välja sirutatud. „Rahu, sõbrake, see olen mina, Nik. Sa ju mäletad, eks?” Varjutants võttis porgandid hirnatades vastu, aga poiss püsis pingul, plagamiseks valmis.
Tema ebalus oli Rennale arusaamatu. Kui poiss Varjutantsu tundis, pidi ta teadma, et see hobune on leebemast leebema loomuga. „Ta ei äiga sulle kabjaga ega hammusta sind, poisu.”
Nik pööras ringi ja tahtis juba midagi öelda, kuid vakatas poolelt sõnalt, pannes Rennat esimest korda tähele. Tema pilk õgis Renna keha ja neiu polnud kindel, kas vahitakse mustjuurega tehtud loitsumärke või ihu, millele need on maalitud. Tal oli üsna ükskõik, mida poiss näeb, aga see oli ebaviisakas ning ta asetas käed puusa ja jõllitas Niki vihaselt, et viimasele kombeid meelde tuletada. Poiss võpatas ja keeras silmad kõrvale nii kähku, et Renna surus maha naerupahvaka.
Ägedalt punastades pöördus Nik Arleni poole. „Sa taltsutasid ta?”
Arlen naeris. „Mitte just päriselt. Varjutants on ikka maailma tigedaim hobune, kuid nüüd pureb ja põtkab ta üksnes maa-aluseid.”
Nende selja tagant kõlas tasane vile ning Renna pööras kannal ümber. Mõtlemata leidis ta käsi jälle noapideme. Ta võttis käe kiiresti ära, lootes, et keegi ei märganud.
Ja mina tahtsin noorele Nikile kombeid õpetada.
Mees, kes neile lähenes, ei näidanud välja, et oleks seda märganud. Sarnaselt poisiga jätkus tal alguses silmi vaid hobusele. Ta lähenes rahulikult, andes Varjutantsule aega oma kohaloluga harjuda. Täkk norsatas ja kaapis pisut maad, aga lubas mehel end puudutada.
„Ta on tõesti kasvanud,” lausus mees, silitades kätega Varjutantsu raskeid külgi. Mees oli pikka kasvu ja sihvakas, tiheda lühikeseks lõigatud habemega. Pruunid juuksed olid pikad ja kuklas patsi seotud. „Ta on oma sigitajast vähemalt kaks käelaiust kõrgem ja vanast Kivisajust suuremat hobust pole ma näinud.” Ta kergitas täku üht jalga. „Siiski kuluks talle rautamine ära.”
Mees heitis neile lõpuks pilgu, ja nagu poisilgi, uitasid ta silmad üle Renna, uurides piigat otsekui hobust. Renna kurku tõusis vaikne urin ja mees võpatas, kui tema pilk viimaks Renna pilguga kohtus, nähes neiu pahast põrnitsust.
Arlen astus vahele. „Ta ainult vaatab, Ren,” pomises Arlen. „Need on head inimesed.”
Renna surus hambad kokku. Talle küll ei meeldinud seda tunnistada, aga Arlenil oli õigus, et võlujõud mõjub inimesele isegi päevaajal. Renna kippus nüüd kergesti ägestuma. Ta hingas sügavalt sisse ja viha taandus.
Arlen noogutas ja kõnetas talunikku. „Renna Parksepp, nemad on Jon Hobusekasvataja ja tema poeg Nik. Jon taltsutab ja ristab metsikuid Angiers’ mustange.”
„Õigemini püüab ja ristab,” ütles Jon, pakkudes vabandaval ilmel kätt. „Pole hõlpus taltsutada kedagi, kes võib põlludeemoni surnuks trampida ja armutus öös kõigi teiste eest minema joosta.” Renna võttis käe vastu, ent lasi ruttu lahti, kui mees tema pigistuse peale nägu krimpsutas.
„Vahel ma tean, mis tunne neil on,” pomises Renna.
Jon noogutas Varjutantsu poole. „Näiteks see seal. Ma püüdsin ta kinni vähem kui pooleaastase varsana. Arvasin, et nii noorest loomast suudan metsikuse kindlasti välja juurida, aga tema ei lubanud end lõõga panna ja põgenes küünist mitu korda.”
„Armutu öö on karm paik,” ütles Arlen. „Pool aastat looduses deemonitega on terve igavik.”
Jon noogutas. „Ma ei uskunud, et sinagi ta taltsutad.”
„Ei taltsutanud,” vastas Arlen. „Viisin ta hoopis tagasi sinna, kuhu ta kuulub.”
„Ometi lepib ta praegu sadula ja päitsetega,” nentis Jon, „kuid see ei tohiks mind vist üllatada. Tookord olid sa vaid hull tätoveeringutega sõnumitooja, kes aitas mu poega. Nüüd räägitakse, et sa oled Päästja ise!”
„Seda ma pole,” ütles Arlen. „Olen Arlen Põldaja Ojaäärselt ja vahel on mul söakust rohkem kui mõistust, muud midagi.”
„Sul on siis ikkagi nimi,” sõnas talumajast väljunud naisterahvas. Tal oli ränga tööga harjunud naise ilutu, kuid tarmukas olek. Ta kandis meesterõivaid: pika säärega nahksaapaid, pükse ja vesti all lihtsat valget pluusi. Tema juuksed olid pruunid ja patsis nagu Jonilgi.
„Ära pane poisse tähele,” tervitas ta Rennat. „Ega nad peale hobuste eriti muust ei kõnele. Mina olen Glyn.”
„Renna.” Temaga käepigistuse vahetanud, surus Renna sõrmed rusikasse, kui naine Arlenit embas. Oli see võlujõud, mille tõttu ta ärritus, kui mõni teine naine juhtus Arlenit puudutama?
„Rõõm sind jälle näha, sõnumitooja. Kas jääd õhtusöögile?”
Arlen noogutas ja esimest korda nägi Renna teda kellelegi südamlikult naeratamas. „Meeleldi.”
„Mis sind meie kanti toob?” küsis Jon. „Pakun, et mitte ainult rautamine.”
Arlen noogutas. „Ma vajan veel üht hobust. Mära, kellega Varjutantsu ristata.”
Ta vaatas Rennale otsa ja naeratas neiule poole suuga. „Plaanin pere rajada.”
Mack Päikseaasa, kes elas Renna isataluga ühe maantee ääres, oli olnud hobusearetaja. Kui ema veel elas, külastas Renna seda talu tihti. Jon Hobusekasvataja omast oli see tublisti väiksem, aga asjad käisid enam-vähem samamoodi. Varjutantsu rautamisele viinud, juhatas Jon neid suure karjaaiaga piiratud välja poole, kus tosinad hobused sõid rohtu sadulas sulaste ja haukuvate koerte valvsate pilkude all. Teel möödusid nad paksudest rasketest tarandikest, mis olid Varjutantsulegi liiga kõrged, et sealt päevavalgel üle hüpata, ja mida kasutati harjutusteks ning haigete loomade eraldamiseks.
Ühes tarandikus nägi Renna omaette sörkimas tohutut musta täkku, keda jälgisid kaks murelikku sulast, piitsad löögivalmis. Ta seisatas järsult.
„Jaa, see on vana Kivisadu,” ütles Jon. „Varjutantsu sigitaja. Püüdsin ta tasandikul kinni koos poole tosina mära ja noore Varjutantsuga. Me kutsume teda Kivisajuks, sest kui meil õnnestus ta viimaks tarandikku ajada, oleksime nagu läbi teinud kivirahe.
Igavene jonnipunn keeldub töötamast, aga kui talle voli anda, taob ta kapjadega öö otsa küüniseina auke. Tige kui deemon ja liigagi nutikas. Linna hobusearetajad räägivad, et mustangid on rumalad, sest ei kuula käsku, kuid ei maksa neid uskuda. Mustangid on omal kombel targad. Küllalt targad, et armutus öös ellu jääda, mida ei saa väita enamiku inimeste kohta. Kivisadu armastas maha visata kõik, kes üritasid talle selga ronida, ja neid mutta sõtkuda. Kui kontide tohterdamisest tüdisime, tõime ta paaritusaedikusse.”
Renna vaatles kaunist looma sügava kurbusega. Tasandikel kapates olid sa kuningas, aga siin jooksutatakse sind aedikus ringiratast ja sunnitakse päev läbi märasid kargama. Ta surus maha kiusatuse otsemaid värava juurde sammuda ja hobune vabaks lasta.
„Sälge on tänavu suvel palju,” jätkas Jon, kui nad väljale jõudsid. „Märavalik on lai.”
„Sina otsustad, Ren,” ütles Arlen. „Keda vaid soovid.”
Renna uuris karja. Esmapilgul ei erinenud Joni hobused kuigivõrd Macki omadest, kuid lähemale minnes ja nende mõõtmeid taibates läksid tal silmad pärani. Sälud paistsid märade kõrval noorukesed, aga olid suuremad mõnestki Macki peetud täkust. Muist Joni varssasid olid parajad täiskasvanud meestele ratsutamiseks ja nõrku loomi polnud. Deemonid olid hävitanud kõik sugupuud peale tugevaimate, nõnda jäidki alles hiiglased, saledad ja tumeda karvaga.
Tugeva välimusega noori märasid oli ohtralt, kuid Renna pilku püüdis hoopis üks täiskasvanud mära, kes seisis karjast eemal. Selle mära karv oli pruuni-mustalaiguline ning ta oli teistest käelaiuse jagu kõrgem. Ta jättis tõreda mulje, koguni teised hobused käisid temast kaarega mööda.
„Kuidas oleks sellega seal?” küsis Renna osutades.
Jon uratas. „Sul on hea silm, tüdruk. Enamasti ei osata tema inetust karvast mööda