ja tormas kallale, kuid Renna oli valmis ja heitis vastase sharusahk’i-võttega maapinnale. Tema sõrmenukkidele olid maalitud võimsad loitsud ning ta kolkis peletist pähe, kuni see ei liigutanud enam.
Ta tõmbas noa ega vaevunud täna deemoni liha küpsetama, vaid sõi niisama, lürpides musta verd ahnelt justkui Glyni kastet. Maitse oli veel jälgim, ent mälestus päevastest võimetest päikese all ei lasknud Rennal öökima hakata.
Ta oli puhtaks kasitud ja uuesti laagris, närides haput lehte ja täksides Tõotuse kapjadesse loitsumärke, kui kuulis Arlenit tagasi pöördumas.
„Tal pole aimugi, mida ma tegin,” rääkis neiu Tõotusele. „Ta ei saa seda kuidagi teada. Ja kui saabki? Kihlatud või mitte, Arlen Põldaja ei kamanda mind.”
See oli tõsi, aga ta tundis end ikkagi valetajana.
Arleni ilmudes tõstis ta pea. Võluvägi kiirgas mehes nii eredalt, et teda vaadates kissitas Renna paratamatult silmi. Ta mõistis, miks teised meest Päästjaks peavad. Vahel säras Arlen Põldaja heledamalt kui Looja ise.
3. KAERATERAD
Suvi 333 pN
27 koitu Kuu loomiseni
Piki lagunevat sõnumitoojate maanteed kihutades jutlesid nad järgmisel päeval vähe. Arleni peakott oli päikesekaitseks tõstetud, aga Renna teadis, et see varjab ärevil ilmet.
Mis asjaajamisi on Arlenil Päästjavälul, et nendega on nii kibekiire?
Ta teadis, et siin on mängus üks naine. Leesha Paberivalmistaja. See nimi ei andnud talle asu. Esimesel korral, kui Renna proovis küsida, kes Leesha mehele on, põikles Arlen vastusest kõrvale, ent tookord polnud nad ka kihlatud ja Rennal polnud õigust peale käia.
Vist on aeg uuesti küsida, mõtles ta.
„Ettevaatust!” hüüatas Arlen, kui nad pöörasid ümber järsu käänaku. Otse ees oli vanker põiki keset teed, paksud põõsad mõlemas küljes muutsid sellest mööda ratsutamise võimatuks. Renna põlved kaevusid Tõotuse külgedesse, ta tiris kõvasti mära lakka. Tohutu hobune ajas end tagajalgadele, hirnus ja vehkis metsikult kapjadega ning Renna oleks äärepealt maha kukkunud. Arlen jälgis teda lõbustatult Varjutantsu seljast, kes oli juba kartmatult seisma jäänud.
„Ma lubasin, et ei pane sind oheliku otsa,” ütles Renna, kui mära viimaks rahunes. „Sadulast ei rääkinud ma sõnagi. Nii et mõtle järele.” Tõotus norsatas.
„Ahoi, hingekarjane! Meil kuluks abi ära,” hõikas keegi hallhabe, lehvitades neile kulunud ja lömmis mütsiga. Tema ja veel üks mees seisid vankri taga ning lükkasid, kuna ette rakendatud kondine kronu tõmbas.
„Jäta see minu hooleks, Ren,” pomises Arlen, minnes Varjutantsuga kõrvalt liikvele. „Mis juhtus?” hõikas ta.
Mees tuli nende juurde, võttes taas mütsi peast, et määrdunud käeseljaga laubalt higi pühkida. Juuksed ja habe olid valdavalt hallid, näo sügavaid kurde viirutas pori. „Jäime sellesse vastikusse mutta kinni. Ehk laenaksite natukeseks üht oma suurt hobust, et meid välja sikutada?”
„Vabandust, me ei saa aidata,” ütles Arlen pilguga ümbrust uurides.
Mees ajas silmad pungi. „Mis mõttes ei saa aidata? Mis hingekarjane te sihuke olete?”
Renna vaatas Arlenile otsa, üllatunud, et mees käitub hädas hallhabemega nii ebaviisakalt. „Varjutants tõmbaks nad vaevata lahti.”
Arlen raputas pead. „Vanker ei ole mudas kinni, Ren. See on röövlite igivana nipp.” Ta turtsatas. „Poleks arvanudki, et seda veel kasutatakse.”
„Röövlid? Ausalt?” Renna vaatas uuesti ringi, sedapuhku öösilmadega. Tema ja Arlen olid võõras kolkas lõksus, päevavalgel, kui nad olid kõige nõrgemad. Muda ei ulatunud meestele isegi pahkluuni ning põõsastes kahel pool teed võis hõlpsasti varjuda veel mehi. Tema sõrmed nihkusid noale, kuid Arlen viipas käega ja ta jättis selle tuppe.
„Deemonid öös on halvad küllalt,” kuulutas Arlen. „Ja nüüd kimbutavad inimesed üksteist päise päeva ajal.”
„Naeruväärt!” hüüdis hallhabe, aga taganes juba, ja Renna nägi tema pilgus valet nii selgelt, et imestas, miks polnud seda enne märganud. Et päevaasukad, koguni vanad inimesed võivad olla sama halvad kui deemonid, polnud talle mingi uudis. Harl oli olnud hallpea, nagu ka Raddock Seadusemees.
Vankri juures seisnud mees kadus korraks silmist ning hoidis jälle nähtavale ilmudes käes ambu. Kaks meest tulid põõsastest, sihtides neid vinnas jahivibudega. Nende selja taha käänakule astus veel kolm meest odadega, tõkestades põgenemistee. Kõik olid kõhnad, tumedate kottis silmaalustega ja narmendavate paigatud riietega.
Ainult hallhabe oli relvastamata. „Ma ei taha kellelegi viga, hingekarjane,” ütles ta mütsi uuesti pähe pannes, „kuid ajad on halastamatud ja teil on kaasas hirmus raske koorem hingekarjase ja tema …” Ta kissitas Renna poole. Neiule langevad varjulaigud peitsid loitsumärke ihul, aga riiete julge lõige oli hästi näha. Ammuga mees vilistas tasakesi ja lähenes, et paremini vahtida.
„Ära mitte mõtlegi, Donn,” ähvardas hallhabe ja ammumees taltus.
Hallhabeme pilk vilksas uuesti Arlenile. „Igatahes huvitavad meid teie toit, tekid ja arstimid, uhketest hobustest rääkimata.”
Renna pigistas nuga, kuid Arlen mühatas vaid naerda. „Uskuge, neid hobuseid te küll ei soovi.”
„Ära tule mind õpetama, hingekarjane,” nähvas hallhabe. „Looja hülgas meid ammugi. Kobige nüüd hobustelt või minu mehed lasevad teid auklikuks.”
Arlen hüppas sedamaid Varjutantsu seljast. Renna ei näinudki õieti teda liikumas, kui ta hallhabeme juurde sööstis, tollel sharusahk’i-võttega kõrist haaras ning vanamehe enda ja vibuküttide vahele sättis.
„Nagu sa ütlesid,” lausus Arlen, „ei taha minagi kellelegi viga. Tahan lihtsalt rahus minna. Nii et käsi oma meestel …”
Teda katkestati, kui üks vibukütt noole lendu laskis. Renna ahhetas, kuid Arlen napsas noole õhust, nagu mõni nobenäpp napsab kärbse.
„See oleks tabanud sind, mitte mind,” tähendas Arlen, tõstes noole hallhabeme nina alla. Ta viskas selle käest.
„Maapõu võtku, Brice!” karjus hallhabe. „Kas sa üritad mind tappa?!”
„Vabandust!” hüüdis Brice. „Sõrm vääratas!”
„Või vääratas,” pomises hallhabe. „Looja aidaku meid.”
Kuni tähelepanu püsis vibukütil, kasutas üks odamees juhust vaikselt Arleni selja taha hiilida. Päevaasukate mõõdupuu järgi hiilis ta osavalt, aga Renna ei hõiganud hoiatuseks. Ta nägi ainuüksi Arleni seisangust, et too on mehe tulekust teadlik. Ja koguni ootab seda.
Samal hetkel kui odamees ründas, lükkas Arlen hallhabeme eemale. Mees haakis oda põiki üle Arleni pea, kavatsedes teda varrega kägistada. Arlen kahmas varrest kinni ja kummardus nõksatusega, kasutades mehe hoogu tema vastu ära ja paisates ta üle kaela raskelt selili. Oda käes, asetas Arlen jala mehe rinnale ja kõõritas ülejäänuid.
Rüseluses oli tema peakott kuklasse langenud ning meeste suu vajus vaatepilti nähes ammuli. „Maalingutega Mees,” ütles Brice ja kõik röövlid hakkasid isekeskis pobisema.
Viivu pärast kogus hallhabe end. „Ah sina oled too, keda kõik Päästjaks nimetavad.” Ta vidutas silmi. „Mulle sa küll Päästja muljet ei jäta.”
„Ma pole väitnudki, et seda olen,” vastas Arlen. „Minu nimi on Arlen Põldaja Ojaäärselt ja ma piitsutan läbi igaühe, kes ei hakka kiiremas korras sõbralikult käituma.”
Hallhabe heitis pilgu talle, seejärel ümberringi oma meestele. Ta viipas käega ja nad tõstsid relvad, silmitsedes Arlenit, kes jõllitas neid vihaselt, nagu Renna ema oli pragamise eel jõllitanud pahanduselt tabatud tütreid.
Hallhabegi