga, mis väljendas kohutavat langust positsiooniredelil. „Denis ei jõua praegusel ajal isegi oma õhtusööke kinni maksta! Olgu, võib-olla on ta täitsa tore mees, nagu Paul väidab – ja milles mina kahtlen –, kuid ausalt öeldes poleks ma uskunud, et ta on Leah Kelleri maitse.”
„Kes üldse kelle maitse on?” küsis Laura vend leebelt.
Meredith, kes teadis, et Alan piidleb teda ja et küsimus oli mõeldud temale, pööras näo kõrvale. Ta silmitses võluvat proua Fultonit – endist proua Kellerit, ja kas enne teda oli olnud veel esimene abikaasa? Meredithi ajas segadusse seltskonnaelu keelepeks, mille vastu ta ei tundnud suuremat huvi. Igatahes seisis seal Leah Keller-Fulton, sale ja elegantne, ning püüdis kõikide pilku.
Tema kõrval seisev Denis näis olevat erutatud. Meredith unustas Leah’ ja keskendus härra Fultonile. Too nägi õnnetu välja, isegi hirmunud. Kas ta muretses artikli pärast, mille peab kirjutama? Ta andis oma parima, et näida rahulikuna, kuid ta polnud suurem asi näitleja.
Meredith märkas, et Leah Fulton eraldus grupist ja suundus üle muru, kus Victor Merle teda tervitas. Ta nägi, kuidas kunstiajaloolane kummardas oma hõbedaste laineliste juustega pea Leah’ käe kohale ja tõstis selle korraks oma huultele. Taoliseks viisakusavalduseks oli vaja stiili ja enesekindlust, mida Merle’il jätkus. Denis, teades, et tal pole ei ühte ega teist, nägi õnnetu välja. Ta tammus jalalt jalale, kohendas ristlipsu, hõõrus kuuekäist, otsekui oleks märganud seal mingit plekki, silmitses siis kahtlustavalt oma naist ja Merle’i, justkui soovides naisele järgneda ja nende vestlust pealt kuulata, kuid ei söandanud. Lõpuks ta vabandas kaaslaste ees ja läks teise grupi juurde, heites ikka veel naisele ärevaid pilke. Meredith mõtiskles endamisi, mis võiks olla mehe mure põhjus. Oletatavasti teeb seltsieluga hästi tuttav Leah lihtsalt viisakusringkäiku, ja enne, kui kohmetu Denis jõudis traditsiooni järgida, tuli Merle üle kitsa mururiba ja liitus Meredithi grupiga.
„Selle maja välimus on märkimisväärselt paranenud,” ütles Markby talle. „Muutus on muljetavaldav ja ma kuulsin, et teie nõustasite Ericut. Ma mäletan, et see paik oli kokkuvarisemise äärel.”
„Jah, see on päris meeldiv vana maja,” vastas Merle professionaalse maneerlikkusega. Meredith täheldas, et pole mingit vahet, kas mees seisab murul, joogiklaas käes, või peab suure auditooriumi ees loengut. Kuigi lähedalt vaadates oli Merle võib-olla veelgi kütkestavam. „Aga see pole tähtis,” jätkas kunstiajaloolane. „Maja on segu tolleaegsetest stiilidest ja arhitekt tundmatu. Ma kahtlustan, et selle ehitas keegi kohalik, kellel oli pisut aimu arhitektuurist ja kes otsis raamatutest ideesid. Pidada seda Victoria-stiilis ehitiseks ja tahta säilitada selle iga kivi nagu Bamfordi ajalooliste mälestiste kaitse selts – või mis ta on – nõuab, on täielik mõttetus.”
„Kas selts valmistas teile palju tüli?” küsis Meredith.
„Kulla preili Meredith, nad tõstsid kära, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Nad nõudsid avalikke uuringuid, aga tulutult! Meil oli rohkem tüli tuletõrjeinspektsiooniga, kes virises lahtise trepi ja muu taolise kallal. Nad pöörasid erilist tähelepanu ohutusnõuetele, kuid ma arvan, et nad jäid lõpuks rahule. Aga mälestistekaitsjad? Nemad mitte.” Merle’i hääl muutus põlglikuks. „Kari veidrikke!
Ma loodan, et nad leidsid mõne teise objekti, mille pärast kraagelda. Mul ükskõik, seni kuni nad mulle kirju ei saada!”
Meredith heitis pilgu üle muru. Kumbagi Fultonit polnud näha, samuti mitte Schuhmacherit, ja Meredith oletas, et ta on läinud kööki.
Samal hetkel tundis ta midagi häirivat. Natuke eemale, tõkkepuu taha, oli kogunenud kamp kohalikke uudistajaid. Bamfordis oli vähe sündmusi – peale mõne pidustuse ja vanakraamilaada ei toimunud seal midagi – ja seega oli hotelli avamine nii ilusal päeval vaatamist väärt. Nad olid olnud seal terve õhtupooliku, plõksutanud fotoaparaate, ahhetanud ja ohhetanud, kuid nüüd oli köitnud nende tähelepanu miski muu. Rahavahulk jagunes kahte lehte ja Meredith nägi, et saabunud on TV-võttegrupp. Kutsutud külalised ajasid ennast nagu üks mees sirgu, kohendasid juukseid ja vedasid näole naeratuse.
Zoë Foster ja Ellen Bryant seisid teineteise kõrval rahvajõugu tagareas ja nägid samuti TV-võttegrupi saabumist.
„Nüüd,” ütles Ellen vaikse